Päramootor

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Päramootor

Päramootor (ka rippmootor) on väiksemat tüüpi veesõiduki kerele kinnitatav jõuseade, mille mootor, ülekanne ja veekäitur on ühendatud üheks kompaktseks plokiks. Üldjuhul kinnituvad päramootorid veesõiduki ahtrisse ahtripeegli külge.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Päramootori eelis, erinevalt sisemootorist, on selle hõlbus eemaldatavus, vahetatavus ja kompaktsus. Samuti veesõiduki kere põhjal hooldust vajava sõuvõlli + väljundava puudumine. Puudusteks on piiratud võimsus, ahtriosale mõjuv raskusjõud ja suurem ilmastikutundlikkus.

Paadil on tavaliselt 1, harvem 2-3 päramootorit, kuid on paigaldatud ka rohkem. Päramootorite võimsus on tavaliselt 2–300 hj. Päramootor võib olla lisaks sisepõlemismootorile ka elektrimootor.

Väiksemad päramootorid on käsihoovast ehk rumplist juhitavad, suuremad omavad vastavat distantsmehhanismi. Vähemalt 5 hj või võimsamatel mootoritel on tavaliselt ka tagasikäigu võimalus. Üldjuhul on käsitsi juhitavatel päramootoritel ohutusvõti ehk ohutuslukk, mille võti või klamber kinnitatakse veniva juhtmega ümber käe või riietuse külge. Paadijuhi ootamatu üle parda kukkumise korral eemaldab tema külge kinnituv juhe teise otsaga mootori küljest ohutusklambri ja mootor seiskub.

Üldjuhul on päramootori jalaosa võimalik kasutamispauside ajaks (parema säilimise huvides) mootori ülespööramisega veest välja kergitada.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene teadaolev päramootor oli väike 5kg kaaluv elektrimootor, mis kavandati 1870 aastal Gustave Trouve poolt ja patendeeriti 1880 a mais (patent nr 136,560). Hiljem 25 bensiinil töötavat päramootorit esitleti 1896 aastal American Motors Co poolt, kuid sellel alal need mootorid teerajajaks ei saanud. Esimese bensiinimootoriga päramootori, mis jõudis ka müügile konstrueeris noor Yale inseneeria tudeng Cameron Waterman 1903, ja patenditaotlus esitati 1905 aastal. Aasta hiljem alustati mootori tootmist ja loodeti müüa 25000 mootorit aastaks 1914 Kõige edukama mootori sellel ajajärgul lõi Norra-Ameerika leiutaja Ole Evinrude[1] 1909 aastal, kelle nimi katab nii mõnegi tänapäevase mootori kapotti. Ajavahemikul 1909-19014 tootis Evinrude Co tuhandeid oma päramootoreid, mida müüdi edukalt kogu maailmas. Ajalooliselt on enamus päramootoreid olnud kahetaktilised bensiinimootorid, mis on varustatud karburaatoriga, kuna selle konstruktsioonil on olnud oma lihtsus, usaldusväärsus, madal hind ja kergem kaal. Puudusteks on suurem looduse reostus, mis tuleb põlemata bensiini ja õlijääkidest heitgaaside hulgas ja suuremast mürast. Kuigi neljataktilisi mootoreid müüdi 1920 aasta lõpust, siis laialdasem levik nendel mootoritel oli sajandi teises pooles. Neljataktiliste mootorite eeliseks on väiksem müra, vähesem kütusekulu ja suurem töökindlus. Puuduseks aga suurem kaal.

viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Ole Evinrude". Vaadatud 2018-05-13. 

http://lemelson.mit.edu/resources/ole-evinrude

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]