Naujoji Vilnia
Naujoji Vilnia (poola keeles Nowa Wilejka) on Vilniuse linnaosa (endine alev ja linn), mis asub linna idaosas Naujoji Vilnia valla territooriumil. Naujoji Vilnia piirneb kagus Didieji Karklėnaiga, edelas Strielčiukaiga, läänes Kučkuriškėsega, loodes Rokantiškėsega ja Didieji Pupojaiga, aga põhjas Mažieji Pupojaiga ja Galgiaiga.
Linnaossa jäävad Naujoji Vilnia vana ja uus kalmistu ning Pupojai (Mažieji Pupojai) kalmistu. Seal asuvad Ažuolija parkmets, Pilise parkmets ja Viktariškėse parkmets ning Gerovė ja Pilaitė pargid. Linnaosa läänepoolsem osa jääb Pavilniai regionaalparki, põhjaossa ulatub Dvarčionysi geomorfoloogiline kaitseala.[1]
Naujoji Vilnial on oma raamatukogud, koolid, postkontor ja kultuurimaja. Seal on kaks katoliku kirikut ja õigeusu kirik. Naujoji Vilnias asuvad riiklik kohtumeditsiini instituut ja riiklik psühhiaatriahaigla. Kõrgemat haridust annab Vilniuse kolleegiumi pedagoogikafakulteet.
Linnaosa nimi on hüdronüüm ja tuleneb seda läbiva Vilnia jõe nimest, et on võimalik, et see tuleneb ka Vilniusest, mida vanasti ka Vilniaks kutsuti. Tsaariajal oli asula venekeelne nimekuju Нововилейск. See tuleneb omakorda Vilejka nimest, mis omakorda on saanud nime Nerise valgevene keelse nimekuju Vilija järgi.[2]
.jpg)
Naujoji Vilnia on kujunenud töölisasulana. Esimene tööstusettevõte selle aladel oli aastal 1630 rajatud paberivabrik. Aastal 1860 valmis Peterburi–Varssavi raudtee ja seal avati Naujoji Vilnia raudteejaam. Jaama juurde tekkis ka raudteelaste linnak. Raudtee ääres asuvasse alevisse hakati rajama ka uusi tööstusettevõtteid, kus töödeldi nahka ja puitu, toodeti pärmi, vikateid, nuge ja hobuseraudu. Alev sai aastal 1903 esimest korda linnaõigused.
Aastal 1908 rajati sinna õigeusu kirik, aastal 1911 aga katoliku kirik. Poola võimu all suleti paljud sealsed tööstusettevõtted. Aastal 1933 liideti Naujoji Vilniaga viis ümbruskonna küla: Jabłonówka, Wierzby Polskie, Poręby Górańskie, Żwirble Dolne ja Żwirble Górne. Aastal 1939 rajasid Nõukogude väed sinna sõjaväebaasi.
Aastail 1940-1941 kasutati jaama küüditamiseks; jaama juures kivil asuv auruvedur on selle sündmuse mälestuseks. Aastal 1942 õhkisid Vilniuse geto juudid linna läbiva raudtee. Aastani 1942 asus seal Nõukogude sõjavangide laager. 7. juulil 1944 sisenesid Vilniusse Nõukogude väed, samas alustas rünnakut linnale ka Armija Krajowa. Naujoji Vilniat kaitsnud Saksa vägedega peetavates lahingutes hävis suur osa sealseid maju.
12. novembril 1947 liideti Naujoji Vilnia Vilniusega, ent aastal 1950 sai sellest taas iseseisev linn. Uuesti ühendati sealsed alad Vilniusega 16. detsembril 1957.
Nõukogude perioodil rajati Naujoji Vilniasse uusi tööstusettevõtteid ja korterelamuid. Leedu taasiseseisvumise järel suurem osa sealsetest tööstusettevõtetest pankrotistus.[3]
Muinsuskaitse all on Nõukogude sõjavangide laagri asupaik, psühhiaatriahaigla hoonetekompleks, Rokantiškėse linnuse ase, Peeter-Pauli kirik, kino Draugystė hoone, küüditamise mälestusmärk ja vendade Mozerite õmblusvabriku administratiivhoone.[4]
Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]
|
|
-
Naujoji Vilnia -
Küüditamise mälestusmärk -
Psühhiaatriahaigla hoone -
Õigeusu kirik
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ https://www.geoportal.lt/map/
- ↑ Vidugiris, Aloyzas. Naujosios Vilnios vardas ir jos apylinkių etnolingvistinė raida, 1939, Kalbos kultūra. – Nr. 56 (1989), lk. 73-78.
- ↑ Naujoji Vilnia. Visuotinė lietuvių enciklopedija, Kd. XVI (Naha-Omuta). – Vilnius: Mokslo ir enciklopedijų leidybos institutas, 2009
- ↑ "Leedu kultuurimälestiste register". Vaadatud 27. augustil 2021.