Odahaigur

Odahaigur
Odahaigur
	;
Kaitsestaatus
	; Ohulähedane (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Pelikanilised Pelecaniformes;
Sugukond	Haigurlased Ardeidae;
Perekond	Odahaigur Agamia;
Liik	Odahaigur;
Binaarne nimetus
	Agamia agami; Gmelin, 1789
	;
Sünonüümid
	Ardea agami; Ardea fusca; Agamia picta

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Odahaigur (perekond)

Odahaigur (Agamia agami) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

Odahaigur on 60–75 cm pikk. Noka pikkus on 140 mm. Kaalub 475–535 g.^[2]

Selg, tiivad ja saba on rohelised. Rind on hall. Kõht on pruun. Pealagi ja nägu on sinakasmustad. Valjasriba on helekollane või kollakasroheline. Pikk nokk, mille värvus varieerub kollasest helesiniseni, moodustab kehapikkusest viiendiku. Kaela ülaosa on pruun, kurgu all on valge mustade servadega triip. Kaela alaosa on hall ja sellel on ka pikad helesinised suled, millest mõned on sirbikujulised. Kollased või oliivrohelised jalad on suhteliselt lühikesed. Silmad on punakaspruunid, oranžid või kollased.^[2]

Pulmarüüs on pikad helesinised suled ka peas ja alaseljal. Valjasriba muutub punaseks ja jalad halliks.^[2]

Noorlinnu ülapool on pruun, alapool hele. Rind ja kael on triibulised. Noka ülapool on must, alapool rohekaskollane. Jalad on rohekad. Silmad on helehallid.^[2]

Udusulis pojad on mustad. Nokk on must, nokatüvik roheline. Jalad on sinakashallid. Silmad on erekollased.^[2]

Levik

Levila ulatub Ida-Mehhikost Ida-Boliivia ja Kesk-Brasiiliani.^[3]

Elavad troopilistes metsades järvede ja ojade ääres. Tavaliselt elavad alla 300 m kõrgusel merepinnast, Colombias on neid kohatud ka 2600 m kõrgusel.^[3]

Toitumine

Toituvad peamiselt kaladest.^[3]

Püüavad kala seistes kaldal või vee kohal paiknevatel okstel. Mõnikord kõnnivad aeglaselt madalas vees.^[2] Toituvad üksi.^[3]

Pesitsemine

Pesitsevad väikestes kolooniates, mõnikord koos teiste liikidega. Pesa asub puu otsas 1–2 m kõrgusel vee kohal.^[3] Emaslind ehitab pesa isaslinnu korjatud okstest.^[4] Pesa on 15 cm lai.^[2]

Venezuelas ja Trinidadil pesitsevad juunist septembrini, Costa Ricas märtsist juulini. Kurnas on 2–4 helesinist muna^[2] mõõtmetega 48 × 38 mm. Muna kaalub 35 g.^[5]

Viited

↑ BirdLife International (2023). Agamia agami. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2023.
1 2 3 4 5 6 7 8 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 339–342. ISBN 0-19-854981-4.
1 2 3 4 5 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 417. ISBN 978-84-87334-10-8.
↑ Kushlan, James A.; Hines, Kristen (2016). "Behavior of the Agami Heron (Agamia agami)". Waterbirds. 39 (2): 187–192. DOI:10.1675/063.039.0209.
↑ Reynaud, Pierre Adrien; Kushlan, James A. (2004). "Nesting of the Agami Heron". Waterbirds. 27 (3): 308–311.

Välislingid

[1] BirdLife International (2023). Agamia agami. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2023.

[Kushlan-2] 1 2 3 4 5 6 7 8 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 339–342. ISBN 0-19-854981-4.

[del_Hoyo-3] 1 2 3 4 5 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 417. ISBN 978-84-87334-10-8.

[Kushlan2-4] Kushlan, James A.; Hines, Kristen (2016). "Behavior of the Agami Heron (Agamia agami)". Waterbirds. 39 (2): 187–192. DOI:10.1675/063.039.0209.

[Reynaud-5] Reynaud, Pierre Adrien; Kushlan, James A. (2004). "Nesting of the Agami Heron". Waterbirds. 27 (3): 308–311.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]