Noor Bosnia

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Noor-Bosnia)
Jump to navigation Jump to search
Gavrilo Principi kohtusse viimine

Noor Bosnia (bosnia, horvaadi ja serbia keeles Mlada Bosna (Млада Босна)) oli panslavistlik revolutsiooniline salaühing, mis rajati Sarajevos 20. sajandi alguses. Organisatsioon kavandas mässe ja atentaate, et kukutada Austria-Ungari koloniaalvõim Bosnias ja Hertsegoviinas.[1]

Noore Bosnia kõige tuntum ettevõtmine oli Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi ja tema abikaasa Sophie mõrvamine Sarajevos 28. juunil 1914.

Sõltuvalt ajaloolaste poliitilistest vaadetest on Noore Bosnia tegevust käsitletud kas vabadusliikumise või terrorismina.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

1878. aastal okupeeris Austria-Ungari Bosnia ja Hertsegoviina. See põhjustas suurt rahulolematust kohaliku elanikkonna, eriti moslemite ja õigeusklike seas.[2]

7. oktoobril 1908, pärast kolmekümneaastast sõjalist okupatsiooni, annekteeriti Bosnia ja Hertsegoviina Austria keisri Franz Joseph Ii dekreediga. See tõi kaasa rahvusvahelise Bosnia kriisi ning ajas raevu Bosnia ja Hertsegoviina revolutsionäärid, kes hakkasid kavandama atentaati Franz Josephile endale.

Noore Bosnia ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1903. aasta mais kukutas Serbia armee riigipöördega Obrenovići dünastia ning võimule sai populaarne Karađorđevići dünastia. Pärast seda suurenes toetus ideele ühendada serblased ja teised lõunaslaavlased Belgradi juhtimisel ühtseks riigiks.[3] Bosnias kasvas serblaste, horvaatide ja bosnialaste toetus revolutsioonilisele jugoslavismile 1911. aastal.[4]

Noore Bosnia ideoloogiks oli Vladimir Gaćinović, kes pooldas poliitilise võitluse meetodina türannitappu.[5] Gaćinović populariseeris ka nime "Noor Bosnia", mida oli esimesena maininud Petar Kočić ajakirjas Otadžbina.[6]

Noor Bosnia ei olnud selgepiiriline organisatsioon, vaid mässuline noorsooliikumine. Sellel puudus ühtne programm, kindlalt määratletud poliitiline suunitlus ja konkreetne teoreetiline lähenemine.[7] Noore Bosnia ridadesse kuulusid peamiselt kooliõpilased ja tudengid, kes olid mõjutatud panslavismist, aga ka Nietzschest, Marxist, Kautskyst või Vene anarhistidest.[8] Organisatsiooni liikmete ideoloogilistes vaadetes olid nii mõnedki erinevused. Näiteks oli Gavrilo Princip Jugoslaavia rahvusrevolutsionäär, samas kui teine tuntud liige Nedeljko Čabrinović pidas end anarhistiks. [8]

Noor Bosnia sai mõningast abi Mustalt Käelt, salajaselt terroriühingult, mille olid asutanud mõned Serbia ohvitserid.[4] Vladimir Gaćinović oli siiski ainus Noore Bosnia juht, kes sellesse organisatsiooni astus, ja tema mõistis Sarajevo atentaadi avalikult hukka.[9][10]

Noore Bosnia korraldatud atentaadid[muuda | muuda lähteteksti]

Noore Bosnia liikmed korraldasid atentaate mitmetele Austria militaar- ja administratiivaparaadi juhtfiguuridele Bosnias ja Hertsegoviinas.

Ebaõnnestunud atentaat Franz Josephile (1910)[muuda | muuda lähteteksti]

Üliõpilane Nevesinjest, Bogdan Žerajić, üritas sooritada atentaati Austia-Ungari keisrile Franz Josephile tema külaskäigu ajal Mostaris 1910. aastal.[11]

Ebaõnnestunud atentaat Bosnia ja Hertsegoviina kuberner Marijan Varešaninile (1910)[muuda | muuda lähteteksti]

Bogdan Žerajić saabus Sarajevosse Bosnia parlamendi avamispäeval 10. juunil 1910. Ta sihtis lühidistantsilt viis lasku kuberner Marijan Varešanini pihta, kuid tulistas kõik viis korda mööda ning sooritas seejärel enesetapu.[12]

Žerajićist sai peagi Noore Bosnia kangelane. Tema teol oli suur mõju Bosnia-Hertsegoviina revolutsioonilisele noorsoole ning Žerajić muutus ideaalse vabadusvõitleja sümboliks.[13]

Ebaõnnestunud atentaat Franz Josephile (1911)[muuda | muuda lähteteksti]

Noore Bosnia liikmed sooritasid 1911 Viinis atentaadi Austria kesrile Franz Josephile.[14]

Atentaat Franz Ferdinandile (1914)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Austria ertshog Frand Ferdinandi atentaat
Gavrilo Principi arreteerimine pärast Franz Ferdinandi mõrvamist

Noore Bosnia kõige tuntum aktsioon oli ertshertsogi Franz Ferdinandi ja tema abikaasa Sophie mõrvamine Sarajevos 28. juunil 1914. Osalised olid Gavrilo Princip, Nedeljko Čabrinović, Vaso Čubrilović, Trifko Grabež, Danilo Ilić, Muhamed Mehmedbašić ja Cvjetko Popović.

Franz Ferdinand saabus Bosnia pealinna Sarajevosse sõjaväemanöövrite läbiviimist jälgima. Kui Franz Ferdinandi autokorteež ületas Cumurja silda, varitsesid seal pommidega varustatud Muhamed Mehmedbašic ja Nedeljko Čabrinović. Ainult Čabrinovićil õnnestus Franz Ferdinandi auto pihta pomm visata. Pomm lõhkes alles järgmise auto all, haavates mitut inimest. Čabrinović neelas seejärel kapsli kaaliumtsüaniidiga, kuid mürk ei avaldanud mõju ning mees üritas end 10 sentimeetri sügavuses Miljacka jões tulemusteta uputada. Čabrinović võeti kinni Austria-Ungari võimude poolt.

Pärast lühikest vastuvõttu Sarajevo raekojas ertshertsogi marsruuti muudeti. Franz Ferdinandi autojuht eksis teel haiglasse ning peatus juhuslikult noore bosnialase Gavrilo Principi ees. Princip haaras revolvri ning tulistas kuus lasku, mis tapsid Franz Ferdinandi ja Sophie. Ka Princip proovis edutult enesetappu tsüaniidiga. Ta arreteeriti sündmuskohal ning mõisteti 20 aastaks vangi.[15]

Hiljem tabas politsei juhuslikult Danilo Ilići, kes pinge all murdudes andis üles ka teised vandenõulased. Kõigile peale Muhamed Mehmedbašići, kellel õnnestus põgeneda, määrati pikaajaline vangistus või surmaotsus.[16]

Sarajevo atentaat oli Austria-Ungarile otsene ajend Serbiale sõja kuulutamiseks. Peagi kasvas see konflikt esimeseks maailmasõjaks.

Serbia kindralstaabi luureosakonna ülem ning salaühingu Must Käsi juht Dragutin Dimitrijevic (tuntud kui Apis) tunnistas 1917. aastal, et oli organiseerinud Austria ertshertsog Franz Ferdinandi atentaadi.[17]

Sarajevo kohtuprotsessi otsused oktoobris 1914:[18]

Nimi Kohtuotsus
  Danilo Ilić   Poomissurm (hukatud 3. veebruaril 1915)
  Veljko Čubrilović   Poomissurm (hukatud 3. veebruaril 1915)
  Mihajlo Jovanović   Poomissurm (hukatud 3. veebruaril 1915)
  Nedjo Kerović   Poomissurm; asendatud 20 aastase vangistusega keiser Franz Josephi nõudmisel, lähtudes finantsministri soovitusest
  Jakov Milović   Poomissurm; asendatud eluaegse vangistusega keiser Franz Josephi nõudmisel, lähtudes finantsministri ja kohtu soovitustest
  Mitar Kerović   Eluaegne vangistus
  Gavrilo Princip   20 aastat
  Nedeljko Čabrinović   20 aastat
  Trifko Grabež   20 aastat
  Vasa Čubrilović   16 aastat
  Cvjetko Popović   13 aastat
  Lazar Đukić   10 aastat
  Ivo Kranjčević   10 aastat
  Cvijan Stjepanović   7 aastat
  Branko Zagorac   3 aastat
  Marko Perin   3 aastat
  Üheksa süüdistatavat   Õigeks mõistetud

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. David Stevenson. 1914 – 1918: The History of the First World War, Penguin Books 2004,lk 11.
  2. Bezakonja okupacione uprave u Bosni i Hercegovini
  3. Dejan Djokić. Yugoslavism: histories of a failed idea, 1918–1992, London: C. Hurst & Co, 2003, lk 59.
  4. 4,0 4,1 Stevan Pavlowitch. Serbia: The History of an Idea, New York University Press 2002, lk 90–91. Google'i raamat.
  5. Vojni muzej Jugoslovenske narodne armije. Fourteen centuries of struggle for freedom, The Military Museum 1968, lk 2. Google'i raamat. "Vladimir Gacinovic was the ideologist of "Young Bosnia", while Gavrilo Princip was its central personality."
  6. Младен Лесковац, Александар Форишковић, Чедомир Попов. Српски биографски речник, Будућност 2004, lk 634. Google'i raamat. "Стварни организатор тајних кружока "Младе Босне" и идеолог тираноубиства,"}}
  7. Veselin Masleša. Mlada Bosna – mrtvaci na odsustvu, abrasmedia.info, 27. juuni 2014.
  8. 8,0 8,1 Principov jugoslovenski nacionalizam
  9. Misha Glenny. The Balkans: Nationalism, War, and the Great Powers, 1804–2012, House of Anansi. Google'i raamat.
  10. Vladimir Dedijer. Sarajevo hiljadu devetstso četraneste, Prosveta 1966, lk 522. Google'i raamat. "Могло би се претпоставити да је Гаћиновић ова писма писао одмах после 28. јуна 1914, да би скинуо са себе одговорност за атентат и његове последице. Мећутим, један други извор потврћује да је Гаћиновић заиста тако..."
  11. Nebojša Bogunović. "Rađanje "Mlade Bosne"". 15.06.2004. Vaadatud 24.02.2016. Serbia-horvaadi keeles.
  12. Noel Malcolm. "Povijest Bosne". Failitüüp: pdf. Vaadatud 24.02.2016. Serbia-horvaadi keeles.
  13. Mićanović, Slavko. (1971). ‘’Enciklopediji Jugoslavije’’. Str. 642.
  14. Stokesbury, James (1981). A Short History of World War I. New York: HarperCollins. 
  15. Keegan, John (2002). Esimene maailmasõda. Tallinn: Varrak. 
  16. Kantowicz, Edward (1999). The rage of nations. Eerdmans Publishing Co. 
  17. Banac, Ivo (1988). The National Question in Yugoslavia: Origins, History, Politics. Cornell University Press. 
  18. Dolph, W. A (1984). The Sarajevo Trial. Chapel Hill, NC.