Osamu Dazai

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Osamu Dazai

Osamu Dazai (jaapani keeles 太宰 治 Dazai Osamu, sünninimega Shūji Tsushima; 19. juuni 1909 Kanagi (praegune Goshogawara Aomori prefektuur) – 13. juuni 1948 Tōkyō) oli 20. sajandi alguse jaapani kirjanik, kes kirjutas põhiliselt minaromaane ja lühijutte. Tema töid peetakse burai-ha liikumise osaks. Ta tegi mitu enesetapukatset ning suri viimase tagajärel 1948. aastal.

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Shūji Tsushima sündis 19. juunil 1909 Kanagi prefektuuris aristokraatlikus peres. Tema isa oli poliitik Gen’emon Tsushima. Ema haigestumise ja reisimise tõttu jäeti Shūji põetaja hoolde. Hiljem hoolitses tema eest tädi Kie ja teenijanna Take Chikamura, kelle hoole all oli ta teisest kuuenda eluaastani. Take laenas talle Tsushima pere pühapäevakoolist raamatuid, mida poiss õppis viieaastaselt iseseisvalt lugema. Shūji tädi Kie perekond kolis Goshogawarasse ja võttis Take kaasa. Shūji elas mõnda aega nende juures, kuni naasis Kanagisse, et minna algkooli.[1]

Kooliaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Osamu astus 1916. aastal Kanagi madalamasse algkooli, mille ta lõpetas 1922. aastal klassi priimusena. Pere saatis ta kohalike võimude seltsi asutatud Meiji kõrgemasse algkooli, kuigi nad olid tema hinnete suhtes skeptilised. Meiji algkoolis võttis ta jaapani keele, kirjutamise ja aritmeetika eratunde oma sugulasest klassijuhataja Masamori Sobajima juures. Sel ajal suri Osamu isa Tōkyōs grippi.[1]

1925. aastal astus Osamu keskkooli Aomori prefektuuris. Seal õppides avaldas ta kirjatöid mitmes kohalikus kirjandusväljaandes, nagu Shinkiro ('miraaž'), Seiza ('tähtkuju') ja Aonbo ('noorus').[1]

1927. aastal astus Osamu Hirosaki ülikooli ja kolis kauge sugulase juurde. Ta rajas kohaliku kirjandusajakirja Saibo Bungei (otsetõlkes 'rakukirjandus').[1] Kui Osamu kuulis, et tema lemmikautor Ryūnosuke Akutagawa sooritas enesetapu, oli tal masendus, ta puudus koolist, kuritarvitas alkoholi ja palkas prostituute.[2]

1929. aastal sai Osamu rahustitest üledoosi ja langes koomasse. Mõned päevad pärast koomast välja tulemist suundus ta emaga taastumiseks Yamani Senyu võõrastemajja Owani kuumaveeallikate juures. Vaatamata kõigele lõpetas Osamu ülikooli 1930. aastal.[1]

1930 astus Osamu Tōkyō keiserliku ülikooli prantsuse kirjanduse kursusele. Peatselt pärast sisseastumist jättis ta õpingud hooletusse ja jooksis minema koos geiša Hatsuyo Oyamaga. Osamu pere oli suhtele vastu ning ütles temast lahti. Kaks nädalat hiljem tegi Osamu koos Shimeko Tanabega järgmise enesetapukatse. Ellu jäi vaid Osamu, keda süüdistati Shimeko surmas. Tema pere sekkumise tõttu aga loobuti süüdistusest. Osamu suhe perega paranes, nad aitasid tal juhtunust taastuda ja toetasid teda taas rahaliselt. Peagi jätkas ta suhet Hatsuyoga, kellega abiellus. Osamu suhted perega halvenesid taas, kui pere kuulis tema sidemetest kommunistliku liikumisega. Nad lubasid rahastamist jätkata ainult juhul, kui Osamu lubab lõpetada ülikooli prantsuse kirjanduse kraadiga ja hoida eemale kommunistidest.[1][2]

Ülikoolis õppimise ajal tutvus Osamu kirjaniku Masuji Ibusega, kellest sai tema mentor. Ibuse aitas Osamul avaldada kirjatöid ja kohtuda teiste kirjandustegelastega. Sellel ajal võttis Osamu kasutusele pseudonüümi Osamu Dazai, mille all avaldas lühijutu "Ressha" (1933). Seda kirjutades leidis ta oma kirjandusliku hääle ja stiili, mille järgi sai hiljem tuntuks: esimeses isikus autobiograafia.[2]

Raskused ülikoolis takistasid Osamu edukat lõpetamist. Lisaks ei õnnestunud tal saada töökohta Tōkyō ajalehes Miyako Shimbun. Nendel põhjustel kirjutas Osamu enesetapukirjana mõeldud teose "Bannen" (1936) ja üritas end üles puua. See oli tema kolmas nurjunud enesetapukatse. Pärast seda Osamu tervis halvenes ja ta kannatas pimesoolepõletiku käes. Valuvaigistid tekitasid sõltuvust, mille tõttu pandi ta vaimuhaiglasse. Osamu kinnipidamise ajal oli Hatsuyo vahekorras Osamu sõbra Zenshiro Kodatega. Selle juhtumi tagajärel tegi Osamu koos Hatsuyoga järgmise enesetapukatse. Mõlemad aga jäid ellu ning see viis nende lahutuseni. Osamu visati tasumata õppemaksu tõttu Tōkyō ülikoolist välja.[2]

Hilisemad aastad[muuda | muuda lähteteksti]

1938. aastal kolis Osamu Tenkachaya võõrastemajja ning tutvus Michiko Ishiharaga, kellega ka abiellus. Järgmisel aastal sündis neile tütar Sonoko. Kui Osamu ema haigestus, külastas ta ema esimest korda 10 aasta jooksul. 1942. aastal muutus haigus raskemaks ning Osamu külastas kodu koos naise ja lapsega. Osamu ema suri 70-aastaselt. 1944. aastal sündis Osamu poeg Masaki. 1945. aastal kolisid nad Michiko pere juurde Kōfusse, et vältida ameeriklaste pommitamist. Hiljem kolis Osamu Tsugarusse vanemate maja juurdeehitusse, kus ta kirjutas 22 kirjatööd. 1947. aastal sündis Osamu teine tütar Satoko. Samal aastal sündis tal tütar Haruko, kelle ema oli Shizuko Ōta, kellega tal oli afäär "Shayo" kirjutamise ajal.[1][2]

Enne sõda haigestus Osamu tuberkuloosi ning 1948. aastal tema füüsiline ja vaimne tervis halvenes, mille tagajärel sai temast alkohoolik. Jätnud maha oma pere ja armukese, kolis Osamu Tomie Yamazaki juurde, kus ta kirjutas "Ningen Shikkaku". Osamu Dazai sooritas koos Tomie Yamazakiga enesetapu, nad uputasind end Tamagawa kanalisse. Ta leiti 19. juunil, mis oleks olnud tema 39. sünnipäev.[1][2]

Kirjanikukarjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Osamu Dazai oli üks esimestest kirjanikest 20. sajandi alguses, kes kasutas oma teostes eneseirooniat ja kujutas tegelasi, kes näitasid inimlikku nõrkust. Dazai teosed oli kontrastis sellega, kuidas sõjaajal keskenduti Jaapani sõdurite vaprusele.[3]

Dazai loomingus saab eristada kolme perioodi, millest esimene oli aastatel 1933–1937, mil tema stiil oli isikliku eluga sarnaselt katkendlik ja dekadentlik. Selle perioodi iseloomulik teos oli "Loojanguaastad" ("Bannen"). "Loojanguaastad" oli 15 lühijutust koosnev kogumik, mis oli mõeldud tema enda sõnul testamendina. Sellel perioodil esitas Dazai oma teosed "Klouni lilled" ("Doke no hana") ja "Vastuvool" ("Gyakkō") Akutagawa kirjandusauhinna nominendiks. Isikliku elu tõttu ta auhinda ei võitnud, kuigi žürii tunnustas tema annet.[3]

Teine periood Dazai loomingus oli aastatel 1938–1945, mis oli sõjale vaatamata kõige stabiilsem. Dazai oli üks vähestest autoritest, keda avaldati tsensuuri ajal ja kelle teosed ei keskendunud patriotismile.[3]

Dazai naasis oma viimasel loominguperioodil, aastatel 1946–1948, süngete teemade juurde teostes "Loojuv päike" ("Shayō") ja "Villon’i naine" ("Viyon no Tsuma") ning viimases lõpetatud romaanis "Inimeseks kõlbmatu" ("Ningen Shikkaku").[3]

Suurem osa Dazai teostest kuuluvad minaromaani žanrisse, kuigi "Inimeseks kõlbmatu" puhul on see vaieldav, sest autobiograafilised elemendid on segatud väljamõeldisega.[3]

Eesti keeles ilmunud[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Dazai museum 2010. Knowing Osamu Dazai. [1](09.01.2018)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Yabai 2017. Osamu Dazai: A Great Japanese Author with a Tragic Life. [2] (09.01.2018)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Talijärv, Margis 2011. Osamu Dazai, Inimeseks kõlbmatu. Loomingu raamatukogu. Tallinn.