Ottilie-Olga Kõiva

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Ottilie-Olga (Olli) Kõiva (aastani 1958 Niinemägi; sündinud 6. veebruaril 1932 Järvamaal) on eesti folklorist.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1954 – lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogina.
  • 1954–1961 ja alates 1963 taas teadurina Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonnas.
  • 1963 – kaitses filoloogiakandidaadi väitekirja "Regivärsilise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel".
  • 1966–1977 Kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonna juhataja.
  • 1984–1987 Kirjandusmuuseumi heliarhiivi juhataja.
  • 1990–1993 Kirjandusmuuseumi vanemteadur.

Teadustegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Erialaseid kirjutisi on Olli Kõiva avaldanud alates 1957. aastast. Peamiseks uurimisalaks on regivärsilised rahvalaulud, laulikud ja laulutraditsiooni lokaalne omapära.

Tema koostatud ülevaateid eesti regilaulutraditsioonist, rahvaluule arhiivist ja rahvaluule kogumise ajaloost on ilmunud ka vene, inglise, saksa ja soome keeles. Ta osaleb "Vana Kandle" koostamises.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1970 – heliplaatide teaduslik valimik "Eesti rahvalaule ja pillilugusid" (koos Herbert ja Erna Tamperega)
  • 1997 – "Kihnu regilaulud "(VK VII:1); kaasautor Ingrid Rüütel
  • 2003 – "Kihnu regilaulud" (VK VII:2); kaasautor Ingrid Rüütel
  • 1985 – V köite "Mustjala regilaulud" – viis lõpule ja toimetas, kaasautor Ingrid Rüütel
  • 1997 – VII köite 1. osa "Kihnu regilaulud" – toimetas, kaasautor Ingrid Rüütel

Lasteraamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1961 – "Sõnakera"
  • 1971 – "Sinisirje linnukene"

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

  • TA Emakeele Selts
  • Akadeemiline Rahvaluule Selts
  • Soome Kalevalaseura välisliige
  • Soome Kirjanduse Selts kirjavahetajaliige

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oli abielus ehitusinseneri ja karikaturisti Harri Kõivaga (1932–2003). Tütar Meeli Kõiva on kunstnik, tütar Katre Kõiva on laulja.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eduard Laugaste, Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu II (1980), lk 402; KK 1982, 2 (K. Salve).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]