Ninaahv

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib ahviliigist; perekonna kohta vaata artiklit Ninaahv (perekond)

Ninaahv
Ninaahv
Ninaahv
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Alamklass Eluspoegijad imetajad Theria
Infraklass Pärisimetajad Eutheria
Selts Esikloomalised Primates
Infraselts Simiiformes
Ülemsugukond Kitsaninalised ahvid Cercopithecoidea
Sugukond Pärdiklased Cercopithecidae
Alamsugukond Colobinae
Perekond Ninaahv Nasalis
Liik Ninaahv
Binaarne nimetus
Nasalis larvatus
Wurmb, 1787
Sünonüümid
  • Nasalis capistratus (Kerr, 1792)
  • Nasalis nasica (Lacépède, 1799)
  • Nasalis recurvus Vigors & Horsfield, 1828

Ninaahv ehk kahau (Nasalis larvatus) on pärdiklaste sugukonda kuuluv ahviliik.[2]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Ninaahvi süstemaatika pole päris selge, osa autoreid liigitavad ninaahvidel ühe alamliigi ja osa autoreid kaks alamliiki[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Nad elavad Kalimantani saare teatud piirkondades ja eelistatult kuni 20-isendiliste salkadena, kuid leidub ka eraklikke isasahve.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Isase ninaahvi näopilt

Ninaahve loetakse keskmise suurusega ahvideks. Emased on isastest poole kergemad (7–11 kg) ja lühemad. Tüvepikkus on ninaahvidel 55–75 cm ning sabapikkus 66–75 cm.[3]

Värvus on varieeruv – pead ning õlgu ja selja ülaosa kattev karv võib olla tumedam (näiteks telliskivipunane) kuid muudel kehaosadel hallikas. Nägu on ninaahvidel roosakaspruun, poegadel helesinine.

Mõlemale sugupoolele on iseloomulik suur etteulatuv kõht.

Ujuvad vabalt.

Ninaahvid on valdavalt taimetoidulised. Vangistuses eelistavad kodusaarel kasvavaid taimi süüa.

Käitumiselt üsna rahulikud, kuid vajadusel kaitsevad ennast hammaste ning küünistega.

Sigimine[muuda | muuda lähteteksti]

Suguküpsus saabub emasahvidel 5. ja 7. eluaasta vahel, isasahvidel hiljem. Tiinus kestab 166 kuni 200 päeva. Emasahvid imetavad poegi kuni 7 kuud.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Ninaahvid on nimetuse saanud üsna suure etteulatuva nina järgi. Emastel on nina väiksem, kuid isastel on nina suur (kuni 10 cm pikkune) ning lausa ripub suu kohal.[4]

Pärismaalased kutsuvad neid ka "valgeteks meesteks" (osalt suure kõhu tõttu).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Nasalis larvatus seisuga 29.11.2013.