Orgaaniline väetis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Orgaaniline väetis koosneb lagunenud looma- ja taimejäänustest ning loomade ja inimeste väljaheidetest (näiteks kompost ja põllukultuuride jäänused). Looduslikult esinevad orgaanilised väetised on loomade jäänused, turvas, sõnnik, läga ja lindude väljaheited.

Erinevalt maheväetistest on põllumajanduses enamik väetisi ekstraheeritud mineraalidest (nt fosfaatmaak) või tööstuslikult toodetud (nt ammoniaak). Mahepõllumajanduses on kindlate seadustega sätestatud, millised väetised on lubatud ja millised mitte.

Mineraalid[muuda | muuda lähteteksti]

Mõningate määratluste järgi peetakse mineraale selgelt eraldatuks orgaanilistest materjalidest, kuigi kindlad orgaanilised väetised ja mullaparandajad, nagu guaano, turvas ja muud mineeritud mineraalid, on fossiilsed saadused, mis tulenevad loomade elutegevusest. Nagu näiteks roheline liivakivi (anaeroobsetest meresetetest), mõned lubjakivid (fossiilsetest teokarpide setetest) ja mõningad fosforiidid (fossiilne guaano). Turvas ei paku taimedele toiteväärtust, kuid parandab aeratsiooni ja vee absorbeerimisega mulda. Seda on tunnustatud kui kõige laialdasemalt kasutatud orgaanilist väetist ja tugevuselt üht parimat orgaanilist mullaparandajat.

Loomsed materjalid[muuda | muuda lähteteksti]

Loomsete materjalide hulgas on ka loomade tapmisel saadavad saadused. Kondijahu, verejahu, nahad, kabjad ja sarved on tavapärased orgaanilise väetise algmaterjalid. Kalajahu ja sulejahu kasutatakse orgaanilise väetise tegemisel veidi harvem.

Kanade allapanu, mis koosneb saepuruga segatud kanasõnnikust, on orgaaniline väetis, mis parandab suurema saagi saamiseks mulla tingimusi rohkem kui sünteetilised väetised. USA põllumajandusuuringute teenistuse (inglise keeles Agricultural Research Service – ARS) teadurite uuringutest selgus, et puuvillapõldudel, kus kasutati väetisena kanade allapanu, oli saagikus 12% suurem kui põldudel, kus kasutati sünteetilisi väetisi. Samade uuringute käigus toodi lisaks suuremale saagikusele positiivse küljena välja ka see, et kanade allapanu kasutamine väetisena on sünteetiliste väetistega võrreldes mitu korda soodsam.

Taim[muuda | muuda lähteteksti]

Töödeldud orgaaniliste väetiste hulka kuuluvad kompost, foolhape, aminohapped ja vetikaekstraktid. Orgaanilisteks väetisteks on ka näiteks ensüümiga lõhustatud valgud ja haljasväetis.

Põllumajandusuuringute teenistuse (inglise keeles Agricultural Research Service – ARS) uuringud on näidanud, et vetikad, mida kasutatakse lämmastiku ja fosfori äravoolu peatamiseks põldudelt, hoiavad ära vee reostumist ning lisaks saab neid vetikaid samal ajal kasutada ka orgaanilise väetisena. Sama organisatsiooni teadlased töötasid välja vetikatest sobiva vahendi, millega vähendada taimedele vajalike toitainete äravool ja parandada ojadesse, jõgedesse ja järvedesse voolava vee kvaliteeti. Lisaks avastasid nad, et neid toitainerohkeid vetikaid saab pärast kuivatamist kasutada ka väetisena kurgi- ja maisiseemikutele, sest see kiirendab nende kasvu rohkem kui sünteetilised väetised.

Töödeldud reovesi[muuda | muuda lähteteksti]

Ehkki inimese väljaheited olid tavaliselt orgaanilise väetise allikaks, siis tänapäeval on selleks töödeldud reovesi, tuntud ka kui tahke bioaine. Tahke bioaine on mullaparandajana saadaval vähem kui 1% Ameerika Ühendriikide põllumajandusmaast. Töödeldud reovee taaskäitlemise väetiseks hoiavad ära selles sisalduvad tööstuslikud reostusained. USDA (Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeerium) keelab Ameerika Ühendriikides töödeldud reovee kasutamise mahepõllumajanduses, sest see võib sisaldada reostust, ravimeid, hormoonravimeid, raskmetalle ja muid elemente. USDA nõuab kolmanda osapoole tunnistust suure lämmastikusisaldusega vedelate orgaaniliste väetiste müügiks USA-s. Ameerika Ühendriikides kasutatakse töödeldud reovett mahepõllumajanduses väga vähe USDA-poolsete rangete piirangute tõttu.

Uriin[muuda | muuda lähteteksti]

Loomse päritoluga kusiaine ehk karbamiid on maheviljeluses lubatud, aga sünteetiliselt toodetud karbamiid mitte. Ühine joon, mis on märgatav kõikides näidetes, on see, et maheviljeluses proovitakse läbi saada võimalikult vähese väetise töötlemisega, kui just ei toimu looduslikke protsese või töötlemist nagu toimub kompostimisel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]