Põhjamaade kirjandus

Allikas: Vikipeedia

Põhjamaade kirjandus (kitsamalt ka Skandinaavia kirjandus) on Põhjamaade keeltes kirjutatud kirjandus.

Põhjamaade hulka kuuluvad Taani, Soome, Island, Norra (sealhulgas Svalbard), Rootsi ja mõned autonoomsed alad: Ahvenamaa, Fääri saared ja Gröönimaa.

Enamik neil aladel elavaid rahvaid kasutab põhjagermaani keeli, kuid soomlased, karjalased ja Põhjamaade põlisrahvas saamid kasutavad ka soome-ugri keeli (soome keelt, karjala keeli ja põhjasaami keelt, kuid ka meä keelt, koltasaami keelt, inarisaami keelt), Gröönimaa põlisrahvas gröönlased kasutab grööni keelt.

Soomlaste ja saamide ajalugu ja kirjandus on tihedalt seotud nii Rootsi kui ka Norraga. Suuremal osal Skandinaavia poolsaarest ning Soome praegusest alast on elanud saame, nende piirkondade kultuuris on saami mõjusid ka saami asustuse kadumise järel.

Põhjamaade kirjandus maailmakirjanduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjamaade kirjandus on maailmakirjanduses mõjukal kohal. Norra näitekirjanik Henrik Ibsen põhjustas suuresti moodsa realistliku draama populaarsuse tõusu Euroopas oma näidenditega nagu "Metspart" ja "Nukumaja".

Nobeli preemia kirjanduses on pälvinud Selma Lagerlöf, Verner von Heidenstam, Karl Adolph Gjellerup, Henrik Pontoppidan, Knut Hamsun, Sigrid Undset, Erik Axel Karlfeldt, Frans Eemil Sillanpää, Johannes Vilhelm Jensen, Pär Lagerkvist, Halldór Laxness, Nelly Sachs, Eyvind Johnson ja Harry Martinson.

Keskaja Põhjamaade kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skandinaavlaste 13. sajandi eelset arvatavat ühist keelt nimetatakse vanapõhja keeleks, enamik säilinud vanapõhjakeelseid tekste on 12.13. sajandil selle variandiks peetavas vanaislandi keeles kirjutatud Islandi saagad.

Kõige vanemad kirjalikud mälestised Põhjamaades on ruunikirjad hauakividel ja muudel objektidel. Mõned neist esitavad viiteid vanapõhja mütoloogiale ja lühikesi algriimilises värsis lühikesi laule või luuletusi. Säärastest tuntuim on ligikaudu aastast 800 pärinev Röki ruunikivi, mille tekstid viitavad rahvasterändamisaegsetele lugudele.

Vanemad Edda-laulud usutakse pärinevat 9. sajandist, kuid neid tuntakse 13. sajandil Islandil tehtud üleskirjutuste põhjal. Edda-laulud annavad enamasti edasi põhjagermaani müüte ja kangelaslugusid. Skaldiluule on säilinud lisaks 13. sajandi käsikirjadele osalt ka ruunikividel, näiteks Karlevi ruunikivil.

12. sajandist pärineb Saxo Grammaticuse Taani ajalugu käsitlev ladinakeelne teos "Gesta Danorum".

Islandi keskaegse kirjanduse kuldne ajastu oli 13. sajandil, lisaks saagade üleskirjutustele pärineb sellest ajast Vanema Edda üleskirjutus ning Snorri Sturlusoni kirja pandud Noorem Edda ja "Heimskringla".

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]