Mine sisu juurde

Nikolai Viralu

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Nikolai Vildenau)

Nikolai Viralu VR I/3 (kuni 1936 Nikolai Vildenau; 4. detsember 1887 Jõhvi6. juuni 1938 Narva) oli Eesti sõjaväelane (kapten), diplomaat, advokaat ja ajakirjanik.

Varasem elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis Jõhvi ministeeriumikoolis, lõpetas 1908. aastal Tallinna Aleksandri Gümnaasiumi ning õppis aastatel 19081915 ja 19251926 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.

Töötas aastatel 1911–1912 koduõpetajana Šveitsis ja Itaalias.[1]

Esimeses maailmasõjas

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõjas teenis ta jalaväes, lõpetas Moskva Aleksei sõjakooli. Oli 1917. aastast Peeter Suure Merekindluse komandandi adjutant. Tegeles eesti sõjaväelaste organiseerimisega, sealhulgas ka Petrogradis.

Saksa okupatsiooni ajal oli vangistatud.

Vabadussõjas

[muuda | muuda lähteteksti]

Oli sõjaministri vanemadjutant (ülemleitnandi aukraadis).

Edasine elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1920. aastast oli ta Eesti–Nõukogude Vene segakomisjoni Eesti delegatsiooni liige, aastatel 1921–1922 Eesti saatkonna Moskvas 3. sekretär.

Vahistati 1922 GPU poolt, vabastati 1923 ja tuli tagasi Eestisse.

Degradeeriti 1923. aastal reameheks, auaste taastati 1929. aastal kapteniks.[2]

Tegutses 1923–1926 ajakirjanikuna. Aastatel 1926–1933 oli ta vandeadvokaadi abi Jõhvis, 1930–1936 ajalehe Alutaguse Elu toimetaja Jõhvis ja 1936–1938 ajalehe Põhja Kodu toimetaja Narvas.

  • 1935 – "Jõhvi kihelkonna mälestussambad". Toimetaja ja koostaja Nikolai Vildenau. Vabadussõjas Langenute Mälestamise Jõhvi Kihelkonna Komitee

Tema isa oli Jõhvi tuletõrje- ja omavalitsustegelane Juhan Vildenau.

Nikolai Viralu suri 6. juunil 1938 Narvas kopsupõletikku ja maeti 8. juunil 1938 Jõhvi kalmistule.[3]

  1. F. Tuglas, Valik kirju. Käsikiri Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas.
  2. "N. Wildenau tõsteti kapteni aukraadi.". Kaja nr 116, 18. mai 1929. Lk 12
  3. "N. Viralu maeti Jõhvis.". Uus Eesti, 9. juuni 1938. Lk 6
  • "Viralu, Nikolai". // Eesti välisteenistuse biograafiline leksikon 1918–1991. Tallinn 2006. Lk 128

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]