Operatsioon Reinhardt

Operatsioon Reinhardt (saksa keeles Aktion Reinhardt või Einsatz Reinhardt; kirjutatud ka Reinhard) oli koodnimi kõigi juutide ja mustlaste süstemaatilisele tapmisele Saksamaa okupeeritud Poola kindralkubermangu territooriumil Teise maailmasõja ajal. Operatsiooni „Reinhardt” käigus mõrvati juulist 1942 kuni oktoobrini 1943 kolmes hävituslaagris – Belzecis, Sobiboris ja Treblinkas – ligikaudu 1,6–1,8 miljonit juuti ja umbes 50 000 mustlast kindralkubermangu viiest ringkonnast (Varssavi, Lublin, Radom, Krakov ja Galiitsia). „Aktion Reinhardt” esindab natsionaalsotsialistliku juutidevastase hävituspoliitika kulminatsiooni. „Aktion Reinhardti“ laagrites mõrvati rohkem inimesi kui Auschwitzi koonduslaagris. Operatsiooni koodnimi on seotud Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti juhi SS-Obergruppenführer Reinhard Heydrichi eesnimega, kes oli langenud 27. mail 1942 tšehhi vastupanuliikumise toimepandud surmava atentaadi ohvriks.

Eellugu

Vahetult pärast Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu alustasid Riigi Julgeoleku Peaameti (RSHA) operatiivgrupid (SS Einsatzgruppen) ja politseipataljonid äsjavallutatud aladel 17–45-aastaste meessoost juutide mõrvamist. Alates 1941. aasta augusti lõpust on tõestatav, et mobiilsed tapmisüksused hakkasid toime panema ka naiste ja laste massimõrvu.

Juutide mõrvamise süstemaatiliseks korraldamiseks kutsus Reinhard Heydrich 20. jaanuaril 1942 kokku Beriini äärelinnas Wannsees toimunud konverentsi. Konverentsil osales viisteist kõrget esindajat kõigist niinimetatud „lõpliku lahendusega“ seotud institutsioonidest. Poola kindralkuberner Hans Franki asetäitja Josef Bühler teatas avalikult, et kindralkuberner tervitaks selle küsimuse "lõpliku lahenduse" algatamist Poola kindralkubermangus (Saksamaa okupeeritud Poola jäänukala, mida ei olnud otseselt liidetud Saksamaaga), sest seekord ei mängi transpordiprobleem suurt rolli ja tööga seotud põhjused ei takista selle tegevuse edenemist. Selle konverentsi tulemusel oli Saksamaa juhtkond jõudnud kokkuleppele Euroopa juutide itta küüditamise ja seal süstemaatilise mõrvamise vormis.

Heydrich sai 27. mail 1942 Prahas toimunud atentaadikatses raskelt vigastada ja suri kaheksa päeva hiljem. Heinrich Himmler volitas seepeale operatsiooni läbiviima Lublini SS-i ja politseijuhti Odilo Globocnikut, kes oli silma paistnud eriti julma okupatsioonipoliitikaga.

Operatsiooni elluviimine

Juutide tapmine toimus kolmes laagris. Bełżeci hävituslaager (tegutses alates märtsist 1942) ja Sobibori hävituslaager (tegutses alates maist 1942) asusid Lublini piirkonnas, Treblinka hävituslaager (tegutses alates juulist 1942) aga Varssavi piirkonnas. Laagrid asusid hõredalt asustatud piirkondades raudteeliinide lähedal. Need olid üsna väikesed, 300–400 meetrit laiad ja 400–500 meetrit pikad.

Laagrid jätsid üsna ajutise mulje. Igas laagris oli algselt kolm gaasikambrit. Belzeci hävituslaagris tapeti inimesi esialgu teraspudelitest pärit vingugaasiga. See gaas valiti tõenäoliselt seetõttu, et personal oli sellega „eutanaasia” operatsiooni käigus kogemusi omandanud. Hanke korraldamine oli aga keeruline. Seetõttu hakati surmavat gaasi hiljem tootma sisepõlemismootorite abil. Igas laagris töötas 20–30 Saksa sõjaväelast, kellele allus 100–120 Nõukogude sõjavangide hulgast värvatud ja Trawniki õppelaagris väljaõpetatud valvurit. Uusimate uuringute kohaselt saadeti alguses hävituslaagritesse 121 SS-last, kes olid eelnevalt seotud nn eutanaasiaprogrammiga "Aktion T-4" (puudega inimeste surnuks gaasitamine). Sobibori laagri ehitamiseks kutsuti kohale „Aktion T4” ehituseksperdid.

Küüditamise korraldamiseks oli Globocnik loonud oma staabi Hermann Höfle juhtimisel. Enne küüditamiste algust teavitas ta Lublini rajooni kontori töötajat, et oleks soovitatav jagada Lublini rajooni saabuvad juudi transpordi lähtejaamas töövõimelisteks ja töövõimetuteks. Kõik töövõimetud juudid pidid tulema Belzeci.

17. märtsil 1942 algasid küüditamised Lublini ja Lvivi getodest vastvalminud Belzeci surmalaagrisse. Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbels märkis oma päevikusse 27. märtsil 1942: „Kindralkubermangust, alates Lublinist, deporteeritakse juute nüüd itta. Kasutatakse üsna barbaarset ja kirjeldamatut protseduuri ning juute endid pole palju alles. Üldiselt võib öelda, et 60% neist tuleb likvideerida, samas kui tööle saab panna vaid 40%. Endine Viini gauleiter [Globocnik], kes seda aktsiooni läbi viib, teeb seda märkimisväärse ettevaatusega ja ka protseduuriga, mis ei tundu liiga silmatorkav. [...] Ennustus, mille Führer neile uue maailmasõja esilekutsumiseks andis, hakkab kõige kohutavamal viisil täide minema.“

Kuid 40 protsenti „Aktion Reinhardti” laagritesse küüditatud juutidest ei jäetud kunagi ellu. Vaid vähestel juutidel, noortel ja eriti tugevatel või SS-ile vajaliku valdkonna ekspertidel, lubati lühikest aega elada „tööjuutidena“. Need „tööjuudid” – kuni 1000 inimest laagri kohta – kogusid, sorteerisid ja pakkisid mõrvatute riided ja väärisesemed, tühjendasid gaasikambrid ning matsid surnukehad, kuni nad ise mõrvati. Peagi tekkisid raskused. Laagrite mahutavus ei olnud küüditatute arvuga toimetulekuks piisav ja Wehrmacht nõudis kõik rongid endale.

Himmler andis korralduse kiirendada menetlust 19. juulil 1942, kui ta käskis kogu kindralkubermangu juudi elanikkonna „ümberasustamise” (mõrva koodnimi) lõpule viia 31. detsembriks 1942. Alates 31. detsembrist 1942 ei tohtinud ükski juudi päritolu isik kindralkubermangu territooriumil viibida.

Juutide mõrva ratsionaliseerimiseks määrati Christian Wirth 1942. aasta augustis kõigi kolme laagri inspektoriks. Tegelikult olid kolm laagrit 1942. aasta suve lõpuks täielikult töökorras. Gaasikambrite arvu oli suurendatud ja massimõrv korraldati tööjaotuse alusel. See oli peaaegu tõrgeteta toimiv masin, millel oli suur võimsus ja kiirus. Hommikul saabus kaldteele vangide rong; pärastlõunaks või õhtuks olid surnukehad põletatud ja riided lattu viidud. Ainult transpordivahendite puudus võib põhjustada viivitusi. Pealtkuulatud raadiosõnumis, niinimetatud Höfle Telegramis, teatati 1942. aasta lõpus mõrvatud juutide arvuks 1 274 166. Operatsioon hõlmas ka mitmesuguseid meetmeid selle varjamiseks: surnukehad maeti esialgu tohututesse aukudesse, hiljem kaevati välja ja põletati nn operatsiooni 1005 käigus. 1943. aasta suvel hakkas operatsioon Reinhardt lõppema. Belzeci laager oli juba laiali saadetud. Viimased ellujäänud juudid viidi teistesse laagritesse ja mõrvati seal.

Treblinkas ja Sobiboris toimusid vangide seas ülestõusud, mis päästsid vähemalt mõne juudi elu. Arvatakse, et kõigis kolmes laagris elas Teise maailmasõja üle vähem kui 200 vangi. Mõrvade jälgede varjamiseks lammutati surmalaagrite hooned täielikult ja nende alad haljastati.

Operatsiooni "Reinhardt" lõpetas novembris 1943 läbiviidud operatsioon "Lõikuspüha" ("Erntefest"), mil kolme päeva jooksul hukati kõik Lublini piirkonna laagrites elus olevad juudid. Triestest teatas Globocnik Himmlerile 4. novembril 1943, et ta oli lõpetanud operatsiooni Reinhardt, mida ta oli juhtinud kindralkubermangus, ning et kõik laagrid olid 19. oktoobril 1943 laiali saadetud. Ta saatis ka lõppettekande.

Juutidelt räävitud varade registreerimiseks oli Globocnik käskinud luua keskse registri. 5. jaanuaril 1944 tehtud lõpliku ettekande tulemused olid järgnevad: sularaha: 73 852 080,74 RM, väärismetallid 8 973 651,60 RM, välisvaluuta pangatähtedes 4 521 224,13 RM, välisvaluuta vermitud kullas 1 736 554,12 RM, ehted ja muud väärisesemed 43 662 450,00 RM, tekstiilid 46 000 000,00 RM. Kokku 178 745 960,59 RM.