Põhjamaade passiliit

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Põhjamaade passiliit hõlmab Islandit, Norrat, Taanit, Rootsit ja Soomet.

Põhjamaade passiliit on passiliit, mis hõlmab Põhjamaid: Taanit (ka Fääri saari), Soomet, Islandit, Norrat ja Rootsit. Passiliitu ei kuulu Gröönimaa, Svalbard, Jan Mayen, Bouvet' saar ja Kuninganna Maudi maa.

Passiliidu maade kodanikud ei vaja teise passiliidu riiki sisenemiseks ega seal viibimiseks välismaalasena passi ega isikutunnistust ega elamisluba ega seal töötamiseks töötamisluba. Isikut tõendav dokument on siiski tarvis esitada juhtudel, kui seda peavad tegema ka sihtriigi või asukohariigi kodanikud, näiteks lennureisi puhul ja vanuse tõendamisel alkoholi ostmisel. Sel juhul sobib ükskõik millise liikmesmaa isikutunnistus. Ainult kohalikele elanikele mõeldud teenuste puhul nõutakse kohalikku isikutunnistust.

Passiliidu maades elavad inimesed, kes ei ole ühegi liikmesriigi kodanikud, peavad siiski ühest liikmesriigist teise elama asudes tavakorras elamisluba taotlema ning peavad kandma kaasas passi või mõne Euroopa Liidu riigi ID-kaarti.

Mõned Schengeni koostööala riigid (näiteks Prantsusmaa, Belgia, Itaalia) nõuavad kõigilt oma kodanikelt ja ka kõigilt teistelt ID-kaardi või passi olemasolu.

Praeguseks on Schengeni viisaruum osa Põhjamaade passiliidu ülesannetest üle võtnud. Siiski on mõnes Schengeni riigis (sealhulgas Prantsusmaal) nii oma kodanikel kui ka teiste Schengeni riikide kodanikel nõutav passi või isikutunnistuse olemasolu. Enamikus Schengeni riikides on tarvis passi või riiklikku ID-kaarti näiteks hotellis.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Passikohustus riikide vahel reisimisel kehtestati Euroopas esimest korda 1914. aastal, Esimese maailmasõja puhkedes. Enne seda oli Põhjamaades täielik passivabastus alates ajast, mil varasemad ka siseriiklikeks reisideks vajaliku reisipassiga seotud seadused kaotasid kehtivuse (Rootsis aastast 1860).[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjamaade passiliit rajati kolmes etapis.

Esimene etapp[muuda | muuda lähteteksti]

14. juulil 1952 kirjutasid Rootsi, Taani, Norra ja Soome esindajad alla protokollile "Protokoll Põhjamaade kodanike vabastamisest teisel Põhjamaal viibimisel passi või elamisloa omamisest", mis nägi ette passinõude kaotamise ühelt Põhjamaalt teise liikumisel ja illegaalselt ühest riigist teise liikunud välismaalaste tagasivõtmine. Kokkulepe ei laienenud Fääri saartele ja Gröönimaale. 1. detsembril 1955 liitus Island ja 1. jaanuaril 1966 Fääri saared.

Teine etapp[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1954 lubati ühe Põhjamaa kodanikel elada ja töötada teisel Põhjamaal ilma elamis- või tööloata. Kokkulepe jõustus 1. juulil 1954

Kolmas etapp[muuda | muuda lähteteksti]

12. juulil 1957 kirjutati alla lepingule, mis nägi ette välismaalaste passikontrolli kaotamise Põhjamaade vahelistel piiridel (Rootsi, Taani, Soome ja Norra lepe passikontrolli kaotamisest Põhjamaade vahelistel piiridel[2]). Kokkulepe ei laienenud Gröönimaale, Fääri saartele, Svalbardile ja Jan Mayenile. Leping jõustus 1. mail 1958. Island liitus sellega 24. septembril 1965 ning Fääri saared 1. jaanuaril 1966.

Seos Schengeni leppega[muuda | muuda lähteteksti]

Kokkulangemised[muuda | muuda lähteteksti]

Passiliidu lepe on endiselt jõus, kuid kõik Põhjamaad (välja arvatud Fääri saared) kuuluvad 25. märtsist 2001 Schengeni viisaruumi, mis juba ise toob kaasa passikontrolli puudumise Schengeni riikide vahelistel piiridel. Euroopa Liidu vaba liikumise reeglid näevad juba ise ette tööloa mittevajamise. Eraldi leppega on Euroopa Liidu sisesesse koostöösse nendes valdades kaasatud ka Norra ja Island.

Erinevused[muuda | muuda lähteteksti]

Schengeni viisaruumis on väljaspool kodumaad viibimisel tarvis kaasas kanda passi või riiklikku ID-kaarti, Põhjamaade passiliidus ei ole aga isikut tõendava dokumendi esitamine ametlikult nõutav. Erinevalt Soomest, kus riikliku ID-kaardi omamine on tavaline, on Rootsi kodanikest riiklik ID-kaart olemas vähestel ja Norras ei võeta ID-kaarte kasutusele enne 2015. aastat,[3], mistõttu Põhjamaade passiliit annab lisaeelise.[4] Isikut tõendava dokumendi kaasaskandmine on siiski soovitatav ka kodumaal juhuks, kui on tarvis kodakondsust tõendada. Soodsa arstiabi saamiseks on soovitatav välismaal kaasas kanda Euroopa ravikindlustuskaarti. [5]

Erinevalt Põhjamaade passiliidust, mis kehtib ainult Põhjamaade kodanike kohta, kehtib Schengeni viisaruum kõigi kohta: üks Schengeni viisa kehtib kõigis Schengeni riikides. Varem kehtis ühe Põhjamaa viisa ainult selle riigi külastamisel. Näiteks ei saanud Malmösse sõitja Rootsi viisaga Kopenhaageni lennujaamas passikontrolli läbida, et minna laeva peale, vaid pidi suure ringiga lendama kõigepealt Stockholmi.

Schengeni koostöö ei näe ka ette elamisloa omamise kohustusest vabastamist pikema külastuse või riigis elamise korral. Põhjamaade passiliidus võib ilma mingite formaalsusteta teise riiki elama jääda ning pärast kolme kuud teises riigis elamist ka osaleda kohalikel valimistel ilma vastava riigi kodakondsuseta. Euroopa Liidu kodanikud on küll alates 1. aprillist 2006 vabastatud kohustusest omada teistes Euroopa Liidu riikides elamisel elamisluba, kuid selleks, et viibida teises riigis üle kolme kuu, peavad nad end registreerima (välja arvatud Suurbritannias). Vajalik on ka täita teatud nõuded, mis on seotud peamiselt suutlikkusega end ülal pidada.

Selleks, et võtta Euroopa Liitu kuuluvad Põhjamaad vastu Schengeni piirkonda, oli tarvis sinna kaasata ka Norra ja Island. Euroopa Majanduspiirkonna reeglite järgi on Islandi ja Norra kodanikel Euroopa Liidu riikides ja Euroopa Liidu kodanikel Islandil ja Norras õigus vabalt viibida riigis kolm kuud, kuid pikemaks viibimiseks on tarvis elamisluba, mille saamiseks on tarvis täita teatud nõudmised, peamiselt tõendada suutlikkust end ülal pidada.

Põhjamaade passiliidus on ka soodustused teise riigi kodakondsuse saamisel, mida Schengeni viisaruumis ei ole.

Dokumendi esitamise tarvidus[muuda | muuda lähteteksti]

Lennule registreerides on dokumendi esitamine nõutav, kuid põhimõtteliselt kehtib selleks vabalt valitud Põhjamaade ID-kaart, Euroopa Liidu juhiluba või mõne Põhjamaa riigist Euroopa Liidu liikmesriigi rahvuslik ID-kaart. Enne Schengenit sai passikontrolli läbida näiteks ka lihtsalt lennupiletit näidates. Isikut tõendavat dokumenti on vaja ka rongis[6] ning rahvusvahelisi reise tegevatel praamidel[7].

Probleeme võib tekkida siis kui passi nõutakse mitte-põhjamaalastest kodanikelt olukordades, kus pass on parim viis oma kodakondsuse näitamiseks. Taani politseid süüdistati 2011. aastal selles, et nad nõudsid mitte-põhjamaise väljanägemisega Rootsi kodanikult passi, olgugi, et tal oli olemas Rootsi ID-dokument. Samas toetasid selliseid nõudmisi mõningad parteid Taanis.[8]

Välismaalaste tagasisaatmine[muuda | muuda lähteteksti]

Välismaalaste tagasi saatmise kohta käiv kokkulepe allkirjastati 14. juulil 1952 Stockholmis.[9]

Lepe sätestab, et välismaalased, st isikud, kes ei ole mõne Põhjamaa riigi kodanikud ning kes on illegaalselt sisenenud mõnda Põhjamaa riiki otse mõnest teisest Põhjamaa riigist, peaks tagasi võetama just selle lähteriigi poolt. Välja arvatud juhul kui see isik on riigis viibinud vähemalt aasta aega või on saanud kas elamis- või tööloa.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]