Ostromiri evangeelium
Ostromiri evangeelium (vene keeles Остромирово Евангелие); ka Ostromiri lektsionaar on kirikuslaavikeelne illumineeritud evangelistaar, Kiievi-Vene vanim dateeritud raamat. See on 2000. aastal leitud Novgorodi koodeksi kõrval üks kahest vanimast käsikirjast Kiievi-Venest. Raamat asub praegu Venemaa Rahvusraamatukogus.
Ostromiri lektsionaari lõi 1056.–1057. aastal (6564. aastal Bütsantsi kalendri järgi) diakon Gregorius (Григории) oma patroonile Novgorodi possaadnikule Ostromirile, arvatavasti kingituseks Novgorodi peakirikule.
Ostromiri evangeelium kanti 2011. aastal UNESCO maailma mälu registrisse[1].
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Pühade ja pühapäevade evangeeliumilugemisi sisaldav liturgiline raamat on kirjutatud suures slaavi untsiaalis (tähe suurus 5 x 7 mm) kahes veerus 294 pärgamendilehele. Tekstivälja mõõtmed on umbes 20 x 24 cm. Igal lehel on kaheksateist rida. Raamatu lõpus on kolofoonis kirjutaja märkus käsikirja loomise asjaolude kohta. Enamus raamatust valmis seitsme kuu jooksul 21. oktoobrist 1056. aastal 12. maini 1057. aastal.[2]
Evangeeliumilugemised on järjestatud mitte kronoloogiliselt, vaid kirikuaasta pühade järjekorras. Käsikiri algab Johannese evangeeliumi esimese peatüki esimese salmiga, mida loetakse ülestõusmispühade koguöisel teenistusel.[3]
Käsikiri on rikkalikult illumineeritud, miniatuuride hulgas on evangelistiportreed, päisliistud ja suured, keskmised ning väikesed ehisinitsiaalid. Kõige enam esineb tekstis zoomorfse või antropomorfse dekooriga initsiaal B. Värvidest on kasutatud kinaverpunast, rohelist, pruuni, kollast ja sinist, samuti kullaosakestest tehtud värvi.[2] Raamatus on säilinud kolm täisleheküljelist värvilist evangelistiportreed, mis on kahe erineva kunstniku loodud, ja paljudel lehtedel on värvilist dekoori. Ostromiri evangeeliumi ja Mstislavi evangeeliumi suur sarnasus viitab nende ühisele eeskujule, mis pole säilinud. Illuminatsiooni stiil, eriti evangelistiportreedes, viitab Bütsantsi eeskujudele, kuid evangelistide Markuse ja Luuka portreede stiil näib olevat lähtunud pigem Bütsantsi kärgemailtehnikas metallehisteostest kui Bütsantsi käsikirjade illuminatsioonist.
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Arvatakse, et raamat võeti mõnest Novgorodi kloostrist Venemaa tsaaride isiklikku kollektsiooni Moskva Kremlis, kus see 1701. aastal esmakordselt registreeriti. Peeter I käsul viidi raamat Peterburi, kuid allikates mainitakse seda alles 1805. aastal, Aleksander I ajal, kes leidis käsikirja Katariina II isiklike asjade hulgast.[3] Käsikiri deponeeriti Peterburi keiserlikku avalikku raamatukokku.
1932. aastal murdis üks torutööline käsikirja vitriini lahti, varastas kalliskividega kaunistatud kaaned ja peitis tekstilehed riiulite taha. Raamat leiti peagi, ent on tänaseni köiteta.[2]