Othar Tšiladze

Othar Tšiladze (gruusia keeles ოთარ ჭილაძე; 20. märts 1933 Signagi, Kahheetia, Gruusia – 1. oktoober 2009 Thbilisi, Gruusia) oli gruusia kirjanik. Ta mängis suurt rolli gruusia proosa taassünnis pärast Stalini surma. Tšiladze romaanides segunevad sumeri ja vanakreeka mütoloogia tänapäeva gruusia intellektuaalide eluga.

1956. aastal lõpetas ta Thbilisi Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonna.

1950. aastatel ilmusid tema esimesed teosed, peamiselt luule. Samal ajal avaldas ta kirjanduskriitikat Gruusia kultuuriajakirjanduses, 1958–1964 töötas ta ajakirjas Tsiskari. Tuntuse saavutas Tšiladze rea pikkade õhustikuromaanidega, mille seas olid "Läks inimene mööda teed" (1972–1973), "Igaüks, kes mind leiab..." (1976), "Avelum" (1995) jt. 1991. aastast õpetas ta Thbilisi teatriinstituudis, 1997. aastast oli ajakirja Mnatobi peatoimetaja. Tšiladze avaldas ka mitu luulekogu ja näidendit. 1998. aastal esitati Tšiladze Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.

2009. aasta oktoobris suri Othar Tšiladze pärast pikka haigust ning maeti Thbilisi Mtatsminda panteoni, kuhu sängitatakse Gruusia rahvuskangelasi, silmapaistvaid teadlasi, kunstnikke ja kirjanikke.

Othar Tšiladze vanem vend oli kirjanik Thamaz Tšiladze. Ka nende ema oli luuletaja.

Tunnustus

• 1983 Šotha Rusthaveli preemia
• 1993 Gruusia riiklik preemia panuse eest gruusia kirjandusse
• 1997 Ilia Tšavtšavadze nimeline riiklik kunstilise tegevuse eest
• 1997 Au orden
• 2003 SABA kirjandusauhind
• Thbilisi linna aukodanik

Eesti keeles ilmunud teosed

• "Igaüks, kes mind leiab ..." (tõlkinud Merike Pau; Tallinn: Eesti Raamat, 1984)
• "Valguse aasta" (luulekogu; tõlkinud Juta Bedia ja Ain Kaalep; Tallinn: Eesti Raamat, 1986)
• "Raudne teater" (tõlkinud Merike Pau; Tallinn: Eesti Raamat, 1992)