Osmanite-Veneetsia sõda (1499–1503)
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2022) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Märts 2022) |
| Teine Osmanite-Veneetsia sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Osmanite-Veneetsia sõjad | |||
 Pýlose lahing | |||
| Toimumisaeg | 1499–1503 | ||
| Toimumiskoht | Aadria, Joonia ja Egeuse mered | ||
| Tulemus | Osmanite võit | ||
| Territoriaalsed muudatused | Veneetsia kantsid Modon ja Coron läksid Osmanitele; Kefalloniá ja Ithaka Veneetsiale | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Teine Osmanite-Veneetsia sõda toimus aastatel 1499-1503 Osmanite riigi ja Veneetsia vabariigi vahel vaidlusaluste maade kontrolli üle Egeuse, Joonia ja Aadria merel.
Türklased admiral Kemal Reisi juhtimisel olid võidukad ja sundisid 1503. aastal veneetslased vallutusi tunnustama.
Sõda[muuda | muuda lähteteksti]
1499. aasta[muuda | muuda lähteteksti]
1499. aasta jaanuaris asus Kemal Reis 10 galeeri ja 4 muud tüüpi laevaga Konstantinoopolist teele ning kohtus 1499. aasta juulis tohutu Osmanite laevastikuga ja võttis selle juhtimise üle, et pidada ulatuslikku sõda Veneetsia vabariigi vastu. Osmanite laevastik koosnes 67 galeerist, 20 galioodist ja u. 200 väiksemast alusest. Augustis võitis Kemal Reis Pýlose lahingus (tuntud ka kui Sapienza lahing või Esimene Lepanto lahing) Antonio Grimani juhitud Veneetsia sõjalaevastikku. See oli esimene merelahing ajaloos, kus laevadel kasutati kahureid, ja toimus neljal erineval päeval: 12., 20., 22. ja 25. augustil. Pärast suure Osmanite laevastikuga Joonia merele jõudmist kohtus Kemal Reis Zonchio neeme juures 47 galeerist, 17 galioodist ja u. 100 väiksemast alusest koosneva Antonio Grimani juhitud Veneetsia laevastikuga ja võttis olulise võidu. Lahingu ajal uputas Kemal Reis Veneetsia mõjuka Loredani perekonna liikme Andrea Loredani galeeri. Antonio Grimani vahistati 29. septembril, kuid vabastati lõpuks. Grimanist sai hiljem 1521. aastal Veneetsia doodž. Osmanite sultan Bayezid II kinkis 10 vallutatud Veneetsia galeeri Kemal Reisile, kes paigutas oma laevastiku oktoobri ja detsembri vahel Kefalloniá saarele.
Osmanite sissetungid Dalmaatsia sisemaale algasid samuti 1499. aastal Isa Paša ja Feriz Begi juhtimisel.
1500. aasta[muuda | muuda lähteteksti]
1499. aasta detsembris ründasid veneetslased Lepantot lootuses Joonia merel kaotatud territooriumid tagasi saada. Kemal Reis lahkus Kefalloniált ja võttis Lepanto veneetslastelt tagasi. Ta viibis Lepantos 1500. aasta aprillis-mais, kus tema laevu remontis piirkonnast toodud 15 000 Osmanite käsitöölist. Sealt asus Kemal Reis teele ja pommitas Veneetsia sadamaid Korfu saarel ning alistas augustis veelkord Modoni lahingus Veneetsia laevastiku. Kemal Reis pommitas Modoni kindlust merelt ja vallutas linna. Hiljem tegeles ta Coroni rannikul Veneetsia laevastikuga ja vallutas linna koos Veneetsia brigantiiniga. Sealt suundus Kemal Reis Sapiéntza (Sapienza) saarele ja uputas Veneetsia galeeri Lezza. Septembris ründas Kemal Reis Voiussat ja oktoobris ilmus ta kampaania lõpetuseks ja novembris Konstantinoopolisse naasmiseks Santa Maria neemele Lefkáda saarel. Modoni lahinguga vallutasid Türgi laevastik ja armee kiiresti suurema osa Veneetsia valdustest Kreekas. Modon ja Coron, "Vabariigi kaks silma", olid kaotatud. doodž Agostino Barbarigo palus paavstilt ja katoliiklikelt monarhidelt abi ning 24. detsembril vallutas Hispaania–Veneetsia armee Gonzalo Fernández de Córdoba juhtimisel Kefalloniá, peatades ajutiselt Osmanite pealetungi Veneetsia idaterritooriumitele.
Aastad 1501–1503[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanite sissetung Dalmaatsias eskaleerus selleni, et Veneetsia oli sunnitud pärast pikki läbirääkimisi sõlmima 13. mail 1501 Ungari Ulászló II ja paavst Aleksander VI-ga lepingu, millega ta lubas maksta 140 000 tukatit aastas Ungari kuningriigile, et kaitsta aktiivselt oma lõunapoolseid Horvaatia alasid, mis aitas kaasa Veneetsia Dalmaatsia kaitsele. 1501. aastal vallutas Feriz Beg Durazzo Veneetsia Albaanias.
1502. aasta lõpuks leppisid Veneetsia ja Osmanite riik kokku vaherahus. 31. jaanuaril 1503 sõlmis Veneetsia uue lepingu Ulászló II-ga, olles juba eelmise lepinguga tasunud 124 000 tukatit, et maksta samal eesmärgil 30 000 tukatit aastas.
1503. aastal jõudsid türklaste ratsaväe rüüsteretked Veneetsia territooriumile Põhja-Itaalias ja Veneetsia oli sunnitud tunnustama Osmanite vallutusi, millega lõppes sõda.
Veneetsia Dalmaatsia linnade majandust mõjutas tõsiselt Türgi okupatsioon tagamaal selle sõja ajal.
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
1510. aasta septembriks oli Ulászló saanud Veneetsiaga sõlmitud teise lepingu alusel kokku 116 000 tukatit. Pärast 1508. aastat oli ta olnud ka Cambrai liiga surve all, et ta ühineks nendega Veneetsia vastu, kuid osav Veneetsia diplomaatia hoidis selle ära.