Orjus Vana-Roomas
Orjus Vana-Roomas oli olemas kõigil ajaloolistel perioodidel. Alguses jagunesidki Vana-Rooma klassid orjadeks ja orjapidajateks. Vanimal perioodil ei olnud orjade osakaal suur, kuid alates 3. sajand eKr hakkas orjade tähtsus koos sõdade ja vallutustega Rooma majanduselus tõusma. Orjade tööjõud sai tootmisprotsessi aluseks. Sellega kaasnes ka orjade sotsiaalse seisundi ja elamistingimuste halvenemine. Orjad kuulusid peamiselt üksikutele eraisikutele (servi populi Romani ehk servi privatus), kuid oli ka riigi orje (servi publici).[1]
Kõik Rooma kodanikud ei olnud vabad. Alguses oli täielik õigusvõime ainult perekonnapeadel. Abielunaised, lapsed ja orjad ei olnud täielikult iseseisvad. Algul olid orjad lastega ühtmoodi pereliikme staatuses, osalesid talutöödes ja töötasid põllul koos perega.[2] Peremehe õigusvõim orja üle ulatus aga kaugemale kui laste puhul.[3] Orjad olid oma isanda võimu all: orja isandal oli õigus tema elu ja surma üle otsustamisel (Gai. Inst. 1.52).[4]
Kogu kasutuses olevat õigust sai laiendada isikutele, asjadele või hagidele (Gai. Inst. 1.8).[4] Roomas võrdsustati orjade õiguslikku seisundit asjaga. Orjal ei olnud õigusvõimet ning ta oli õigustehingute objekt. Kuna orjad olid võrdsed asjaga, ei olnud ka nende enda tegevusel nende endi huvides juriidilisi tagajärgi. Ori oli oma isanda tööriist ja tema tööst saadud tulu kuulus peremehele. Õiguslik tagajärg orja tegudest saabus samuti tema isandale ning see tekitas õiguslikke probleeme. Näiteks juhul, kui ori tekitas kellelegi kahju, vastutas selle eest peremees.[3]
Õiguskord andis orjadele võimaluse ka vabaks saada, mis oli ka orja ülim eesmärk. Vabakslaskmine võis olla näiteks pärimiskorralduses pärijatele. Ka osaliselt peremehe kõrvalt teenitud raha võimaldus nutikamatel orjadel end vabaks osta.[3] Orjadel polnud lubatud seaduslikult abielluda, kuna orja ja orjatari vahelist kooselu (contubernium) loeti lihtsalt faktiliseks suhteks. Orjade vabakslaskmise võimalusi on samuti ajaloos piiratud. Näiteks keelati isandatel alates 20-aastaste orjade vabastamine või keelati vabastamine siis, kui see kahjustas orjaperemehe krediitorite huvisid. Oli määratud piirarv orje, keda isand võis testamendiga vabastada: kui isandal oli 2–9 orja, ei tohtinud ta testamendis vabastada üle poole neist, kui 10–30 orja, siis mitte üle kolmandiku, kui 30–100 orja, siis mitte üle veerandi. Veel suurema arvu korral mitte üle viiendiku, kindlasti mitte aga üle 100 orja.[5]
Samas kehtestati ka seadusi, mis olid suunatud peremehe omavoli tõkestamisele ja orjade elutingimuste parendamisele. Näiteks võidi ori ära müüa isanda julmuse korral. Sel juhul vahetas ori peremeest ja jäi endiselt orja staatusesse. Orjad ei saanud omada vara, kuid oli võimalus anda osa isanda varast orjale majandamiseks. Sellist varade osa nimetati pekuuliumiks (peculium). Selleks võis olla maatükk või rahasumma, mõne isanda ettevõtte juhiks olemine või näiteks laevakapteni staatus. Ori võis sõlmida pekuuliumiga seotud tehinguid, milles ta siiski polnud õigussubjekt, vaid need tehingud tegi ta isanda nimel. Isanda vastutus neis tehingutes piirdus pekuuliumi väärtusega.[5]
Orjuse tekkimise viisid Roomas[muuda | muuda lähteteksti]
- Sõjavangistus või Roomaga lepingulises suhtes mitte oleva rahva esindaja haaramine. Sõjavangid müüdi orjadeks. Võõraste maade rahulikke elanikke ei tohtinud vangi võtta.
- Sündimisega orjatarist, isegi kui isa oli vaba kodanik. Naisorja ja vabaltsündinu järeltulija sündis orjana; vaba naise ja meesorja laps aga sündis vabana (Gai. Inst. 1.82).[4]
- Orjusse võisid langeda ka ius civile alusel karistuse saanud Rooma kodanikud teatud kuritegude toimepanemise eest või võla mittetasumise eest.
- Surma- või sunnitööle mõistetud isikud muutusid samuti orjadeks (servi poenales).[6]
Orjuse vabastamise viisid Roomas[muuda | muuda lähteteksti]
Orja peremees võis orja vabastada omal vabal valikul. Orja orjusest vabastamist nimetati manumissioks (Gai.Inst. 1.126).[4]
Ius civile alusel sai orjusest vabastada kolmel viisil:
- Manumissio vindicta – isand deklareeris pidulikult oma tahet orja vabastamiseks ja magistraat vabastas orja pärast selle teate tegemist.
- Manumissio censu – kodanike nimekirja koostamisel lasi isand kanda orja nimekirja vaba isikuna, tsensori (censor) nõusolekul.
- Manumissio testamento – orja vabastamine testamendi teel.[6]
Hiljem muutus orjade vabastamine lihtsamaks ja loeti piisavaks ka isanda tahteavaldust tunnistajate juuresolekul või isanda kirjalikku avaldust. Vabastatud orja nimetati libertiiniks. Kui vabastatud libertiini isand oli Rooma kodanik, sai ka orjast Rooma kodanik. Siiski jäi tema õigusvõime võrreldes teiste kodanikega piiratuks: ta ei tohtinud olla valitavates ametites või abielluda vabaltsündinuga. Ta ei saanud magistraadi loata esitada hagi oma endise isanda ega tema laste vastu. Kui ori suri ja orjal ei olnud pärast vabakslaskmist sündinud lapsi, võis tema endine isand pärida orja järelejäänud vara. Libertiini võidi kohustuste rikkumise korral anda ka orjusesse või tagastada orjana endisele peremehele või müüa väljapoole orjusesse.[7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 77.
- ↑ Hans Hattenhauer (2007). Euroopa Õigusajalugu. Tallinn: Juura. Lk 92.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Hans Hattenhauer (2007). Euroopa õigusajalugu. Tallinn: Juura. Lk 93.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Gaiuse Institutsioonid: http://thelatinlibrary.com/law/gaius1.html
- ↑ 5,0 5,1 Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 78.
- ↑ 6,0 6,1 Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 79.
- ↑ Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 80.