Pärandvara ühisus
Pärandvara ühisus on seaduse jõul tekkiv olukord, kus pärandvara võtavad vastu mitu pärijat. Pärandvara ühisuse korral kuulub pärandvara pärijatele ühiselt ning pärijatevahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid.[1]
Pärandvara ühisuse olemus[muuda | muuda lähteteksti]
Pärandvara ühisuse puhul on tegemist üldõigusjärgluse põhimõtte rakendamisega, kus pärandvara kuulub ühe omaniku asemel mitmele omanikule. Pärandvara ühisus ei muuda teisi õigussuhteid, kuna pärandi avanemise korral on üksnes pärandi subjekt teine. Kohtupraktikas on nenditud kaasomandiga seotud vaidluses, et isikute vahel olev õigussuhe vastab pärandvara ühisuse korral asjaõigusseaduses (AÕS) kirjeldatule ning tegemist on seadusest tuleneva võlasuhtega.[2] Teatud erisused pärandvara ühisuse juures võrreldes asjaõigusseaduses sätestatud kaasomanike vaheliste suhetega siiski on. Näiteks läheb pärandvara ühisuse korral pärandvara jagamatult üle kõigile pärijatele ühiselt, mistõttu ei ole kaaspärijatel ka murdosa pärandvara esemetest nagu kaasomanikel.[3] Seega on pärandvara ühisuse korral vähemalt kaks pärijat, kes on kaaspärijad, omades pärandvara ühiselt. Seetõttu on ka kaaspärijad pärandvara ühisomanikud. Pärandvara hulka kuuluvad sellisel juhul kõik asjad koos õiguste ja kohustustega, mida pole võimalik jagada mõttelisteks osadeks.[4]
Pärandvara ühisus erineb ka eeltoodu poolest varem kehtinud pärimisseadusest. Nimelt 01.01.2001 kehtinud pärimisseaduses ei olnud pärandvara ühisust reguleeritud ning kehtinud seaduse kohaselt oli pärandvara ühiselt kuulumise asemel kaaspärijate kaasomandis.[5] Uue regulatsiooni ja pärandvara ühisuse loomise eesmärgiks oli tagada eelkõige pärandvara terviklikkus läbi ühise valitsemise ja käsutusõiguse. Lisaks sellele oli võimalik uue regulatsiooni abil vältida pärandvara ja pärijate vara segunemist ja seeläbi kaitsta pärandaja võlausaldajaid.[6]
Pärandvara ühine valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Pärandvara valitsemise all on mõeldud kõiki tegevusi, millega kaaspärijad säilitavad, kasutavad või tõstavad pärandvara väärtust. Pärandvara valitsemise alla võivad kuuluda nii igapäevased tegevused (reaaltoimingud) kui ka tehingud pärandvaraga.[7] Nii näiteks võib reaaltoiminguks olla pärandvaras oleva kinnisasja peenra hooldamine ning tehinguks selle sama kinnisasja väljaüürimine.
Pärandvara ühisuse olemusest tulenevalt on vaja pärandvara valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks kõigi ühisomanike eelnevat kokkulepet või nõusolekut. Nõusolekut on võimalik saada ka tagantjärele heakskiiduga.[8] Seni, kuni pole üks kaaspärija saanud teistelt heakskiitu, on kõik pärandvaraga tehtud tehingud hõljuvalt kehtetud.[9] Erandlikult võivad kaaspärijad pärandvara ühisuse korral ilma kokkuleppeta hädavajalikke toiminguid teha selleks, et säilitada pärandvara hulka kuuluvat asja.[10]
Pärandvara valitsemisega seonduvad kohustused[muuda | muuda lähteteksti]
Pärandvara valitsemine sarnaneb olemuslikult asjaõigusseaduses oleva kaasomandi regulatsiooniga. Pärimisseaduses on üksnes sätestatud see, et pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid.[11] Pärandvara valitsemise kohustus on kaaspärijatel ühine, mistõttu saab üks kaasomanik teiselt nõuda näiteks seda, et pärandvara valitsemisel arvestatakse kõigi kaasomanike huvidega.[12] AÕS § 72 lg 5 järgi peavad kaasomanikud hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest ning lähtuma tegutsedes hea usu põhimõttest. Samas on igal kaasomanikul AÕS § 72 lg 3 kohaselt õigus ühist asja kasutada selliselt, et see ei takistaks teiste kaasomanike kasutust. Pärandvara valitsemine ja kasutamine toimub samamoodi kokkuleppel. Teine võimalus on vallata ja kasutada pärandvara enamuse (vähemalt 51 %) otsuse kohaselt.[13]
Kaaspärijate kohustus- ja käsutustehingud[muuda | muuda lähteteksti]
Pärandvara ühisuse korral on igal kaaspärijal õigus käsutada üksnes temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest, kuid pärijatel ei ole käsutusõigust pärandvara hulka kuuluvate esemete ega nende mõtteliste osade suhtes. [14]
Kaaspärijate tehingute puhul tuleb sarnaselt teiste tehingutega eristada kohustus- ja käsutustehinguid.[15] Kohtupraktikas on selgitatud võõrandamistehingu kehtivust pärandvara ühisuse korral ning nenditud, et kaaspärijal on õigus sõlmida müügileping pärandvara hulka kuuluva eseme võõrandamiseks ilma teiste kaaspärijate nõusolekuta, kuid ta peab arvestama, et müügilepingu pooleks on üksnes kaaspärija üksinda, mistõttu peab ta ka üksinda täitma müügilepingust tulenevad kohustused.[16] Omandi üleandmiseks on siiski vaja teiste kaaspärijate nõusolekut ning kuna ilma teiste kaaspärijate nõusolekuta sõlmitud võõrandamistehingu pooleks on üksnes võõrandamislepingu sõlminud pärija, siis peab ka tema isikuliselt vastutama võimaliku lepingu rikkumise eest, kui teised kaaspärijad tehingu jaoks nõusolekut ei ole andnud või ei ole seda hiljem heaks kiitnud.[17] Kui pärandvarasse kuuluv ese on võõrandatud heausksele kolmandast isikust ostjale, siis sellest saadud vara kuulub pärandvara hulka.[18]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Pärimisseadus – RT I, 04.01.2021, 36, § 147.
- ↑ RKTKo 3-2-1-5-1-11, p 15.
- ↑ Asjaõigusseadus – RT I, 08.12.2021, 3, § 72 ja 75.
- ↑ T. Mikk, Pärimisõigus, lk 128. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012.
- ↑ RKTKo 3-2-1-101-09, p 5.
- ↑ T. Mikk, Pärimisõigus, lk 128. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012.
- ↑ T. Mikk, Pärimisõigus, lk 129. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012.
- ↑ Asjaõigusseadus, § 70 ja 72.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus – RT I, 22.03.2021, 8, § 114.
- ↑ Asjaõigusseadus, § 72 lg 4.
- ↑ Pärimisseadus, § 147.
- ↑ T. Mikk, Pärimisõigus, lk 129. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012.
- ↑ T. Mikk, Pärimisõigus, lk 130. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012.
- ↑ Pärimisseadus, § 148 lg 1.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus § 6.
- ↑ RKTKTo 3-2-1-51-11, p 17.
- ↑ T. Mikk, Pärimisõigus, lk 133. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012.
- ↑ Pärimisseadus, § 156 lg 1.