Nikolai Kozõrev

Nikolai Aleksandrovitš Kozõrev (vene Николай Александрович Козырев; 2. september (vana kalendri järgi 20. august) 1908 Peterburi – 27. veebruar 1983) oli vene astronoom.

Ta lõpetas 1928 Leningradi ülikooli astronoomia erialal ning õppis seejärel aspirantuuris Aristarh Belopolski juhendamisel.

Alates 1931. aastast töötas ta Pulkovo observatooriumis.

7. novembrist 1936 kuni 14. detsembrini 1946 oli ta vangis. Ta rehabiliteeriti veebruaris 1958.

Kozõrev on maetud Pulkovo observatooriumi juures asuvale kalmistule.

Teaduslik looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kozõrev oli üks esimesi teoreetilisi astrofüüsikuid Venemaal ning oskuslik vaatleja.

Aastal 1934 töötas ta välja tähtede venitatud fotosfääride teooria, mida Subrahmanyan Chandrasekhari poolt üldistatud kujul nimetatakse Kozõrevi-Chandrasekhari teooriaks.

Ta arendas Päikese laikude teooriat.

Aastal 1953 avastas ta Veenuse atmosfääris molekulaarset lämmastikku ja 1963 Merkuuri atmosfääris vesinikku.

Ta jõudis järeldusele, et Jupiteri keskmes võib temperatuur ulatuda 200 000 kelvinini.

3. novembril 1958 sai ta spektrogrammid Kuu kraatrilt Alphonsuselt, mis annavad tunnistust kraatri keskel olevast mäest väljuvatest gaasidest ja Kuu vulkanismist.

Kozõrev seadis endale eesmärgiks välja selgitada täheenergia loomus. 10. märtsil 1947, kolm kuud pärast vangist vabanemist kaitses ta Leningradi ülikooli juures doktoriväitekirja "Теория внутреннего строения звезд как основа исследования природы звездной энергии" ("Tähtede siseehituse teooria kui täheenergia loomuse uurimise alus"). Ta jõudis vaatlusi analüüsides järeldusele, et termotuumasüntees ei saa olla täheenergia allikas. Ta püstitas hüpoteesi, et täheenergia allikas on voolav aeg. Selle hüpoteesi avaldas ta suvel 1958 ilmunud raamatus "Причинная или несимметричная механика в линейном приближении" ("Kausaalne ehk asümmeetriline mehaanika lineaarses lähenduses"). Selleks ajaks oli ta juba ligi kakskümmend aastat tegelnud oma hüpoteesi teoreetilise väljatöötamisega ning üle seitsme aasta teinud katseid. Ka Kuu vulkanismi avastamine oli kõrvalsaadus taevakehade seesmise aktiivsuse ilmingute otsimisel: nimelt järeldub tema hüpoteesist, et mis tahes piisavalt massiivsetel kehadel peab olema seesmine aktiivsus.

Kozõrev nimetas oma teooriat aja füüsikaliste omaduste kohta kausaalseks ehk asümmeetriliseks mehaanikaks.