Nikolai Riuhkrand
Nikolai Riuhkrand (17. august 1888 Kärla vald Saaremaa – 10. oktoober 1943 Taškent) oli eestlasest sõjaväelane Venemaa keisririigis ja Punaarmees.
Nikolai Riuhkrand sündis 1888. aastal Saaremaal Kärla vallas. Õppis Saaremaal Kuressaare linnakoolis, oli seejärel postiametnik, vallakirjutaja abi, kooliõpetaja maal ja 1912. aastast Kuressaare linnakoolis.
1915. aastal mobiliseeriti ta Esimeses maailmasõjas armeesse ja 1917. aastal suunati Petrogradi sõjakooli, mille lõpetas 1. septembril 1917 lipnikuna. Määrati 426. Pavelevski polgu nooremohvitseriks ning selle väeosa koosseisus võttis ta osa lahinguist Saaremaal maabunud Saksa vägedega[1]. 1917. aasta 24. oktoobril määrati esseere toetanud Riuhkrand Tallinna 3. Eesti polgu komandöri abiks[1][2]. Saksa vägede mandri-Eesti okupeerimisel langes Riuhkrand 3. märtsil vangi, kuid põgenenud aprilli algul laagrist ning suundus Nõukogude Venemaale, kus oli Solikamskis laste töökommuuni juht[1].
1918. aastal Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutamisel, kutsuti Nikolai Riuhkrand tagasi Eestisse ja 12. detsembril 1918 määrati ta Virumaa TSN Täitevkomitee liikmeks ja selle haridusosakonna juhatajaks[1].
1919. aasta 27. jaanuaril astus vabatahtlikult Eesti Töörahva Kommuuni Punaarmeesse ja määrati Eesti Kommunistliku Tagavara kütipolgu pataljonikomandöriks, siis oli roodukomandör, siis Marienburgi rindel 1. Eesti Kütidiviisi 5. Võru polgu komandör (12. aprillist[1]). Osales osales Eesti Vabadussõja Narva, Jamburgi, Oudova ja Pihkva lahingutes.
Seejärel sõdis Vene kodusõjas Lõunarinde Orjoli–Kurski–Belgorodi–Izjumi–Mariupoli ruumis ja Tsaritsõni rindel Eesti kütivägede Eesti kütidiviisi 1. brigaadi komandörina Anton Denikini ja Peter von Wrangelli vägede vastu. Eesti Kütidiviisi likvideerimise järel teenis Riuhkrand Ukraina Nõukogude Tööarmee 2. brigaadi komandörina[1] ja pärast Kodusõda töötas Riuhkrand aasta Petrogradis pedagoogilisel tööl, seejärel diplomaadina (Soome suunal).
1924. aastal Nikolai Riuhkrand, varjunime Nikolai Ridolini nime all, võttis osa 1. detsembri riigipöördekatse ettevalmistamisest Eestis[3]. Ridolin jäigi hiljem jäigi tema pärisnimeks[4].
1925. aastast peale töötas Vene SFNV ja NSV Liidu tollisüsteemis Pihkvas, Bakuus ja Kesk-Aasias, juhtides tollivalitsusi[1]. 1937. aastal lõpetas Taškendi ülikooli, 1938. aastal oli Usbeki NSV riigipanga vabariikliku kontori juhataja[1].
Nikolai Ridolin represseeriti nõukogude võimu poolt ja suri 10. oktoobril 1943 laagris südamepuudulikkusse. Nikolai Ridolin rehabiliteeriti 1956. aastal.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti NSV ajal avati Nikolai Riuhkrand-Ridolini mälestuseks mälestustahvel Kingissepas Suur-Põllu tänav 4 hoonel[5].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 EESTI TÖÖRAHVA KOMMUUNI 4. 60, AASTAPÄEVA EEL. Väljapaistev revolutsioonisõdur Nikolai Riuhkrand, Punane Täht: EKP Rakvere Rajoonikomitee ja Rakvere Rajooni RSN häälekandja, nr. 138, 25 november 1978
- ↑ Mati Kröönström, Eesti sõjaväe juhtivkoosseis Vabadussõjas 1918–1920, Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis, 16 (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), lk 40
- ↑ Vello Salo, Esimese detsembri lööksalkade juhtkond, Tuna 1/2009
- ↑ Harri Jõgi, “Eesti soost kindralid. Teatmik”, Kirjastus Sisekaitseakadeemia, 1999, lk 29
- ↑ Nikolai Riuhkrand-Ridolini mälestustahvli avamine Suur-Põllu 4, Saaremaa Muuseum SM F 3106:2
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Harri Jõgi, “Eesti soost kindralid. Teatmik”, Kirjastus Sisekaitseakadeemia, 1999, lk 29
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Riuhkrand, Nikolai - punaarmee komandör Kodusõjas 1919, Võrumaa Muuseum VK F 931:3 F