Põhivabadused

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Põhivabadused (inglise keeles fundamental freedoms) on osa inimõigustest, mis kehtivad igale inimesele ilma lisatingimusteta. Põhivabadusi on käsitletud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis.[1]

Põhivabadused on isikuvabadus, mõttevabadus, südametunnistuse vabadus, usuvabadus, sõnavabadus, kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus ning liikumisvabadus. Need vabadused on Euroopa Liidu moodustamise aluspõhimõtete osad.[1]

Põhivabaduse mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiseaduses on käsitletud vabadusi kui põhivabadusi, pidades seeläbi vabadusi põhiõigustega võrdväärseks. Põhivabaduse mõiste ei ole teoorias veel kindlapiiriliselt määratletud, kuid siiski on võimalik eristada negatiivset ja positiivset, õigusliku ja faktilist ning tagatud ja tagamata vabadust.[2]

Negatiivne ja positiivne vabadus[muuda | muuda lähteteksti]

Põhivabadused on jaotatud negatiivseteks ja positiivseteks vabadusteks.[2]

  • Negatiivne vabadus on isiku vaba tahte alusel millegi tegemine või tegemata jätmine. See ei ole seotud väärtushinnangutega, mistõttu ei saa keegi negatiivset vabadust hukka mõista.[2]
  • Positiivne vabadus tähendab, et on ainult üks võimalus käituda – tegutseda õigesti. Isikul puudub võime ise otsustada, kas midagi teha või tegemata jätta. See on tugevalt seotud väärtushinnanguga.[2]

Põhiseadusejärgsed põhivabadused on negatiivsed vabadused, mis kaitsevad isikut ka valikute puhul, mis on valed või kahjulikud.[2]

Õiguslik ja faktiline vabadus[muuda | muuda lähteteksti]

Negatiivsed põhivabadused on jaotatud õiguslikeks ja faktilisteks vabadusteks.[2]

  • Õiguslik vabadus kehtib juhul, kui puuduvad õiguslikud käsud või keelud, mis isiku otsustamisvabadust takistaksid. Mida rohkem on regulatsioone, seda väiksem vabadus, ja mida vähem on regulatsioone, seda suurem vabadus.[2]
  • Faktiline vabadus esineb juhul, kui on olemas faktiline võimalus midagi teha ehk on olemas võimed, raha ja sidemed, et isik saaks vabalt tegutseda.[2]

Põhiseadusejärgsed põhivabadused on õiguslikud vabadused, mis lasevad isikul otsustada ilma õiguslike takistusteta.[2]

Tagatud ja tagamata vabadus[muuda | muuda lähteteksti]

Negatiivsed õiguslikud põhivabadused on jaotatud tagatud ja tagamata vabadusteks.[3]

  • Tagatud vabadus tähendab luba midagi teha või tegemata jätta, kuid selleks peab olema vähemalt üks õigusnorm, mis selle vabaduse kindlustab.[3]
  • Tagamata vabadus tähendab luba midagi teha või tegemata jätta, ilma et oleks mingisugune tagatis. See tähendab, et avalik võim võib isikule antud vabadust igal hetkel selgitusi andmata piirata.[3]

Põhiseadusejärgsed põhivabadused on tagatud vabadused, mis keelavad avalikul võimul vabadusi alusetult piirata.[3]

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Põhivabadused on esitatud ja reguleeritud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga. Konventsiooni eesmärk on tagada inimõiguste ja põhivabaduste tunnustamine, järgimine ja elluviimine ning seeläbi liikmesriikide suurema ühtsuse saavutamine.[4]

Isikuvabadus (artikkel 5)[muuda | muuda lähteteksti]

Igal isikul on õigus isikuvabadusele ehk füüsilisele vabadusele. Peale seaduses sätestatud juhtusid ei tohi keegi isikult seda vabadust ära võtta.[1]

Füüsilist vabadust kaitsevad põhiseaduse §-d 21 ja 20.[5]

Mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus (artikkel 9)[muuda | muuda lähteteksti]

Igal isikul on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele ning neid võib piirata, kui sellel on määrav tähtsus demokraatliku ühiskonna toimimiseks.[1]

Neid vabadusi kaitseb põhiseaduse § 40.[5]

Sõnavabadus (artikkel 10)[muuda | muuda lähteteksti]

Igal isikul on õigus avaldada oma arvamust ning jagada vabalt teistega nii oma mõtteid kui ka muud informatsiooni. Sõnavabadus hõlmab ka kohustusi ja vastutust, mis võivad kaasneda isiku kasutatud vabadusega.[1]

Seda õigust kaitseb põhiseaduse § 45, mis ühtlasi seab vabaduse kasutamisele piirid.[5]

Kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus (artikkel 11)[muuda | muuda lähteteksti]

Igal isikul on vabadus soovi korral koguneda ja luua ühinguid. Samuti võib isik ühingutesse astuda ning neid enda huvide kaitseks luua.[1]

Neid vabadusi kaitseb põhiseaduse § 48, mis toob lisaks välja piiramise korra. Selle paragrahvi järgi ei tohi kogunemised ja ühingute moodustamine riivata Eesti põhiseaduslikku korda.[5]

Liikumisvabadus (protokoll nr 4 artikkel 2)[muuda | muuda lähteteksti]

Isikul, kes viibib riigi territooriumil seaduslikult, on vabadus sellel alal takistamatult liikuda, lahkuda ja elukohta valida.[4]

Selle vabaduse kaitsmise ja piiramise kord on määratud põhiseaduse §-s 34.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon (2010). – Riigi Teataja, RT II 2010, 14, 54. https://www.riigiteataja.ee/akt/13320295
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Põhiseaduse 2. peatüki ,,Põhiõigused, vabadused ja kohustused“ eelmärkused. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/pohiseaduse_2._peatukk._pohioigused_vabadused_ja_kohustused.pdf
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Krjutškova, V. Tartu bakalaureusetöö noorte informeeritus põhiõigustest: Narva linna vene keelt kõnelevate noorte näitel. Tartu: 2013. https://core.ac.uk/download/pdf/14499845.pdf
  4. 4,0 4,1 Euroopa inimõiguste konventsioon (1950). – Euroopa Inimõiguste Kohus, 01.08.2021. https://www.echr.coe.int/Documents/Convention_EST.pdf
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Eesti Vabariigi põhiseadus (1992). – Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2. https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002?leiaKehtiv