Niello

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Bütsantsi kuldsõrmus niellopealdisega "Issand, hoia Leontiust, patriitsi ja Jumalast kaitstud keiserliku Opsikioni provintsi krahvi", u 1000 m.a.j
Pühenddiptühhon, millel on kujutatud Kristuse sündimine ja kuningate kummardamine. Hõbe ja niello, kullatud pronksist raam, Pariis, u 1500, Cloistersi muuseum

Niello on tehnika metallesemete kaunistamiseks, mis meenutab emailimist. Niello meetodil täidetakse metallist esemete pinnale graveeritud mustrid vedelaks sulatatud musta niello massiga, mis on suhteliselt madalal temperatuuril vedelaks muutuv metallisulam ning koosneb hõbedast, pliist, vasest, väävlist ja booraksist.[1]

Nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast nigellum olluse kohta, või nigello või neelo, mis keskaja ladina keeles tähendab musta. Kuigi ajalooliselt oli niello kõige rohkem levinud Euroopas, on meetod samuti tuntud mitmel pool Aasias ja Lähis-Idas.

Niellot võib kasutada ka koos teiste metallitöö tehnikatega, et katta suuremaid pindu, nagu on näha taeva puhul diptühhonil (vt parempoolset pilti). Vagu metallis, millesse niello valatakse, sageli karestatakse, et kaks materjali haakuksid omavahel paremini. Paljudel juhtudel, eriti esemete puhul, mis on leitud pinnasest ning kus niello on nüüdseks haihtunud, reedab karestatud pind metallil, et seal on kasutatud niellot.

Niellot kasutati mitmesuguste esemete, sealhulgas mõõkade (nugade) käepidemete, karikate, taldrikute, hobusekaunistuste, ehete, näiteks käevõrude, sõrmuste, ripatsite, ja väikeste detailide nagu rihmaotste, kotiääriste, nööpide, vööpannalde jms ehistamiseks.

Samuti kasutati niellot ka kirjatähtede täitmiseks metalli graveeritud pealiskirjades.

Perioode on olnud suhteliselt vähe, mil graveeringuid, kus niellot on üleni kasutatud kunstiteoste loomiseks, kuid on leitud mõningaid märkimisväärseid saavutusi. Ornamendikunstis konkureeris niello emailiga, millel on palju rohkem värvivõimalusi, ning lõpuks tõrjus email enamikus Euroopa riikides niello välja.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pronksiaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Detail pronksist "Lõvi jahipistodast". Niello, kuld ja hõbe. Kuninglik matmispaik Haua ring A, Mükeene, u. 1550 e.m.a
Detail Hilis-Rooma hõbetatud pandlast. Gallia, u 400 m.a.j

Rooma, Bütsants ja keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Renessanss-niello[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia ripats, 1450–1500

Venemaa[muuda | muuda lähteteksti]

Karp, Moskva, c. 1780

Islami maailmas[muuda | muuda lähteteksti]

Sassaniidi kauss niello triipudega tiigril ja marjadel. 6. või 7. sajand
"Baptistère de Saint-Louis", detail u 1300

Pre-Islami jooksul[muuda | muuda lähteteksti]

Islami jooksul[muuda | muuda lähteteksti]

Tai ehted[muuda | muuda lähteteksti]

Koostisosad ja tehnika[muuda | muuda lähteteksti]

7. sajandi anglosaksi kuldpannal diskreetse niellotehnikas põimingornamendiga, Sutton Hoo laevamatus

Kaasaegsete teaduslike analüüside teel on avastatud mitmeid veidi erinevaid retsepte; osasid on mainitud ajaloolisites ürikutes. Varajastel perioodidel tundub, et nielllo oli valmistatud valitud põhimaterjali sufiidi baasil, isegi kui see oli kuld (mida oli raskem käsitleda). Vasksulfiidist niellot ja hõbesulfiidist niellot on leitud ainult Rooma esemetel. Hiljem kasutati mitmete metallide sulameid; Plinius kirjeldab segatud sulfiidide retsepte hõbeda ja vasega, kuid tundub, et sellised sulamid olid väga palju ajast ees, kuna selliseid segusid pole tuvastatud analüüsides eelkeskaegseid esemeid. Enamik Bütsantsi- ja varakeskaegseid analüüsitud esemeid on hõbeda-vasepõhised, samas hõbeda-vase-pliiga valmistatud nielloesemed ilmusid alates umbes 11. sajandi keskpaigast.

"Mappae clavicula! umbes 9. sajandist, Theophilus Presbyter (1070–1125) ja Benvenuto Cellini (1500–1571) annavad üksikasjalikke kirjeldusi hõbe-vase-pliisegude valmistamiseks, segudes erinevad veidi koostisosade suhted; Cellini näiteks kasutas segudes rohkem pliid.

Tüüpiliste koostisosadena on kirjeldatud: "väävel mitme metalli koostisosadega ja booraks"; "vask, hõbe, plii, millele oli lisati väävlit kui metall oli sulakujul ... lõpptulemus viimistleti (harjati) booraksilahusega...".

Kuigi mõned tekstid mainivad sulatusahjude kasutamist niello sulatamisel, tundub samas, et osad meistrid kasutasid sulatamiseks lihtsalt lahtist tuld. Vajalikud temperatuurid varieeruvad olenevalt segust; üldiselt hõbe-vase-pliisegusid on lihtsam kasutada. Kõikidel segudel on pärast töö lõpetamist ühesugune must välimus.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Weilin+Göösin tietosanakirja 4 Neu-Set (1993), lk 1325, Gütersloh, Weilin + Göös ISBN 951-35-500-2

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  • Craddock, P. T., "Metal" V. 4, Grove Art Online, Oxford Art Online. Oxford University Press. Web. 1 Oct. 2017, Subscription required
  • Craddock, Paul and Giumlia-Mair, Allessandra, "Hsmn-Km, Corinthian bronze, Shakudo: black patinated bronze in the ancient world", Chapter 9 in Metal Plating and Patination: Cultural, technical and historical developments, Ed. Susan La-Niece and Craddock, P. T., 2013, Elsevier, ISBN 1483292061, 9781483292069, google books
  • Dickinson, Oliver et al., The Aegean Bronze Age, 1994, Cambridge University Press, ISBN 0521456649, 9780521456647, [1]
  • Ganina, O. (1974), The Kiev museum of historic treasures (A. Bilenko, Trans.). Kiev, Ukraine: Mistetstvo Publishers
  • Johns, Catherine, The Jewellery of Roman Britain: Celtic and Classical Traditions, 1996, Psychology Press, ISBN 1857285662, 9781857285666, google books
  • Landau, David, and Parshall, Peter. The Renaissance Print, Yale, 1996, ISBN 0300068832
  • Levinson Jay A. (ed.), Early Italian Engravings from the National Gallery of Art, National Gallery of Art, Washington (Catalogue), 1973,LOC 7379624
  • Maryon, Herbert, Metalwork and Enamelling, 1971 (5th ed.). Dover, New York, ISBN 0486227022, google books
  • Lucas A and Harris J. Ancient Egyptian Materials and Industries, 2012 (reprint, 1st edn 1926), Courier Corporation, ISBN 0486144941, 9780486144948, google books
  • "Newman": R. Newman, J. R. Dennis, & E. Farrell, "a Technical Note on Niello", Journal of the American Institute for Conservation, 1982, Volume 21, Number 2, Article 6 (pp. 80 to 85), online text
  • Osborne, Harold (ed), "Niello", in The Oxford Companion to the Decorative Arts, 1975, OUP, ISBN 0198661134
  • Smith, W. Stevenson, and Simpson, William Kelly. The Art and Architecture of Ancient Egypt, 3rd edn. 1998, Yale University Press (Penguin/Yale History of Art), ISBN 0300077475
  • Thomas, Nancy R., "The Early Mycenaean Lion up to Date", pp. 189–191, in Charis: Essays in Honor of Sara A. Immerwahr, Hesperia (Princeton, N.J.) 33, 2004, ASCSA, ISBN 0876615337, 9780876615331, google books
  • Zarnecki, George and others; English Romanesque Art, 1066–1200, 1984, Arts Council of Great Britain, ISBN 0728703866

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Dittell, C. (2012), Overview of Siam Sterling Nielloware, Tampa, FL (or Survey of Siam Sterling Nielloware, (E-Book), Bookbaby Publishers)
  • Giumlia-Mair, A. 2012. "The Enkomi Cup: Niello versus Kuwano", in V. Kassianidou & G. Papasavvas (eds.) Eastern Mediterranean Metallurgy and Metalwork in the Second Millennium BC. A Conference in Honour of James D. Muhly, Nicosia, 10th-11th October 2009, 107-116. Oxford & Oakville: Oxbow Books.
  • Northover P. and La Niece S., "New Thoughts on Niello", in From Mine to Microscope: Advances in the Study of Ancient Technology, eds. Ian Freestone, Thilo Rehren, Shortland, Andrew J., 2009, Oxbow Books, ISBN 1782972773, 9781782972778, google book
  • Oddy, W., Bimson, M., & La Niece, S. (1983). "The Composition of Niello Decoration on Gold, Silver and Bronze in the Antique and Mediaeval Periods". Studies in Conservation, 28(1), 29-35. doi:10.2307/1506104, JSTOR

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]