Neurootik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Neurootik on neuroosi ehk närvisüsteemi psüühilise talitluse häire all kannatav inimene[1], kelle sümptomiteks võivad olla ärevus, viha, kadedus, süütunne, depressiivsus ning keda iseloomustab stressitalumatus, irratsionaalne mõtlemine ja muretsemine.

Neurootik võib olla ka riik või mõni muu institutsioon, mis oma süstemaatilise ja eesmärgipärase tegevusega muudab inimeste isiksusetüüpi, tuues neis sellega esile neurootilisust.

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Neurootilisus saab alguse lapsepõlves, seoses lapse pideva normaalsete vajaduste summutamise ja mahasalgamisega, mis viib lapse järkjärgulise sulgumiseni. Tekkinud olukorras on laps n-ö välja lülitatud – on rohkem mittetõeline kui tõeline – ning toimib samuti kahe mina süsteemis, tõelise ja mittetõelise mina süsteemis. Tõeline mina esindab tõelisi vajadusi ja tundeid, mittetõeline mina on nende tunnete varje, millest saab fassaad tema vanemate vajaduste rahuldamiseks. Kui lapse(vanema) oma vanemad teda pidevalt alandasid, võib ta nüüd oma lastelt nõuda, et nad oleksid orjalikud ja alandlikud, ei oleks tema suhtes ninakad ega ütleks talle midagi vastu.[2] Taoline pidev nõudmine käib läbi süütunde tekitamise, mis tähelepanuta jätmisel lõpeb vaimse terrori ja ohvri jaoks alaväärsuskompleksi, omakorda neuroosi, ning erinevate tegurite koosmõjul viimasele ka võimaliku skisofreenia või bipolaarse häirega.[3] [4]

Mitteteaduslikud sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Neurootikud suhtlevad(ja saavad paremini läbi) omavahel üldjuhul rohkem kui normaalsete inimestega ning tavalise vestluse käigus neurootik mõtleb ja esitab oma mõtteid isegi kõige lihtsamale loogikale täpselt vastupidi. Kui mitu neurootikut "ei klapi" mõne normaalse inimese mõtteviisiga, siis moodustavad neurootikud oma irratsionaalsuse, ignorantsuse ja neurootilisuse("idiootsuse") ümber ringkaitse – see, nagu ka tavalise suhtluse "argumentatsioon" ehk rünne, toimub lihtlausete ja lihtsate fraaside korrutamisega, ilma igasuguse põhjenduse või argumentatsioonita, senikaua kuni kõik neid uskuma/kuulama hakkavad. Samuti peab neile selgitama mis on loogika; "/../ Normaalse inimese elu on selles mõttes palju lihtsam. Ta ei takista ennast elamast olevikus ning samuti ei pane ta oma lapsi (toim: või teisi) võitlema, nõnda et lapsed tunneksid end süüdi selles, et nad on vabad ja spontaansed. /../"[5] Teisisõnu: neurootikutel tekib automaatne reaktsioon rünnata vahendeid valimata kõike, mis on normaalne, vaba ja spontaanne. Põhilised on ka absurdsed ja äärmustesse langevad ettepanekud või lahendused ka kõige lihtsamatele probleemidele vms eesmärkidele, samal ajal tugevalt ärritudes ja teisi (selles) süüdistades. "Püüda muuta mõne neurootiku sotsiaalset filosoofiat on samaväärne kogu tema psühhofüüsilise süsteemi muutmisega. Neurootikud usuvad seda, mida nad uskuma peavad, selleks, et muuta oma elu talutavaks. Veenda neid loobuma oma põhilistest uskumustest on sama, mis veenda neid loobuma eluks hädavajalikust varustusest."[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Neuroos veebilehel eki.ee
  2. Arthur Janov, Primaalkarje. Tallinn: Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, 2010, ISBN 978-9949-21-098-5. lk 24-25.
  3. "The Trap 1 Fuck You Buddy (BBC) (~19. minut)". Adam Curtis, BBC, 2007. @disclose.tv. Vaadatud 4. veebruar 2014. 
  4. "The Trap - Pt.1 "F*ck You Buddy"". Adam Curtis, 2007. YouTube. Vaadatud 10. jaanuar 2014. 
  5. Arthur Janov, Primaalkarje. Tallinn: Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, 2010, ISBN 978-9949-21-098-5. lk 189.
  6. Arthur Janov, Primaalkarje. Tallinn: Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, 2010, ISBN 978-9949-21-098-5. lk 193.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]