Opus incertum
Opus incertum oli Vana-Rooma ehitistes kasutatud seinapindade müüriladumistehnika, milles laoti looduslikud või klombitud rusikasuurused (8–10 cm läbimõõduga) looduskivi- või tufitükid ebakorrapärases asetuses rooma betoonist (opus caementicium) müürisüdamikule.[1]
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Varasem opus incertum kujutas endast tihedat segu betoonist ja looduskivitükkidest. Selle välispind püüti töödelda nii siledaks kui võimalik. Hilisem meetod taotles väiksemat betoonisisaldust segus ja kivide ühtlasemat suurust; kui betooni kasutati välisseinal kivide vahel eriti vähe, nimetati seda opus quasi reticulatum ('nagu opus reticulatum'). Opus incertum oli tavaline müüritehnika 2. sajandi algusest eKr kuni 1. sajandi keskpaigani, mil selle suurel määral asendas opus reticulatum.[2]
Vitruvius eelistab oma teoses "De architectura" opus incertum 'i, pidades opus reticulatum 'i küll elegantsemaks, kuid ka kallimaks ja struktuuriliselt nõrgemaks, kuna sellesse tekivad praod kergemini.[3]
Opus incertum-tehnikas hoone nurk suurematest kvaadritest
Opus incertum-müüritis betoonsüdamikuga ja tellistest vahekihiga (opus mixtum)
