Offshore-pank
Offshore-pank on pank, mida reguleerib rahvusvaheline panganduslitsents (mida sageli nimetatakse offshore-litsentsiks), mis tavaliselt keelab pangal asutada mis tahes äritegevust asutamise jurisdiktsioonis. Vähema reguleerimise ja läbipaistvuse tõttu kasutati deklareerimata sissetuleku varjamiseks kontosid offshore-pankades sageli.
Alates 1980. aastatest võib jurisdiktsioone, mis pakuvad mitteresidentidele suures ulatuses finantsteenuseid, nimetada offshore-finantskeskusteks. Kuna offshore-finantskeskused võtavad sageli ka vähe või üldse mitte ettevõtte tulumaksu ja/või isiklikke sissetulekuid ega pakkumisi, nimetatakse neid sageli maksuparadiisideks.
Kuna terrorismi rahastamise vastane võitlus ja rahapesu tõkestamine on kogu maailmas üha suurenenud, allusid enamiku jurisdiktsioonide offshore-pangandussektorile muutuvad määrused. Finantstegevuse rakkerühm on alates 2000. aastast välja andnud FATF-i musta nimekirja „Koostööst hoidunud riigid või territooriumid” (NCCT-d), mida rakkerühm pidas koostööst hoidumiseks ülemaailmses võitluses rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu.
Välismaal asuvas välispangas hoitavat kontot kirjeldatakse sageli kui offshore-kontot. Tavaliselt peab üksikisik või ettevõte offshore-kontot enda pakutavate rahaliste ja õiguslike eeliste jaoks, sealhulgas:
- Suurem privaatsus
- Maksustamine on väike või puudub üldse (st maksuparadiisid)
- Lihtne juurdepääs hoiustele (vähemalt regulatsiooni osas)
- Kaitse kohaliku, poliitilise või rahalise ebastabiilsuse eest.
Kuigi termin pärineb sellest, et Kanalisaared on Ühendkuningriigist "offshore" (eesti keeles: “ranniku lähedal”), ja kuigi enamik offshore-pankasid asuvad tänapäeval saareriikides, kasutatakse seda terminit piltlikult öeldes igale pangale, mida nende eeliste jaoks kasutatakse, olenemata asukohast. Nii võib mõnda rannikualadeta Andorra, Luksemburgi ja Šveitsi panka kirjeldada "offshore-pankadena".