Norra kuninglik õhuvägi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Norra kuninglik õhuvägi
Luftforsvaret
Luftforsvaret-emblem.gif
Asutatud 10. november 1944
Riik Norra Norra
Kuuluvus Norra kaitsevägi
Suurus 3650
Deviis Kuningale, rahvale, isamaale
Ülemad
Ülemjuhataja Harald V
Juhataja kindralmajor Per Egil Rygg
Sümboolika
Sõjalennuki masintunnus Roundel of Norway.svg
Tunnusmärk Roundel of Norway – Low Visibility – Type 2.svg
Ründelennukid Lockheed F-16 Fighting Falcon
Pommitajad Lockheed F-16 Fighting Falcon
Hävitajad Lockheed F-16 Fighting Falcon
Helikopter Westland Sea King, Bell 412, NH-90
Patrulllennuk Lockheed P-3 Orion
Õppelennuk SAAB Safari
Transport C-130 Hercules

Norra kuningli õhuvägi (norra: Luftforsvaret) on Norra kaitseväe koosseisu kuuluv lennuvägi. Norra kuninglik õhuvägi said eraldi väeliigiks 10. novembril 1944.

Norra õhuväes teenib umbes 3600 inimest ja lennukid paiknevad seitsmes õhuväebaasis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjavägi hakkas lennukeid kasutama 1. juunil 1912, kui välismaalt osteti annetustest kogutud rahaga esimene lennuk. Lennuki tõi Norrasse allveelaeva A-1 täitevohvitser Hans Dons. Eraldi lennuväge ei moodustatud ja lennukid kuulusid kas maaväe või mereväe koosseisu.

II maailmasõja eel[muuda | muuda lähteteksti]

Norra Gloster Gladiator 423

1930. aastate lõpus, kui oli selge, et sõda on tulekul, valmistus Norra selleks, ostes välismaalt lennukeid juurde. Tellitavate lennukite hulgas oli 12 Gloster Gladiatorit ja kuus Heinkel He 115 tüüpi lennukit. Märkimisväärsed tellimused esitati USAle, kõigest mõni kuu enne 9. aprilli 1940.

Paljud USAs valminud Curtiss P-36 Hawkid jõudsid enne Natsi-Saksamaa rünnakut Norrasse, aga viimased lennukid suunati invasiooni ajal Suurbritanniasse. Saksamaa rünnaku ajal polnud ükski P-36 lahinguvalmis ja need langesid sakslaste kätte. 19 P-36 müüdi Soomele, kes kasutas neid Jätkusõjas.


Sõjategevus Natsi-Saksamaa vastu[muuda | muuda lähteteksti]

Õhuvägi olid lootusetus vähemuses ja sakslased saavutasid kiirelt Norra õhuruumi üle kontrolli. Kuigi Fornebu lennuvälja üle peetud lahingus, suutsid norrakad sakslaste vastu kaitse üles ehitada ja sakslased kaotasid viis lennukit, lõppes lahing Norra vägedele ikkagi kaotusega. Pärast liitlasvägede lahkumist loobus Norra valitsus vastupanust ja lahkus eksiili. Norra väed alistusid 10. juunil.

Ainsad lennukid, mis olid võimelised Suurbritanniasse lendama, kuulusid mereväele. Mitmed Norra sõjalennukid lendasid Suurbritanniasse Põhja-Norrast, kui oli selge, et Norra langeb ja liitlasväed tõmmatakse Norrast välja. Kolm mereväe lennukit lendasid neutraalsesse Soome, kus lennukid ja piloodid interneeriti. Norra maaväe lennukite pilootidel oli ainus võimalus sakslaste käest pääsemiseks lennata Soome. Soome lendasid kolm lennukit, mis samuti interneeriti. Hiljem kasutasid Soome õhuvägi Norra lennukeid võitluses NSV Liidu vastu.

Suurbritanniasse põgenenud lennukid ja personal liitusid Suurbritannia õhuväega, et Natsi-Saksamaa vastu edasi sõdida. 331. norra eskadrill võitles Suurbritannia õhulahingu ajal peetud Londoni kaitselahingutes ja oli Lõuna-Inglismaa parimaid õhuväeüksusi. II maailmasõjas langes 355 Norra õhuväelast.

Sõja järel[muuda | muuda lähteteksti]

Suurbritanniast sõja ajal saadud Supermarine Spitfire'id olid Norra kuningliku õhuväe teenistuses 1950. aastateni.

1947. aastal sai Norra oma õhuruumi valvamiseks oma esimesed radarid ja umbes samal ajal astusid õhuväe teenistusse esimesed reaktiivlennukid, milleks olid de Havilland Vampire'id.

1949. aastal sai Norrast NATO asutajaliige ja varsti pärast seda sai Norra USAlt sõjalennukeid. Külma sõja jätkudes hakkasid õhujõud kiiresti arenema ning Norra ja Türgi olid ainsad NATO liikmed, mille õhuvägi valvas piiri NSV Liiduga. Norra õhujõud lendasid iga aasta 500–600 korda NSV Liidu sõjalennukeid tuvastama.

1959. aastast on õhuväe koosseisus ka õhutõrje.

Edasised plaanid[muuda | muuda lähteteksti]

Norra kuninglikul õhuväel on tulevikus mitmed plaanid. Esiteks plaanitakse Lynxi tüüpi helikopterid asendada NH-90 tüüpi kopteritega. Peale selle soovitakse asendada ka vananevad Sea Kingi tüüpi kopterid. Praeguste plaanide järgi asendatakse 2016. aastal F-16 Fighting Falcon lennukid uue F-35 Lightning IIga.

Peale selle leiavad aset järgmised muudatused:

Lennukid[muuda | muuda lähteteksti]

Lennuk Päritolumaa Tüüp Versioon Arv[1] Märkused
Hävituslennukid
F-16 Fighting Falcon USA USA
Holland Holland
Hävitaja F-16AM
F-16BM
47
10
Asendatakse F-35A Lightning IIga.[2]
Transpordilennuk
Lockheed C-130 Hercules USA USA Transport C-130J-30 4 Üks lennuk kukkus 2012. aastal Kebnekaises õppuste ajal alla. Asenduslennuk saabus 2012. aasta septembris.[3]
Boeing C-17 Globemaster III USA USA Transport NATO SAC lennukid, mis paiknevad Ungaris. Norra tohib lennukeid kasutada 400 tundi aastas.[4]
Antonov An-124 Ukraina Ukraina Transport NATO SAC
Luurelennuk
Dassault Falcon 20 Prantsusmaa Prantsusmaa Elektrooniline luure
VIP
20ECM
20C-5
2
1
Lockheed P-3 Orion USA USA Merevalve P-3C UIP
P-3N
4
2
Treeninglennuk
Saab Safari Rootsi Rootsi Safari 16
Helikopterid
Bell 412 USA USA Transpordikopter 412SP 18
NHI NH90 Euroopa Liit Euroopa Liit Transpordikopter NH-90 NFH 5 14 tellitud, optsioon veel kümnele[5]
Westland Sea King Suurbritannia Suurbritannia SAR kopter Sea King Mk.43 12
AgustaWestland AW101 Suurbritannia Suurbritannia
Itaalia Itaalia
SAR kopter AW101 0 16 kopterit tellitud, mis asendavad tenistusse asudes Sea Kingi[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]