Natside inimkatsed

Natside inimkatsed oli rida meditsiinilisi eksperimente holokausti ja teise maailmasõja ajal. Katseid tehti Natsi-Saksamaa suure hulga vangistatutega.

Seoses Adolf Hitleri võimuletulekuga 1933. aastal algas uus ajajärk ning ka Saksa meditsiini allakäik deemonlike inimkatsete ja tuhandete süütute inimeste mõrvamisega. See ajajärk muutis Kolmanda riigi arstid maailma silmis piinajateks ja mõrvariteks hoolimata Hippokratese vandest aidata ja ravida, "Primum non noncere" – esmalt mitte teha kahju.

24. novembril 1933 andis Natsi-Saksamaa välja seaduse loomade kaitseks. See seadus väidab, et see, mida inimesed loomadega teevad, on julm, ning et loomade vastu tuleks üles näidata rohkem sümpaatiat ja arusaamist. Loomkatsete tulemustel ei nähtud enam erilist väärtust.

"Arbeit macht frei" ("Töö teeb vabaks"). Sachsenhauseni koonduslaagri värav

Sel perioodil tehti mitmesuguseid eksperimente. Alustati n-ö rassihügieeni efektiivsemaks muutmisega, kuid katseid tehti ka steriliseerimise, kõrguse ja madala rõhu, külma, malaaria, erinevate gaaside, merevee, haiguste ja mürkidega.

Inimkatseid tehti vastavalt vajadusele ning võimalustele koonduslaagrites Auschwitzis, Buchenwaldis, Sachsenhausenis, Dachaus ja mujal.

Vastupidi sõjajärgsetele vabandustele, arste ei sunnitud selliseid eksperimente läbi viima. Paljudel juhtudel olid arstid vabatahtlikult nõus ning soovisid sooritada veelgi ambitsioonikamaid katseid.

Natsi-Saksamaa julgustas teisi riike ka tegelema teadusega, toetades uuringuid ökoloogias, vähi ja geneetika uurimisel ning rassi- ja sotsiobioloogias. Kolmanda riigi valitsus rahastas lisaks veel uuringuid röntgenikiirte ja raskmetallidega. Väga palju toetati rahvatervist. Natsid olid ühed esimeste seas, kes keelasid avalikes kohtades suitsetamise.

Põhilisi inimõigusi on ajalooliselt rikutud maailma paljude, nii tsiviliseeritud kui ka tsiviliseerimata, kultuuride poolt. Saksamaa oli üks tsiviliseeritud, kaasaegne ühiskond, mis suundus Euroopa juutide massigenotsiidi suunas, hävitades 6 miljonit inimest oma koonduslaagrites ning haarates kaasa ka 5 miljonit mittejuuti.

Rassihügieen

Rassihügieen on tihedalt seotud eugeenikaga. Sellega tegeleti küll vähem, aga juba enne natside võimuletulekut Saksa ülikoolide juures. Arstiteaduste tudengite õpetamisel hakati üha rohkem tähelepanu pöörama rassiteooriatele ja seadustele. Natsi-Saksamaa rassihügieeni teooria põhines Charles Darwini vaatele geneetikast ja rassipuhtusest, mis viidi sobivalt kooskõlasse natside ideoloogiaga.

Rassihügieeni teostamise eestvedajad olid veendunud, et inimkäitumine, sh alkoholism ja kuriteod, saavad alguse inimeste geneetikast. Suurt eeskuju rassihügieenis ja steriliseerimisseaduses võeti Ameerika Ühendriikidelt, kus rakendati sarnaseid meetodeid näiteks mustanahaliste inimeste arvu vähendamiseks.

Massihaud Bergen-Belseni koonduslaagris

1. septembril 1939 kehtestas Hitler Kolmanda riigi "eutanaasia programmi", andes Philipp Bouhlerile ja Karl Brandtile autoriteedi eutanaasia rakendamiseks. 1939. aasta oktoobris andis Hitler käsu tappa meditsiinilise läbivaatuse käigus ravimatuteks tunnistatud, vanad või väärarengutega inimesed. Neid inimesi kutsuti "kasututeks muidusööjateks", kes olid "Saksa sõjamasinale" ainult koormaks.

Hinnatakse, et sellel moel tapeti umbes 275 000 inimest. Erinevaid eutanaasia võtteid rakendati terve II maailmasõja vältel.

Aastaks 1941 oli sel moel hukatuid umbes 70 000. Tegemist oli kõigest peaprooviga suuremale juutide, homoseksuaalide, kommunistide, mustlaste, slaavlaste ja muude sõjavangide tapmiseks.

Elamiskõlbmatute elu lõpetamise idee ei pärine üldsegi mitte natsidelt, seda arutati meditsiinis juba alates Esimese maailmasõja lõpust.

Esimene haigete inimeste hukkamine gaasi abil pandi toime 1939. aasta oktoobris Poolas. Hilisem otsus juutide massiliseks tapmiseks gaasikambrite abil tuli juba vajamineva tehnilise poole ja ressursi olemasolust haigete inimeste hukkamisest.

Inimkatsed

Katsed steriliseerimisega

Katseid steriliseerimise ja inimeste viljakuse mõjutamisega viidi läbi märtsist 1941 kuni jaanuarini 1945 Auschwitzis, Ravensbrückis kui ka mujal. Nende katsete eesmärgiks oli leida sobiv steriliseerimisviis suurte rahvamasside jaoks, mis võtaks minimaalse aja ja vaeva. Kirurgilist steriliseerimist peeti liiga ajamahukaks ja kalliks. Natsi-Saksamaal oli vaja tööjõudu, kuid samas oli vaja hoida ka oma rassi piisavalt puhtana.

Massigenotsiidi sooritamiseks prooviti erinevaid vahendeid, näiteks radiatsiooni, kirurgiat või ravimeid.

Auschwitzi koonduslaagris viis steriliseerimist läbi dr Carl Clauberg, kes leidis sobiva meetodi, süstides katsealuste naiste suguelunditesse ärritavat toimeainet. Paljud katsealused, kelleks olid juudid ja mustlased, kannatasid piina või said mõne keeruka nakkuse ning hukkusid.

Viktor Brack, kes oli üks vastutav ka eutanaasiaprogrammi eest, pakkus välja röntgenikiirte kasutamise steriliseerimiseks. Tema ideed rakendas jõudsalt dr Horst Schumann. Probleemiks oli see, et röntgenikiired mõjutasid ka teisi katmata kehaosi ning kui vähegi võimalik, üritati leida inimeste steriliseerimiseks viisi ilma nende teadmata.

Katsed kõrguse ja madala rõhuga

Katseid kõrguse ja madala rõhuga sooritati märtsist-augustini 1942 Dachau koonduslaagris Müncheni lähedal. Idee hakata sedalaadi inimkatseid sooritama tuli kevadel 1941 dr Sigmund Rascherilt, kelle arvates katsed ahvidega ei andnud piisavalt tulemusi. Dr Rascher küsis Heinrich Himmlerilt luba jätkata inimkatseeid, mille ta ka sai.

Nende katsete eesmärgiks oli leida parim viis, kuidas Saksa õhuvägede piloodid saaksid ellu jääda juhul, kui nad peaksid oma lennumasina hülgama.

Neid katseid viidi läbi madalrõhu kambris, millega sai jäljendada kilomeetrite kõrgusel õhus olevaid tingimusi. Katseid tehtid selleks, et testida inimeste taluvust erinevates olukordades.

Viidi läbi nelja tüüpi katseid:

• aeglane langemine ilma hapnikuta;
• aeglane langemine hapnikuga;
• langemine ilma hapnikuta;
• langemine hapnikuga.

Esimesed kaks pidid simuleerima langemist avatud langevarjuga, viimased kaks vaba langemist enne langevarju avamist.

Selle eksperimendi jaoks valiti juhuslikult 200 katsealust. Dr Rascher lubas vabatahtlikele osalejatele koonduslaagrist vabanemist. Antud lubadusest ei peetud kinni. Paljud katsed lõppesid katsealuse surmaga, millele järgnes nende põhjalik lahkamine.

Külmakatsed

Pärast kõrguskatseid jätkati külmakatsetega. Nende katsete eest vastutasid Georg August Weltz ja dr Sigmund Rascher. Neid viidi läbi aastatel 1942–1943 Dachau koonduslaagris.

Katsealused pandi mitmeks tunniks jääveega täidetud tünni või hoiti miinuskraadidega välistingimustes peaaegu alasti. Selle katse eesmärk oli teada saada, kaua Saksa piloodid suudaksid jäises Põhjameres elus püsida. Dr Sigmund Rascher üritas neid tingimusi jäljendada ja katsetas umbes 300 inimese peal. 80–90% katsealustest hukkus.

Pärast osasid katseid soojendati inimesi kuumas vannis ning jälgiti tulemusi. Katsealuseid lasti vette erinevates tingimustes, näiteks ka narkoosi all. Hukkunute kehad kuulusid lahkamisele.

Katsed malaariaga

Katseid malaariaga viidi läbi dr Klaus Schillingi järelevalve all Dachau koonduslaagris veebruarist 1942 kuni aprillini 1945. Nende eksperimentide eesmärgiks oli leida ravi malaariale, millega saksa sõdurid sooja kliimaga maades kokku võisid puutuda. Üle 1000 eri rahvustest katsealuse nakatati malaariasse sääskede abil või süstiti neisse nakkust sisaldavat eritist. Paljud katsealustest hukkusid või kannatasid tõsise valu või jäädava puude all. Pärast katsealuste nakatamist ja haigestumist prooviti neid ravida erinevate ravimite kombinatsioonidega. Paljud katsealused surid juba ravimite üledoosist.

Katsed gaasidega

Katseid erinevate gaasidega tehti septembrist 1939 – aprillini 1945 Sachsenhauseni, Natzweileri, Dachau ja teiste koonduslaagrite territooriumidel. Katsete eesmärgiks oli leida ravim erinevate gaaside poolt tekitatud põletustele. Katsealustele tekitati meelega haavad, seejärel pandi nad erinevates tingimustes mürgise gaasi kätte ning jälgiti, mis juhtub. Kasutati sinepigaasi või fenooli. Teistel katsealustel kästi seda gaasi lihtsalt sisse hingata või juua seda vedeliku kujul. Need eksperimendid põhjustasid katsealustele tohutut valu, kannatusi või isegi nende surma.

Sulfaniilamiidi katsed

Ravensbrücki koonduslaagri katsealune Jadwiga Dzido

Katseid sulfaniilamiidiga tehti 1942. aasta juulist kuni 1943. aasta septembrini Ravenbrücki koonduslaagris.

Saksa väed kannatasid idarindel aastatel 1941–1943 gangreeni tõttu suure haavatute arvu all. Neil tekkis huvi erinevate terapeutiliste ravimeetodite vastu. Katsealustele tekitati tahtlikult haavu, nakatades neid erinevate bakteritega, ning katkestades nende verevarustuse haava piirkonnas, et tekitada võimalikult suur sarnasus sõjas saadud haavaga. Sulfaniilamiid pakkus uue ja revolutsioonilise katsetusliku haavade parandusviisi.

Lisaks loodeti leida ka verd hüübima panevat ravimit. Paljudel katsealustel tekkis veremürgistus.

Luu, lihase ja närvi taastootmise ja siirdamise katsed

Luu, lihase ja närvi taastootmise ja siirdamise katseid viidi läbi septembrist 1942 – detsembrini 1943 dr Karl Gebhardti range jälgimise all Ravensbrücki koonduslaagris.

Katsealustelt eemaldati luid, lihaseid ja närve isegi koos tervete jäsemetega ning siis prooviti siirata neid teistele katsealustele, et uurida lihaste, närvide ja luude võimalikku taastumist.

Katsed mereveega

Katseid mereveega tehti juulist kuni septembrini 1944 Dachau koonduslaagris dr Hans Eppingeri juhtimisel. Mida kauem sõda kestis, seda kauem pidid Saksa mehed olema merel. Selle katseseeria eesmärgiks oli proovida merevesi muuta joodavaks.

Katsealused jagati nelja gruppi:

• esimestele ei antud üldse vett;
• teised said juua ainult merevett;
• kolmandatele anti merevett, mis oli töödeldud Berka meetodil, mis muutis selle maitse paremaks, aga ei muutnud soolade sisaldust;
• ja neljandad said juua merevett, millest olid soolad eemaldatud.

Katsealustel tekkis nii suur veepuudus, et neid nähti isegi pärast põrandapesu põrandaid lakkumas. Need katsed põhjustasid neile suurt valu ja piina.

Katsed epideemilise kollatõvega

Katseid epideemilise kollatõvega tehti 1943. aasta juunist kuni 1945. aasta jaanuarini Sachsenhauseni ja Natzweileri koonduslaagrites. Natsi-Saksamaa võimud muretsesid erinevate haiguste pärast, millega nende sõdurid võisid Aafrikas või mujal kokku puutuda. Haigestunuid oli palju ning ravimil oleks olnud suur sõjanduslik tähtsus. Katsealuseid nakatati selleks, et testida ravimeid ja nende kombinatsioone.

Katsed mürkidega

Mauthausen-Guseni koonduslaagri vangid 1945. aastal

Katseid mürkidega tehti detsembrist 1943 – oktoobrini 1944 Sachsenhauseni ja Buchenwaldi koonduslaagrites. Nende katsete eesmärgiks oli uurida erinevate mürkide mõju inimestele ja nende võimalikke ravimeetodeid.

Vene rahvusest katsealuseid tulistati ülareide 7,65 mm kaliibriga relvaga, mille kuulideks oli kristalliseerunud mürk. Mürke lisati ka katsealuste toidu sisse ning jälgiti nende organismi reaktsiooni. Enamik katsealuseid suri mürgistuse tagajärjel, kuid ka ellujäänud tapeti selleks, et viia läbi täiendavaid lahkamisi.

Katsed nakkushaiguste ja vaktsiinidega

Katseid nakkushaiguste ja vaktsiinidega tehti detsembrist 1941 kuni veebruarini 1945 Buchenwaldi ja Natzweileri koonduslaagrites. Nende katsete eesmärgiks oli testida erinevate nakkuste levimist ning võimalikke vaktsiine nende vastu. Katsed hõlmasid eri haigusi, näiteks tüüfus, kollapalavik, koolera ja difteeria. 75% katsealustest vaktsineeriti teatud haiguse vastu ja ülejäänuid mitte. Üle 90% katsealustest hukkus erinevate nakkuste käigus.

Katsed süttivate ainetega

Novembrist 1943 kuni jaanuarini 1944 tehti Buchenwaldi koonduslaagris katseid süttivate ainetega. Selle eksperimendi eesmärk oli testida erinevaid meditsiinilisi vahendeid põletuste vastu.

Ohvrite nahk tehti kokku pommides leiduva valge fosforiga, süüdati ja kustutati alles umbes minuti pärast.

Katsed kaksikutega

Katseid kaksikutega viisid läbi aastatel 1943-1944 dr Josef Mengele ja Hans Köning Auschwitzi koonduslaagris. Kaksikupaare oli eri allikate andmetel umbes 1500, enamik neist lapsed. Kaksikutelt võeti verd ja katsetati, kui suure verekaotuse nad üle elavad. Mengele süstis laste silmadesse ka erinevaid kemikaale, proovides muuta nende silmavärvi.

Nende katsete üks eesmärke oli avastada viis, kuidas tulevikus aarja rassi topeltkiirusel kasvatada.

Katsed tuberkuloosiga

Katseid tuberkuloosiga tehti jaanuarist 1942 kuni jaanuarini 1944. Nende katsete eesmärgiks oli leida ravim või leevendus tuberkuloosi levikule.

Dr Kurt Heissmeyer süstis elusaid tuberkuloosi baktereid katsealuste kopsudesse, lootes, et selles peitub ravi selle haiguse vastu. Teisalt arvas ta, et tuberkuloosi nakatumisel mängib rolli inimese rassiline kuuluvus.

Suur probleem tuberkuloosi leviku ja haigestumisega oli Poolas, kus 1939. aastal oli umbes 35 000 tuberkuloosihaiget. Palju poolakaid hävitati halastamatult, teised viidi isolatsioonilaagritesse, kus oli puudus põhilistest meditsiinilistest võimalustest. Tuhanded neist surid. Poolakate hävitamise eesmärgiks oli Poolas elavate sakslaste kaitsmine.

Kohtuprotsessid ja järelkaja

Nürnbergi arstide kohtuprotsess

Nürnbergi koodeks loodi Nürnbergis 1947. aastal pärast arstide kohtuprotsesse, mis on saanud meditsiini ja teaduseetika üheks verstapostiks. See põhineb 1931. aastal Weimari vabariigis loodud "Inimkatsetuste juhtnööridel". Nürnbergi koodeks pani paika tuleviku eetika õiguslikud küsimused inimkatsetuste alal. See dokument nõuab lisaks ka katsealuse vabatahtlikku osalust, mis kaitseb põhilisi inimõigusi.

Nürnbergi kohtuprotsessi, mis oli sõjatribunal, viisid 1945.–1946. aastal läbi II maailmasõja võitjad ehk liitlasriigid. Paljud süüdistatavad pääsesid põgenema, nende seas näiteks ka Surmaingliks kutsutud dr Josef Mengele.

Kohtus võeti inimesi arvele neljas süüdistuspunktis:

1. vandenõu, sooritamaks sõjakuritegusid;
2. sõjakuriteod (sõjavangide vastu);
3. inimsusvastased kuriteod;
4. osalus kriminaalsetes organisatsioonides (nt Schutzstaffel – SS).

Hilisemad seisukohad inimuuringute kohta

Uuringud peavad olema heakskiidetud – projekte hinnatakse teadusliku väärtuse, otstarbekuse ja eetilisuse seisukohast. Neid põhimõtteid aitavad ellu viia eetikakomiteed, mille ülesandeks on tagada uurimisaluste inimeste tervis, väärikus, isikupuutumatus ning muud õigused ja vabadused. Lisaks peab olema täidetud ka informeeritud nõusoleku printsiip, mis tagab inimesele teatud olukorras autonoomsuse.

Vaata ka

• Eugeenika
• Holokaust
• Karl Brandt
• Koonduslaager
• Nürnbergi protsess
• Nürnbergi kohtuprotsess kuritegudes osalenud arstide vastu

Välislingid

• Tartu Ülikooli eetikakeskus. Eetikaveeb