Uosohhai

Uosohhai

Uosohhai ehk osuohai või ohuokhai (jakuudi keeles оһуохай) on jakuutide traditsiooniline, rahvuslikke identiteete rõhutav ringtants pika ja poeetilise improvisatsiooniga koorilaulu saatel. Uosohhai on Sahha Vabariigi vana ja olulisima päikese tervitamise ja uusaasta tähistamise tseremoonia, suvise pööripäeva pidustuste ja rituaali õsõeahi ametlik osa, kus tants sümboliseerib suvehooaja ja uue eluringi algust.

Uosohhai on Sahha folkloori üks rikkamaid ja vanimaid rahvuslikke žanre, mis ulatub ajaloolisse karjakasvatusperioodi, kui Sahha inimesed (jakuudid) elasid lõunapoolsemates piirkondades. Tantsu nimetus on tulnud tolleaegsete päikesekummardajate sõnast үңкүү (tants) ja verbist үң (kummardada). Kariloomadest lauldi aina hobusele ja varsale, seepärast laule peeti eelkõige etnilise austusavaldusena hobusele.

Uosohhai on universaalne ühtsuse sümbol, mil üldiselt rahvarõivastes tantsijad käsikäes liiguvad laias ringis ja rahulikus tempos päripäeva, s.o. päikese liikumise suunas ning laulja improviseerib laulu suve auks. Pidustused toimuvad tavaliselt linnast väljas suurel mitmeruutkilomeetrisel platsil ning keskseteks sündmusteks on suurte lõkete põletamine ja hommikul tõusva päikese tervitamine.

Muinsus ja semantika

Uosohhai on üks arhailisemaid monumente jakuudi traditsioonilises tantsukultuuris ja selle päritolu ulatub tagasi muinasaega uskumustega selle võluväest ümbritsevale keskkonnale. Vaatamata näilisele lihtsusele, tants on kui sümboolne keel eriepohhide tantsukultuurist, millel on mitmeid erinevaid tõlgendusi. Esimeseks teaduslikuks kontseptsiooniks on pakutud, et see on rituaalne tants looduse ja vaimude kummardamiseks müsteerilise hümni saatel. Etnograafid on nimetanud uosohhai'd rituaalse õsõeah'i rüpes arenenud iidseks pidulikuks tantsuks, mil ringis keereldes, lõket kohendades ja ohvriande tehes tänatakse vaime ja jumalaid inimesele antud soojuse ja valguse eest. Vanapärase leksikaga ring- ja algõs-laulude täpsema verbaalse uuringu põhjalt seda on samuti peetud uueaasta pühadega seotud kultuseks.

Jakuutide pärimuskultuuris on ringtantse peetud panteoni jumaluse, helge Aiõõ (Айыы) poole pöördumiseks ning selle käsitluse kohaselt hüppamistel ja vahelduval tantsutempol on tema juurde lendamise funktsioon. Siiski jakuudi rahvuspärimusteadlaste arvamuste kohaselt eelkõige suletud ringis liikumine ja laul olid pühendatud jakuutide iidsele päikesejumalale, kes esimeste zoomorfsete kujutiste kohaselt oli tiivuline ja hobusekujuga. Laulutekstis esinevat tantsusõnu ja nimetusi (сиэлэн хаамыы, увтэн) tiivulisest nagu Theben (тэпсэн, тэбэн), Monen (мвнвн), Koten (квтен) hobusest ning ühesuunalise edasiminekuga, vahel hüpates ja vahel tammudes esitatakse taevaliku päikesehobuse liikumist. Hobusele pühendamisriitustega õsõeah'ide esmaseks eesmärgiks oli saada taevast õnnistust. Ja kuna samuti ohvriloom oli hobune, see viitas iidsete iraanikeelsete sküütide mõjule. Paigal tammumine on olnud iidseim ja tähtsaim tantsuviisidest, mil tõstes jalga teise ette või aeglase edasiminekuga imiteeriti müütilist taevast hobust tema taevasel teekonnal. Tihtipeale kahel jalal kõrgedki hüpped demonstreerisid hüpet ”uude (või võõrasse)” maailma. Improviseeritud tekstis leiduvate väljendite чээл муран ja чээл кувх leksikaalsed analüüsid väidavad uosohhai laule pärinevateks hunnide ajalt. Usulisi tõekspidamisi uurinud teadlased on uosohhai suletud ringis päripäeva liikumist nimetanud suletud avara ruumi, aja tsüklilisuse ja alatise taasloomise sümboliks. Lõpuks mitmete Siberi rahvaste folkloori ja etnograafia uurijate arvamused on taas toonud esile, et kuivõrd tantsust puuduvad eepilised märkmed, on see esivanemate ringmäng kui tunguusidelt ja burjaatidelt laenatud, vaid selle erinevusega, et jakuudi tants matkib valgekure tantsuna näivat liikumist. Tantsule on antud isegi raviomadusi.

Tants tantsiti hommikul. Suurte hõimude korraldatud uosohhai'd kestsid mõnikord kolm päeva ja ööd. Osalejad muutusid kogu aja, mil usuti, et igaühega, kes siseneb ringi, kaasneb energia terveks aastaks.

See on levinud tants, mis ühendab kolme kunstiliiki: tantsimine, laulmine ja luule. Muusika varieerub marsist ooperini. Tantsijad oma jalgade, käte ja keha graatsilise, rafineeritud liikumisega moodustavad ringi, kus hüppamiste, tempo vahelduvuse ja järk-järgult suurenemise, tantsijate erineva riietumise ja külg ees päikese suunas tantsimisega avaldatakse austust looduse ja eluringi nähtuse vastu. Tantsul on juhid ehk juhtivad lauljad, kes improviseerivad sõnad ja tantsijad ringkäigus kordavad neid. Tähtis ei ole üksnes laulmine, vaid samuti viljakuse, kasvu ja ümbritsevas looduses tärkava elu poolt esile kutsutud tänutunde laulukeeles sõnastamise kunst. Tavaliselt juhtiv laulja ei ole kutseline laulja, vaid oma varasest lapsepõlvest saadik eepilise laulmisega tegelenud ja suure poeetilise improviseerimisoskusega meister. Meloodia rahvuslikku koloriiti toonitatakse häälepaelte vibratsiooniga ehk ”kõrilauluga”.

Tihtipeale juhtivad lauljad võistlevad omavahel ning parima poeetilise väljendusega laulumeistriks nimetatakse seda, kellel suurim tantsuring. Suurim Ohuokhai tants toimus nädalavahetusel, 23. juunil 2012: see koosnes 15 293 osalejast.

Vaata ka

• Osuohai (Осуохай – Оһуохай)
• The traditional holiday of Yakut people, Pildid
• Pilte