Napoli hertsogkond
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2016) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Veebruar 2016) |
|
kreeka: Δουκάτο της Νάπολης 661–1137 | |
| Osa | Bütsantsi provints |
|---|---|
| Pealinn | Napoli |
Napoli hertsogkond (ladina: Ducatus Neapolitanus, itaalia: Ducato di Napoli) alustas Bütsantsi provintsina, mis moodustati 7. sajandil väiksematest rannikualadest, mida langobardid ei vallutanud oma sissetungil Itaaliasse 6. sajandil. Seda valitses väepealik (dux) ja sellest sai kiiresti de facto sõltumatu riik, mis kestis rohkem kui 5 sajandit vara- ja kõrgkeskajal.
Esimene kohalik hertsogkond[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 661 omandas Napoli keiser Konstas II-lt õiguse olla valitsetud kohaliku hertsogi, ühe Basilio poolt, kelle allumine keisrile muutus varsti vaid nominaalseks. Tema tiitlite hulgas olid patrikios ("patriits") ja hypatos ("konsul"). Sel ajal kontrollis Ducatus Neapolitanus ala, mis vastab laias laastus tänasele Napoli provintsile, hõlmates Vesuuvi, Campi Flegrei, Sorrento poolsaare, Giugliano, Aversa, Afragola, Nola ning Ischia ja Procida saared. Capri oli hiljem Amalfi hertsogkonna osa. Sel oli võim naabersadamate Gaeta, Amalfi ja Sorrento üle, kuigi kõik nad olid suuresti autonoomsed, eriti Napoli hertsogkonna lõpuaastatel.
Sel ajal vermis hertsogkond raha keisri kujutisega ja kreeka pealiskirjetega. Kreeka keel oli ametlik keel.
Paavsti süseräniteet[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 763 vahetas hertsog Stefano II oma truuduse Konstantinoopolilt Roomale, pannes Napoli paavsti süseräniteedi alla. Juba keisri poolt määratud Giovanni I (711-u.719) valitsemise ajal tuli paavst hertsogile appi langobardide vastu, samas Bütsantsi abi tundus kauge. Stefano II valitsemist peetakse üleminekuajaks Napoli ajaloos: see eemaldus ikonoklastilisest idast ja lähenes paavsti läänele. Bütsantsi kreeklased muutusid napollastele varsti sama ohtlikuks kui langobardid.
Millalgi 9. sajandi alguses hakkasid hertsogid vermima ladina pealiskirjetega münte, kui ladina keel asendas kreeka keele ametlikus kasutuses. Püha Januarius asendas keisrit müntidel. Akte dateeriti ikka veel keisri valitsemisega, kuid keisril ei olnud mingit tähendust tavapärastele Napoli asjadele. Aastal 812, kui Leo III kutsus kogu ducatuse laevastikku abistama Bütsantsi admirali võitluses saratseeni piraatidega, kes rüüstasid Sitsiiliat, eiras hertsog Antimo käsku; vaid Amalfi ja Gaeta vastasid vägede saatmisega. Silmnähtavalt tundsid napollased end juba praktiliselt sõltumatuna.
Hertsogkond ei olnud veel pärilik; aastal 818 nimetas Sitsiilia patriits ilma keisri heakskiiduta ametisse Teoctisto. Keiser tühistas selle ja nimetas aastal 821 ametisse Teodoro II, kuid see oli sunnitud samal aastal linnast lahkuma valitud Stefano III kasuks. Stefano hakkas kohe vermima münte oma initsiaalidega nendel ja mitte Idakeisri omade.
Pärilik hertsogkond[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 840 tegi hertsog Sergio I järgluse hertsogkonnas pärilikuks ja edaspidi oli Napoli de facto sõltumatu. Sel ajajärgul oli linn peamiselt sõjaline keskus, mida valitses sõjameeste ja maaomanike aristokraatia, isegi kui see oli sunnitud loovutama langobardidele enamuse oma sisemaa territooriumist. Napoli ei olnud kaubanduslinn, nagu muud Campania merelinnad (Amalfi ja Gaeta), vaid omas soliidset laevastikku, mis võttis aastal 849 osa Ostia lahingust saratseenide vastu. Ometigi ei kõhelnud Napoli astumast liitu uskmatutega, kui see talle kasuks oli: näiteks aastal 836 palus ta saratseenidelt abi Benevento hertsogkonnast tulmud langobardide vägede piiramisrõnga murdmiseks. Pärast hertsogite tähtsuse haripunkti jõudmiseni hertsog-piiskop Atanasio ja tema järglaste ajal – kellest Gregorio IV ja Giovanni II osalesid aastal 915 Garigliano lahingus – kaotas Napoli 10. sajandil tähtsust, kuni see traditsioonilise rivaali Pandolfo IV di Capua poolt vallutati.
Võitlused normannide lõunas[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1027 annetas hertsog Sergio IV Aversa krahvkonna Rainulf Drengot' juhitud normanni palgasõduritele, kelle toetust ta vajas sõjas Capua vürstkonnaga. Sel ajal ei suutnud ta ette kujutada tagajärgi, kuid see asustus algatas protsessi, mis viis lõpuks Napoli sõltumatuse kaotamiseni. Sergio kindlustas oma positsiooni abieluliitudega normannidega, kuid kui need purunesid, tagandati ta oma palgasõdurite poolt ja sunniti kloostrisse. Tema poeg Giovanni V vandus lõpuks Guaimario IV di Salernole truudust.
Napoli oli viimane Lõuna-Itaalia riikidest, millega normannid Itaaliasse saabudes kokku puutusid. See elas üle langobardide vürstkondade langemise: Capua, Salerno, Benevento. See elas üle teiste kreeka hertsogkondade langemise: Amalfi, Gaeta, Sorrento. Aastal 1137 sunniti hertsog Sergio VII alistuma Roger II-le, kes oli seitse aastat varem end Sitsiilia kuningaks kuulutanud. Uute valitsejate all haldas linna compalazzo (pfaltskrahv), väheke sõltumatust oli jäetud Napoli patriitsidele. Sel ajal elas Napolis 30 000 inimest ja ülalpidamist sai see veel sisemaalt: äritegevus läks peamiselt Pisast ja Genovast pärit välismaalaste kätte.
San Giovanni a Mare kiriku kõrval olid normannide ehitised Napolis peamiselt ilmalikud, eelkõige lossid (Castel Capuano ja Castel dell'Ovo), linnamüürid ja kindlustatud väravad.