Olemasolu (Heidegger)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Dasein on saksakeelne sõna, mis tähendab „olemasolu“. See on Martin Heideggeri eksistentsialismi põhimõiste, teoses „Olemine ja aeg“ (1927) ning tähendab inimese olemasolu viisi, mõtestatud kohalolu, mis eeldab aja ja ruumi teadlikkust (mida loomal pole); aga mitte eneseteadvust. Dasein sisaldab: heidetus (saksa: Geworfenheit), olemine (Existenz) ja koos-olu (Mit-sein).[1]

Heidegger kasutab mõistet Dasein, viitamaks avatust olemisele. See tähendab, et olemasolev on teadlik, et peab vastamisi seisma selliste probleemidega nagu isiksus, surelikkus, ja dilemma või paradoksiga, et pidevas kontaktis teiste inimestega, kuid samas on täiesti üksi iseendaga.

Heideggeri tõlgendus[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa keeles on Dasein rahvakeelne väljend "olemasolemisele" kui "ma olen rahul oma olemasolemisega" (Ich bin mit meinem Dasein zufrieden). Seda väljendit on kasutanud mitmed filosoofid enne Heideggeri, näiteks Georg Wilhelm Friedrich Hegel, tähenduses inimese "eksisteerimine" või "kohalolek". See tuleneb sõnast da-sein, mis otsetõlkes tähendab seal-olema. Heidegger aga oli kindel, et see on sobimatu tõlge. Heiddegeri jaoks tähendab Dasein võimalust hoolida ja olla osa maailmast, kus inimene elab, samas alati jääda teadlikuks sellega kaasnevast elemendist, maailma prioriteedist enesele, ning enese iseenesest arenevast olemusest.

Ehtsale olemusele on vastandiks igapäev ning ebatäpne Dasein, enese individuaalse tähenduse kaotamine, saatus ja eluiga, pooldades (eskapistlikku) sukeldumist avalikku igapäevaellu – anonüümsesse, identsesse "nende" maailma.

Olles harmoonias Nietzsche kriitikaga antud teema vallas, eristab Heidegger Daseini igapäeva teadlikkusest, et rõhutada, kui suur tähtsus on "olemisel" meie arusaamade ja maailma tõlgenduse järgi.

"Olendit, kes meist igaüks on... peaksime me tähistama terminiga "Dasein" (Heidegger, trans. 1927/1962, lk 27)

"Dasein on olend, kelle olemusele on olemine probleem ise..." (Heidegger, trans. 1927/1962, lk.68)

Heidegger püüdis kasutada kontseptsiooni Daseinist paljastamaks "olemise" esmast olemust, Nõustudes Nietzsche ja Diltheyga, et Dasein on alati olemus, mis on kaasatud maailma: mitte subjektiivne ega ka objektiivne maailm üksinda, vaid aheldatud maailmas-olemisega. See Heideggeri töö ontoloogiline baas seisab seega vastu Descartesi "abstraktsele agendile", kes pooldab praktilist tegutsemist oma keskkonnas.

Dasein ilmneb, kui kujundada ja siduda isiklik maailm – lõputu protsess maailma kaasamisest, mida vahendavad enese projektsioonid.

Heideggeri arvates keel, igapäeva uudishimu, loogilised süsteemid ja ühised uskumused varjavad Daseini olemuse enese eest. Audentne otsus tähendab lahkumist kollektiivsest Nende maailmast, et seista silmitsi Daseiniga, enese individuaalsusega, enese limiteeritud elueaga, enese olemisega. Seega oli Heidegger kavandanud Daseini kontseptsioonist komistuskivi küsimusele, mida tähendab olla – omada enese olemust, enese surma, enese tõde.

Heidegger nägi ka Daseini küsimust, mis ulatub väljapoole positiivse teaduse või metafüüsika ajaloo avaldatud valdkondadest. "Teaduslik uuring ei ole ainus viis Olemiseks, samuti pole see ka kõige lähedasem. Veelgi enam on Daseinil eriline eristusvõime võrreldes teiste olenditega. Olemine ja Aeg rõhutab ontoloogilist erinevust olendite ja olendite olemuse vahel: "Olemine on alati olendi Olemine. Selle erinevuse näitamine on Olemise ja Aja läbijooksmise üldmotiiv.

Mõned õpetlased ei nõustu selle tõlgendusega, samas väidavad, et Heideggeri jaoks tähendab Dasein struktureeritud teadlikkust või asutatud "elamisviisi". Teised väidavavd, et Heideggeri algne rõhumine Daseini ontoloogilisele prioriteedile, on kadunud tema teostes, mis on kirjutatud pärast sõda.

Olemisküsimuse meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Olemisküsimust käsitlev meetod on fenomenoloogiline. See tähendab, et tuleb loobuda mõttelistest ja hüpoteetilistest konstruktsioonidest (eelarvamustest) ja minna asjade endi juurde ja lasta olevatel end näidata nii nagu need end näitavad.[2]

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Väidetavalt on mõiste Dasein pärit Hiina filosoofiast ja Jaapani filosoofiast. Kuigi Heidegger pole ise seda kinnitanud, oli Tomonobu Imamichi sõnul Heideggeri tõlgendus Daseinist inspireeritud Okakura Kakuzo das-in-der-Welt-sein (olema-maailmas) kontseptsioonist, mida ta väljendas oma raamatus „Teeraamat“, et kirjeldada Zhuangzi taoismi filosoofiat. Seda raamatut oli Imamichi õpetaja pakkunud Heiddegerile 1919, pärast seda, kui nad olid temaga koos õppinud aastaid varem.

Karl Jaspers ja Existenz[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Jaspersi jaoks tähendas mõiste „Dasein“ olemasolu kõige minimaalsemas tähenduses, objektiivsuse ja teaduse valdkonnas, vastupidiselt sellele, mida Jaspers nimetas „Existenziks“ – ehtne olemus. Kuna mõistet „Dasein“ käsitlevad kaks filosoofia väga erinevalt, külvab see palju segadust neile, kes kõigepealt uurivad ühte filosoofi ning seejärel ka teist.

Jaspers väljendas oma vaateid filosoofia ajaloo vallas ning tõi välja oma olulisemad teemad. Alustades kaasaegsest teadusest ja empirismist, toob Jaspers välja, et küsitledes reaalsust kompame me piire, mida empiiriline (või teaduslik) meetod lihtsalt ei suuda ületada. Sel hetkel tuleb indiviidil teha otsus: kas langeda meeleheitesse ja astuda tagasi või uskuda „Transtsendentsusesse“. Sellesse uskudes, kompavad inimesed nende endi piiramatut vabadust ning saavad lõpuks kogeda ehtsat olemust, mida Jaspers kutsub Existenziks.

Muud vaated[muuda | muuda lähteteksti]

Eero Tarasti jaoks oli Dasein väga tähtis eksistentsiaalses semiootikas.

Jacques Lacan väitis 1950ndatel, et Heideggeri Daseini psühhoanalüütiku iseloomustus on kui olla-et-surra (être-pour-la-mort). Samuti tundus talle, et analüüsitav justkui otsiks autentset kõnet, vastupidiselt "subjektile, kes kaotab oma tähenduse diskursuse objektides ... mis annab talle võimaluse unustada oma eksistents ja oma surm."

Alfred Schütz eristas otsest ja kaudset sotsiaalset kogemust, rõhutades seda kirjas "Minu orientatsioon ei ole konkreetse indiviidi olemasolu (Daseini) poole. See ei ole ühegi subjektiivse kogemuse poole, mis hetkes moodustub kogu unikaalsuses kellegi teise mõtteis.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Theodor W. Adorno kritiseeris Heideggeri kontseptsiooni Daseinist kui ideaalset taganemist ajaloolisest reaalsusest.

Richard Rorty arvas, et Daseiniga lõi Heidegger konservatiivse müüdi olemisest, olles romantismi sugemetega natsionaalsotsialismi pooldaja.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Leho Lamus. "Mõtlemise mõistevõrk", lk 61-62.
  2. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/845/tirol.pdf?sequence=5