Nicaragua revolutsioon

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Nicaragua revolutsioon
Osa Kesk-Ameerika kriisist ja külmast sõjast
Contra commandas 1987.jpg
Toimumisaeg 19. juuli 1961 – 25. aprill 1990
(28 aastat, 9 kuud ja 6 päeva)
Toimumiskoht Nicaragua
Tulemus

FSLN-i sõjaline võit aastal 1979

Osalised
Nicaragua Somozade Nicaragua (1961–1979)
Nicaragua Contrad (1979–1990)
Toetus:
 Ameerika Ühendriigid
 Costa Rica
(1982–1986)[1]
 Iisrael[2]
 Saudi Araabia[3][4][5]
 Taiwan[6]
 Honduras[7]
 Panama[8]
 Tšiili (1973–1990)[9]
 Argentina
(1976–1983)
 Colombia
 Iraan[10]
Flag of the FSLN.svg FSLN
Toetus:
 Nõukogude Liit (1980–1990)
 Costa Rica
(1978–1982)
 Liibüa[11]
 Bulgaaria
 Tšehhoslovakkia
(–1989)
 Ida-Saksamaa
(–1989)
 Ungari (–1989)
 Poola (–1989)
 Põhja-Korea
Palestiina Riik PVO
 Kreeka
 Mehhiko[12]
 Rootsi (meditsiiniabi)[13][14]
 Tšiili (1970–1973)
 Kuuba
Väejuhid või liidrid
Nicaragua Anastasio Somoza
Nicaragua Enrique Bermúdez
Flag of the FSLN.png Daniel Ortega
Flag of the FSLN.png Carlos Fonseca  
Flag of the FSLN.png Humberto Ortega
Flag of the FSLN.png Joaquín Cuadra
Flag of the FSLN.png Tomás Borge
Flag of the FSLN.png Edén Pastora

Hukkunud:
1978–1979: u 10 000[16]
1981–1989: 10 000 – 43 000, tõenäoliselt u 30 000

Nicaragua revolutsioon (hispaania keeles Revolución Nicaragüense või Revolución Popular Sandinista) oli periood Nicaragua ajaloos, mille sisse jäi Somozade-vastase opositsiooni tõus kuue- ja seitsmekümnendatel, Sandinista Rahvusliku Vabastusrinde (FSLN) diktatuurivastane kampaania aastatel 1978–1979, sellele järgnenud periood 1979–1990, kui FSLN proovis riiki juhtida ning contrasõda FSLN-i valitsuse ja Ameerika Ühendriikide toel tegutsenud contrate vahel 1981–1990.[17] Revolutsioon aastad olid Nicaragua ajaloo ühed märkimisväärseimad ning riigist sai rahvusvaheliselt tuntud külma sõja varisõdade tanner.

Somozade kukutamine 1978–1979 toimus veriselt, ohvriterohke oli ka kaheksakümnendate contrasõda. Hukkus kümneid tuhandeid ning sõda oli rahvusvahelisel areenilgi vastuoluline teema. Julgeolekuolukorra ebastabiilsuse tõttu oli ebastabiilne ka poliitiline maastik ning üldine majanduslik olukord kehvenes ja valitsuse kontroll riigi üle vähenes. Kaheksakümnendatel said nii vasakpoolne FSLN kui parempoolsed contrad külma sõja suurriikidelt suures mahus abi (vastavalt Nõukogude Liidult ja Ameerika Ühendriikidelt).

Rahuprotsess algas 1988. aastal Sapoá lepinguga. Contrasõda lõppes 1989. aastal Tela lepinguga, laiali saadeti nii FSLN-i kui contrate relvajõud.[18] 1990. aasta valimistel kaotas FSLN enamuse ning sandinistid andsid võimu üle opositsioonile.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ((Research Directorate, Immigration and Refugee Board, Canada)) (1. mai 1989). "Participation of Costa Rican government in arms smuggling, for Sandinistas in 1979 and for Contras in mid-1980's". UNHCR. Vaadatud 4. detsember 2020. 
  2. Report of the Congressional Committees Investigating the Iran/Contra Affair, 1995. Page 165. Page 271. Page 481.
  3. "CIA-Contra-Crack Cocaine Controversy". Vaadatud 10. aprill 2015. 
  4. "Reagan Says Saudi Talked of Contra Aid". tribunedigital-chicagotribune. Vaadatud 10. aprill 2015. 
  5. "Saudi Arabia and the Reagan Doctrine – Middle East Research and Information Project". detsember 1988. Vaadatud 10. aprill 2015. 
  6. "Understanding the Iran-Contra Affairs – the Iran-Contra Affairs". 
  7. MCMANUS, DOYLE (6. märts 1987). "Private Contra Funding of $32 Million Disclosed : Leader Shows Secret Bank Data in Effort to Prove Rebels Did Not Get Money From Iran Arms Sales". Los Angeles Times. Vaadatud 19. august 2019. 
  8. "The Contras, Cocaine, and Covert Operations". Vaadatud 10. aprill 2015. 
  9. The Pinochet File: A Declassified Dossier on Atrocity and Accountability. Page 255.
  10. "Understanding the Iran-Contra Affairs". www.brown.edu. Vaadatud 9. aprill 2017. 
  11. Report of the Congressional Committees Investigating the Iran/Contra Affair, 1995. Page 216. Page 485.
  12. "Mexico's Support of the Sandinista Revolution". Universidad Michoacana de San Nicolás de Hidalgo. 
  13. "Our work in Nicaragua". Swedish International Development Corporation Agency (www.sida.se). 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuni 2013. 
  14. "Sandinistas Find Economic Ally In Socialist Sweden". philly-archives. Vaadatud 10. aprill 2015. 
  15. Encyclopædia Britannica 
  16. Lacina, Bethany. "The PRIO Battle Deaths Dataset, 1946–2008, Version 3.0: Documentation of Coding Decisions". International Peace Research Institute, Oslo. Vaadatud 5. august 2013. 
  17. Louis Proyect, Nicaragua, discusses, among other things, the reforms and the degree to which socialism was intended or achieved.
  18. Uppsala Conflict Data Program Conflict Encyclopedia Nicaragua, State-based conflict, Peace efforts, https://www.ucdp.uu.se/country/93

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Meiselas, Susan. Nicaragua: June 1978 – July 1979. Pantheon Books (New York City), 1981. First Edition.
  • "Nicaragua: A People Aflame." GEO (Volume 1 charter issue), 1979.
  • Teixera, Ib. "Nicarágua: A Norte de um pais." Manchete (Rio de Janeiro). 7 July 1979.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]