Otepää

See artikkel räägib linnast; küla kohta vaata artiklit Otepää küla

---

Otepää
Pühajärve tee Otepääl
Pindala: 6,2 km² (2021)
Elanikke: 2155 (1.01.2024)
EHAK-i kood: 5755
Koordinaadid: 58° 3′ N, 26° 30′ E

Otepää (varem Nuustaku) on linn Valga maakonnas Otepää kõrgustikul. Otepää on Otepää valla keskus ning rahvusvaheliselt tuntud talispordilinn ja turismikeskus, samuti Eesti talvepealinn. Otepää paikneb Eesti linnadest kõige kõrgemal, kuni 171 meetri kõrgusel merepinnast.

Otepää jaguneb kaheks: põhjapoolseks vanemaks osaks, mis kujunes aleviks juba 20. sajandi alguses, ning lõunapoolseks uuemaks osaks, mis asub Pühajärve lähedal ja on tuntud kui Otepää aedlinn.

Linnas asub Otepää kirik, mille juures seisab Vabadussõjas langenute mälestussammas, ning Otepää Linnamägi, kus asuvad Otepää linnuse varemed. Linnas on ka energiasammas ning Pühajärve rand ja kallasrada, samuti Otepää Gümnaasium, Otepää Teater ja Otepää Talispordimuuseum. Otepääl asub ka osa Tehvandi spordikeskusest (Tehvandi staadion).

Otepää elanike arv

Aasta Elanikke 1922 1777 1934 2015 1941 2445 1970 2424 1979 2289 1989 2424 2000 2282 2003 2178 2006 2123 2011 2070

Ajalugu

Linnusekiriku varemed Otepää Linnamäel

Linn on saanud nime Otepää Linnamäel 6.–15. sajandil asunud Otepää linnuse järgi. Linnus püstitati heade looduslike kaitse-eeldustega mäele ja see kujunes viikingiaja lõpul üheks Muinas-Eesti kõige olulisemaks keskuseks. Linnusest ja selle juurde tekkinud aolinnast juhiti Ugandi muinasmaakonda ning valitseti linnuse mõjupiirkonna ja Otepääle koondunud kaubateede üle.

Otepääd on esimest korda kirjalikult mainitud 13. sajandil koostatud "Esimeses Novgorodi kroonikas". Selle järgi vallutasid Novgorodi vürsti Mstislav Vladimirovitši väed 1116. aastal on Otepää (kroonikas Медвѣжья голова 'karu pea'). Püsivat võimu Otepää ja Ugandi üle sellega ei tekkinud. Linnuse järgmine mainimine pärineb aastast 1192, mil Novgorodi vürsti Jaroslav Vladimirovitši väed selle maha põletasid.

13. sajandi sündmused

Otepää raekoda 2024. aasta märtsis

1200. aasta paiku oli Otepää kogu Lõuna-Eesti keskus ja olulisem kui Tartu. 1208. aastal süüdati linnus eestlaste ja Riia piiskopi Alberti vägede vastasseisu käigus põlema. Samal aastal mainib Läti Henrik Otepääd oma Liivimaa kroonikas (kasutades nimevorme Odenpe ja Odempe) ning ütleb, et see tähendab karu pead (Odenpe, id est Caput Ursi). Hiljem on ürikutes registreeritud veel nimed Odenpeh ja Odemphe, 1782. aastal ka Odempa ja Ottepä. Saksakeelne nimekuju on Odenpäh. Läänemeresoome keelte uurija Lauri Kettunen (1956) pidas Otepää nime puht lõunaeestiliseks: ote + pää ('karu pea'), mis võib olla pärit isikunimest.

1210. aasta alguses piirasid linnust Pihkva ja Novgorodi vürstid, kuni sissepiiratud nõustusid maksma suure summa hõbedat. Veel samal aastal saabus Otepää alla Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu juhitud väesalk, mis linnuse vallutas ja põlema pani. Kuna 1215. aastal olid ugalased tapnud latgalite üliku Talibaldi, tulid selle pojad Ugandit julmalt rüüstama. Pärast seda kui ugalased läkitasid saadikud Riiga teatega, et nad on nõus ristiusu vastu võtma, rüüsteretked lõppesid.

1216. aastal jõudsid taas kohale pihkvalased ja vallutasid hõlpsasti Otepää. Pärast vürst Vladimir Mstislavitši lahkumist saatsid eestlased oma esindajad Riiga, nõudes abi venelaste vastu. Riias viibinud piiskop Albert saatis Otepääle sõjasalga, kes läks koos ugalastega 1217. aasta jaanuaris Novgorodi maadele vasturetkele (Novgorodi kroonikate järgi rüüstasid nende maid hoopis leedukad). Ühtlasi alustati Otepää linnuse ümberehitamist ajakohaseks kivilinnuseks, kasutades Eestis esimest korda ehitusmaterjalina keraamilist tellist.

Vene vürstid koondasid suure väe (millega liitusid ka saarlased ja sakalased) ning saabusid märtsis Otepääle. Nad üritasid linnust tormijooksuga vallutada, kuid sakslastest ja ugalastest kaitsjad lõid kõik rünnakud tagasi. Saanud teate Otepää piiramisest, saadeti Riiast appi ordumeister Wolquini juhtimisel uus ristisõdijate väesalk (koos latgalite ja liivlastega), mis möödus Otepää all saarlastest, ründas venelasi ning taandus seejärel linnusesse. 17-päevase piiramise järel olid linnuse kaitsjad sunnitud siiski alistuma. Sõlmiti rahuleping, mille kohaselt pidid piiskopi ja ordu väed Ugandist lahkuma.

1223. aastal tapsid sakalased kõik Viljandis viibinud orduvennad. Kuulnud edukast vastuhakust, tehti sedasama Leoles, Tartus ja Otepääl (osa orduvendi võeti ka vangi). Vastuhakud suruti aga kiirelt maha. Tartu piiskop Hermann von Buxhövden (Hermann I) asus 1224. aastal elama Otepääle ning Tartu vallutamise järel seadis ta Ugandis lõplikult sisse vaimuliku võimu. Hermann I läänistas seejärel Otepää muinaskihelkonna oma vend Theoderic de Bekeshovedele. Tänapäeva Otepää linna kohal asunud alev taastus 13. sajandi keskpaigaks ja selle elanike arv kasvas järjepanu.

Keskaegne alev

"Riia võlaraamatus" (aastail 1286–1352 Riias sõlmitud krediiditehingute osaline register) esineb kaheksa isikut lisanimega Odempe või Odenpe (ehk Otepää). Üks sellenimeline perekond oli tähelepanuväärselt edukas – 14. sajandi teisel poolel asusid selle liikmed ümber Tartusse ja Lübeckisse ning opereerisid suurte rahasummadega. 15. sajandi alguseks oli Otepää siiski vaid teisejärguline asula, mis jäi Tartu varju. Otepää linnus hüljati lõplikult 15. sajandil.

Keskaegses Otepää alevis oli ka kivihooneid. 1996. aasta mullatöödel tulid kiriku vastast üle maantee nähtavale keskaegse poolkeldrikorrusega kivihoone vundament ja põrand. Asulas oli kolm keskaegset kalmistut: kirikaias, Linnamäest veidi ida pool asuval kiviristiga künkal ning kunagise Piiri tänava idaosa ääres, praeguse Tartu maantee ja uue bussijaama vahel. Otepää alevi ja lähiümbruse elanike arv küündis 14. sajandi teisel poolel 400–500 inimeseni. Asjaolu, et kalmistult leitud ehted ja hauapanused sarnanevad ümbruskonna külakalmistutelt leituga, näitab, et Otepää alevikalmistule maeti eestlasi, kes moodustasid nähtavasti enamiku alevi elanikkonnast. Otepää jõukus 13.–14. sajandil tulenes juba muinasajal kujunenud teedevõrgust ja kaugkaubanduse traditsioonist. Osa Lätist tulevat kaupa liikus Kagu-Eesti sisealadele ja Venemaale endiselt Otepää kaudu. Otepää kaotas oma koha kaugkaubanduses aga Tartule, kust veetee Pihkvasse oli turvalisem ja soodsa tuule korral ka kiirem.

Keskajal võisid Otepääd laastada ka katkupuhangud. Piiri tänava kalmistu on olnud kasutusel lühikest aega ja sinna on korraga maetud arvukalt surnuid. DNA-analüüs on andnud kinnitust, et sinna maeti perekondade kaupa katkuohvreid. Arheoloogid peavad võimalikuks, et Piiri tänava kalmistu pärineb 1378. aasta epideemiast, mille järel jäi Tartu piiskopkonnas ühe allika põhjal ellu kuuendik, teise järgi vaid kümnendik elanikest.

Kuigi rahvastik 14. sajandil märgatavalt vähenes ja 15. sajandil jäi linnus varemeisse, ei jäetud alevit maha. See oli oluline laadapaik, kuhu saabus kaupmehi Pihkvast ja ka kaugemalt Venemaalt. Alevis oli Valgjärve, Neeruti, Kammeri ja Kostferi mõisnikel üks krunt koos majaga, Pühajärve ja Arula mõisnikel aga koguni kaks krunti. Linnusekirikule, mis oli pühitsetud pühale Eliisabetile ja kandis Uexkülli vappi, tehti rikkalikke annetusi. 16. sajandi alguses olid alevis ka sillutatud tänavad.

Varauusaeg

Vaade Otepääle, 1800. Johann Christoph Brotze

1582. aastal Otepää mõisa (Odempe) jõudnud Poola revisjon märkis, et ammu varemeisse jäänud linnuse juurde kuulus 4 adramaad maavaldusi. Kirik seisis tühjana. Kirik ja selle juurde kuulunud 2 adramaad olevat kuulunud Holzschuheri perekonnale, kelle isa (võib-olla Jürgen Holtschur) olevat selle ostnud. Tema järglased ei suutnud aga poolakatele omandiõigust kinnitavat dokumenti ette näidata.

1620. aastatel Rootsi võimude läbi viidud kirikuülevaatuse andmetel olid Otepää kirikust alles neli seina ja mõlemad otsaseinad ning kirik kuulus kantslerile. Kiriku lähedal asus kirikumõis, kus elas pastor Heinrich Fabricius noorem. Sellest pool miili eemal oli Vaivaste (Waiwaste) küla, mis oli varem kuulunud Vaiste (Wayste) mõisale. Varem elas Vaivastel neli taluperemeest, kellest kantsler oli kaks ümber tõstnud pastoraadi kõrvale. 1627. aastal olid linnus, alev ja kirikud varemeis ning pastoraadis olid püsti vaid viletsad ehitised. 1627. aastal kuulus pastoraadile Arula juures asunud Waiwastekülla.

1671. aastal ehitati üles pühale Martinile pühitsetud kihelkonnakirik. 1680. aastatest pärineva kaardi järgi oli praeguse linnasüdame kohal enamik maid põllustatud. Kiriku ja pastoraadi juures paiknes tihedalt koos viis majapidamist, üks talu oli ka Alevijärve ja Kaarnajärve vahelisel alal ning üks praeguse alajaama kohal Kaarnaoja silla juures. Hilisem kirikumõisa maa kuulus siis veel Otepää mõisale. 1683. aastal mainitakse kirikust kaugemal asuvat Sirpsi karjamõisa. 1690. aastal kandis nime Odempäh vaid üks mõis, mille müürid olid lagunenud.

Rootsi ajal pandi alus rahvakoolide võrgule. Aastail 1686–1699 tegutses Otepääl rahvakool (mille asukohta pole suudetud tuvastada), kus oli õpetaja Ignatsi Jaak. 1699. aastal jätkus rahvakooli tegevus Juusa talus.

Pärast Katariina II ukaase 1770. aastate algul rajati Otepää vana kalmistu. 1825. aastal asusid umbes praeguse tervisekeskuse kohal Nuustaku talu ja kõrts. 1842. aastal oli üks kõrts ka Nüpli mõisa maal praeguse Tehvandi spordikeskuse kohal. Kirikul oli 1844. aastal oma kõrts Kanepi tee põhjaküljel, Alevijärve ääres asus aga kellamehe maja.

19. ja 20. sajand

1861. aastal esitas Pühajärve mõisaproua Julie von Schrenck Liivimaa kubermanguvalitsusele palvekirja, et saada luba Nuustaku karjamõisa asemele alevi asutamiseks. Ta lubas alevi jaoks eraldada 50 vakamaad ja soovitas panna selle nimeks ajaloolise linnuse järgi Vastse-Otepää. Kirjalik luba selleks saabus kubermanguvalitsuselt 17. jaanuaril 1862.

20. septembril 1876 korraldas Tartu Eesti Põllumeeste Selts kirikumõisas esimese Eesti põllumajandusnäituse.

4. juunil 1884 õnnistati Otepää kirikla saalis sisse esimene Eesti lipp. Seetõttu on kiriku juures Eesti lipu tuba ja Eesti lipu õnnistamise mälestustahvel. Kiriku lähedal asub ka Jakob Hurda mälestussammas.

Vabadussõja ajal, 24. jaanuaril 1919, vabastas Nuustaku punastest Kuperjanovi partisanide pataljoni 1. rood, mida juhtis Otepää Kaitseliidu looja ja esimene ülem leitnant Rudolf Tarik.

13. oktoobril 1919 asutas siseminister Nuustaku alevi. 4. oktoobril 1922 nimetas Vabariigi Valitsus Nuustaku alevi ümber Otepää aleviks. Selleks oli soovi avaldanud alevivolikogu, kellele oli tõuke andnud Matthias Johann Eiseni kõne Otepää Linnamäel peetud peol 2. juulil 1922.

"Vanade eestlaste ajaloo järele asunud vanasti praeguse Nuustaku alevi kohal eesti linn "Otepää". Kui saksa raudrüütlid eestlased ära võitsid, purustati ära ka Otepää linn ja pärastpoole kasvanud sinna kohale pähklimets. Vanakirjade järele elanud seal siis keegi Nuustaku Rein, kes, kui pähklid valmis saanud, iga aasta ühel teatud päeval kõik ümbruskonna teomehed kokku käsutanud pähklate kogumiseks, mis siis mõisa viidi. Sellest pähklipäevast tulnud saksakeelne nimetus Nusstag, millest Vene ajal Nustago saanud.

Et aga Nustago, mida eestlased Nuustakuks kutsuvad, muistset kurba orjaaega meele tuletab, kuna aga "Otepää" selle vastu endist kuldset minevikku mälestab, otsustas Nuustaku alevivolikogu omal koosolekul 13. augustil s. a. [1922] Nuustaku alevi nimetust ümber muuta "Otepää" aleviks, silmas pidades, et seal alevi kiire edenemise tõttu edespidi jälle "Otepää linn" saab asuma."

Otepää kirik 2012. aastal

10. juunil 1928 avati Otepää Vabadussõja mälestussammas.

1. aprillist 1936 sai Otepää alev linnaks.

Esimeseks linnapeaks sai Julius Niklus. Otepää linnavalitsus asus enne teist maailmasõda aadressil Turu 11.

1. juulist 1936 alustas Otepääl tegevust Otepää linnatapamaja aadressil Pärnu tänav 11.

1940. aastal oli Otepää linnavanem Arvo Orn.

Suvesõja ajal, 10. juulil 1941 (nädal enne Saksa vägede saabumist) vabastasid Eesti vastupanuvõitlejad Karl Talpaku juhtimisel Otepää linna Nõukogude võimust. Tööd alustasid taas Eesti Vabariigi aegsed asutused ja 22. juulil 1941 anti välja niinimetatud Otepää postmargid.

Punaarmee jõudis uuesti Otepää alla Tartu operatsiooni käigus 20. augustil 1944. Järgmisel päeval tungisid Nõukogude üksused linna. Puhkenud tulekahjus ja kolm päeva kestnud tänavalahingutes hävis suur osa Otepääst. 23. augustil hõivas Punaarmee suurema osa linnast ning 25. augustil taandusid Saksa üksused viimastelt kattepositsioonidelt Otepääst läänes.

Aastatel 1950–1959 oli Otepää linn Otepää rajooni keskus.

Laulva revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumise ajal pidas Otepää linnapea ametit Jaanus Raidal. Pärast teda oli linnapea ametis Aivar Nigol, kes juhtis linna kuni omavalitsuste ühinemiseni.

1999. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste tulemusel liideti Otepää linn ja Pühajärve vald Otepää vallaks. 2017. aastal moodustati Otepää ja Sangaste valla ning Palupera ja Puka valla osade ühinemisel uus Otepää vald.

4. juunil 2004 tähistati kiriku juures lipu pühitsemise 120. aastapäeva.

Sport

Otepää on Eesti talvepealinn

Otepää on väga tuntud talispordi- ja suusalinn. 1996. aastast on ta Eesti talvepealinn.

Talisport

Tehvandi spordikeskuses korraldatakse Eesti meistrivõistlusi murdmaasuusatamises, kahevõistluses, suusahüpetes ning laskesuusatamises.

Esimene murdmaasuusatamise maailma karikasarja etapp korraldati Otepääl 1999. aastal; Kristina Šmigun saavutas seal naiste 10 km klassikasõidus kolmanda koha. Järgmised samalaadsed võistlused toimusid aastatel 2001, 2003–2012, 2015 ja 2017. Kokku on see võistlus toimunud 15 korral ning viimati 2019. aastal.

2011. aastal peeti Tehvandi spordikeskuses juunioride ja kuni 23-aastaste põhja suusaalade maailmameistrivõistlused. See oli ajaloo suurim Eestis peetud tippspordisündmus. Osales 700 sportlast 38 riigist, eestlased võitsid kolm pronksmedalit.

2019. aastal peeti Otepääl esimest korda kahevõistluse maailma karikasarja etapp. Järgmised samalaadsed võistlused toimusid 2022. ja 2023. aastal. Lumepuuduse tõttu jäid võistlused 2018. ja 2020. aastal ära, 2021. aastal ei toimunud võistlusi koroonapandeemia tõttu.

Tehvandi staadionihoones asub 2011. aastast Otepää Talispordimuuseum, mille eelkäija oli aastatel 2001–2010 Otepää Suusamuuseum. Suur osa ekspositsioonist pärineb Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogudest, samuti on väljas sportlaste isiklikke esemeid, sealhulgas võidetud medalid.

Maratonid

Tuntud suusamaratoni, Tartu maratoni start asub alates 1996. aastast Otepääl. Selle finiš on Elvas. 1960. aastast toimuva suusamaratoni varasemad stardikohad olid Tartu (Kääriku või Otepääni) ja Matu (Elvani).

Otepääl viiakse läbi ka Otepää-Tartu jooksumaratoni, mis on Eesti vanim maraton ning toimub 1973. aastast. 2023. aastal peeti seda 50. korda. 2000. aastatel on ürituse kavas olnud maraton (42,195 km), poolmaraton (21,1 km) ja kepikõnd (21,1 km).

Alates 2000. aastast peetakse Otepää rattamaratoni ja selle juurde kuuluvaid võistlusi. Algselt olid distantsid 50–55 km, kuid võistlusi on läbi viidud ka maratoni (u 80 km), poolmaratoni (u 50 km) ja matkadistantsidel (u 25 km). Korraldatud on ka lastevõistlusi.

Pildid

• 
  Otepää vallavalitsuse hoone
• 
  Otepää vallavalitsuse hoone küljelt
• 
  Otepää Kultuurimaja
• 
  Otepää talvekirik
• 
  Otepää lipp vallavalitsuse hoonel
• 
  Otepää Vabadussõja mälestussammas
• 
  Otepää vana kalmistu
• 
  Tehvandi staadion

Vaata ka

• Otepää lipp
• Otepää vapp
• Otepää tänavate loend
• Otepää Linnaraamatukogu
• Otepää looduspark
• FC Otepää
• FC Otepää II
• Otepää alevivolinike loend 1934
• Otepää kalmistu
• Otepää trükikoda
• Otepää Teataja
• Otepää kivilabürint
• Euroopa saunamaraton

Kirjandus

• Kaja nr 128, 3. juuni 1934. Otepää erinumber
• Otepää saab linnaks. Uus Eesti nr 88, 30. märts 1936. Lk 4.
• Suured pidustused Otepääl. Uus Eesti nr 91, 2. aprill 1936. Lk 2
• Oskar Kruus. Kirjanduslik Otepää. Eesti Raamat. Tallinn 1969
• Rein Raudvere. Otepää tahab oma 900. sünnipäeva pidada amfiteatris. Maaleht, 22. aprill 2010
• Piret Laos lapsepõlvest Otepääl: oli jube äge aeg. Lõuna-Eesti Postimees, 12. juuni 2020

Välislingid

• 20 asja mida Otepääl pead nägema ja tegema. otepaa.eu/otepaa