Nuubia kaljukits

Nuubia kaljukits
Kaitsestaatus
Ohualdis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Sõralised Artiodactyla
Alamselts	Mäletsejalised Ruminantia
Sugukond	Veislased Bovidae
Alamsugukond	Kitslased Caprinae
Perekond	Kits Capra
Liik	Nuubia kaljukits
Binaarne nimetus
Capra nubiana Cuvier, 1825

Nuubia kaljukits (Capra nubiana) on sõraliseliik.

Süstemaatika

Nuubia kaljukits

Varem peeti teda sarnase välimuse tõttu alpi kaljukitse ning siberi kaljukitse väga lähedaseks sugulaseks ning neid kolme populatsiooni vaadeldi tihti ühe liigi alamliikidena, nuubia kaljukitse nimega Capra ibex nubiana.

Teisi kaljukitsi, näiteks pürenee kaljukits ja Capra walie, peeti märgatavalt erineva välimuse tõttu kaugemateks sugulasteks, kuid nüüd on geeniuuringute põhjal selgunud, et alpi kaljukitse lähim sugulane on pürenee kaljukits ja nuubia kaljukitse lähim sugulane on Capra walie.

Välimus

Täiskasvanud emasloom

Täiskasvanud isasloom

Võrreldes alpi kaljukitsedega on nad väiksemad ja heledamad.

Täiskasvanud loomade tüvepikkus on 105–125 cm, saba on 15–20 cm pikkune. Õlakõrgus on 65–75 cm, kehamass 25–70 kg; täiskasvanud isased kaaluvad palju rohkem kui emased.

Karvastik on ülapoolel liivakarva, alapoolel heledam, peaaegu valge. Jalgadel on iseloomulik mustvalge joonis. Eriti isastel on peale musta habeme ka seljajutt. Innaajal värvuvad isaste kukal, rind, õlad ja küljed tumepruuniks kuni mustaks.

Mõlemal sugupoolel on sarved, isastel tunduvalt suuremad. Emastel on need maksimaalselt 35 cm pikkused ja võrdlemisi peenikesed. Isaste sarved võivad kasvada kuni 1,2 m pikkuseks. Täismõõdulistena kaarduvad need taha peaaegu seljani, kusjuures sarveotsad on ettepoole suunatud.

Levila

Nuubia kaljukitsed pärinevad Araabia poolsaarelt ja Aafrika kirdeosast. Levandis ja Araabia poolsaarel leidub neid u Iisraelis, Jordaanias, Saudi Araabias, Jeemens ja Omaanis; Süürias ja Liibanonis on nad hävitatud. Aafrikas elavad nad Punase mere rannikul Egiptuses, Sudaanis ja Eritreas.

Nende levila on väga killustunud ja fragmenteerunud.

Elupaik

Nende loomade elupaik on kaljused kõrbepiirkonnad.

Toitumine

Nuubia kaljukitsed on taimtoidulised.

Eluviis

Nuubia kaljukitse poeg Negevi kõrbes Mitspe Ramoni lähedal

Erinevalt paljudest teistest kõrbeloomadest ei ole nuubia kaljukitsed öise eluviisiga ega pea regulaarselt jooma. Suvel ööbivad nad lageda taeva all, talvel koopas või varjualuses.

Emased elavad 10–20-liikmeliste rühmadena koos kuni kolme aastate poegadega. Isased elavad enamiku ajast rühmadena või eraklikult.

Paljunemine

Paaritumisajal, enamasti oktoobris, püüavad sokud liituda mõne emaste karjaga ning peavad paaritumise eesõiguse pärast omavahel ägedaid võitlusi.

Umbes viiekuulise tiinuse järel toob emane enamasti märtsis ilmale ühe kuni kaks poega. Pojad jäävad umbes kolmeaastase vanuseni ema juurde. Samas vanuses saavad nad suguküpseks. Sotsiaalse struktuuri tõttu saavad nad järglasi sageli mõni aasta hiljem.

Ohustatus ja kaitse

Nuubia kaljukitse ohustab peamiselt jahipidamine ja salaküttimine. Peale selle tõrjuvad kodukitsed, kaamelid ja metsistunud eeslid teda oma elupaikadest välja. Mõnes riigis, nagu Iisraelis ja Saudi Araabias, on ta täieliku kaitse all, kuid kaitsemeetmete ellurakendamine on puudulik. Paljudes riikides on arvukus jäänud väikeseks, kuid praeguse seisu kohta pole andmeid. IUCNi hinnangul on liik ohulähedane.

Välislingid

• Fotod, levikukaart ja muu info, ultimateungulate.com
• Sissekanne, iucnredlist.org
• Sisse1kanne, tallinnzoo.ee
• Sissekanne, ossa.emu.ee