Naftareostus Läänemeres

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Naftalaik merel

Naftareostus muutus Läänemeres tõsiseks probleemiks 1970. aastate alguses, kui hakati tähendama merre kogunenud saasteainete silmnähtavat mõju merekeskkonnale. Näiteks hakati leidma juhtumeid, kus linnud tallasid pesades katki oma munad, sest reostunud toit oli munakoore hapraks muutnud, ning leiti, et osa viigerhüljestest olid keskkonnamürkide organismi akumuleerumise tõttu poegimisvõimetud.[1]

Läänemere kaitse on olnud aktuaalne alates 20. sajandi algusest ning kasvanud majandustegevuse ja sellest põhjustatud surve tõttu merekeskkonnale pööratakse sellele järjest enam tähelepanu. Iga aastaga kasvab ka suurreostuse esinemise tõenäosus, kuna naftavedude kogumaht on aastate jooksul mitmekordistunud.[2] Tänapäeval veetakse Läänemere kaudu umbes 160 miljonit tonni naftat aastas.[2]

Võrreldes Läänemerd mõne teise merega, on naftakatastroofi tagajärjed sellel looduse seisukohalt palju raskemad. Seda põhjustab Läänemere madal soolsus, akvatooriumi väike mahutavus, põhjapoolne asend ning vähene veevahetumine. Kuna tegemist on väikese suletud merealaga, kiirendab see merre sattunud nafta kandumist rannikualadele. Põhjapoolne külmem kliima ning hapnikuvaene keskkond aeglustavad omakorda nafta bioremediatsiooni. Samuti raskendab naftakatastroofi likvideerimist talvine jääkate.[3] Kuna Soome lahe puhul on tegemist eriti madala, riimveelise ja liigendatud rannajoonega veekoguga, on see naftareostusele veel eriti tundlik.[4]

Eestis teostab piirivalve mereseiret lennuvaatlustega tuvastamaks võimaliku reostust. Lisaks kasutatakse kaasaegset radarsüsteemi, mis võimaldab jälgida mereliiklust ja seal toimuvat. Radarite abil pole küll praegu võimalik tuvastada reostust, kuid reostuse avastamisel on võimalik kontrollida, kes sellel perioodil sellest piirkonnast läbi on liikunud. Tänapäeval teostatakse järelevalvet kahel korral nädalas lennuseiret tehes.[3]

Läänemere füüsiline iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Läänemere pindala on 373 000 km², koos Taani väinade ja Kattegatiga 415 266 km². Läänemere maht on 21 721 km³, keskmine sügavus 52 m ning maksimaalne sügavus 459 m (Landsorti süvik). Vesi on selgepiiriliselt kihistunud, pinnakihid on madala soolsusega ning süvakihid suhteliselt suure soolsusega. Ülakiht jaotub suvel pindmiseks soojaks ja alumiseks külmaks veeks. Vee pinnakihi soolsus on Taani väinades 8–10‰ ja Läänemere avaosas 6–7‰ ning väheneb Soome ja Põhjalahe sopi suunas (väikseim 1–2‰).

HELCOM[muuda | muuda lähteteksti]

Mõistes Läänemere majanduslikku, kultuurilist ja ühiskondlikku väärtust ja vajadust kõigile Läänemere äärsetele riikidele, sõlmiti 1974. aastal riikidevaheline Läänemere kaitse konventsioon. Seda seati juhtima alaline rahvusvaheline komisjon peakorteriga Helsingis, rohkem tuntud Helsingi komisjoni ehk HELCOM leppena. HELCOM-i töö jaguneb viide valdkonda: laevandus, mereohutus, maismaalt pärinev reostus, eluslooduse kaitse ja keskkonnaseire.[1]

HELCOM koordineerib rahvusvahelist koostööd merekeskkonna kaitseks vastavalt kaitsekonventsioonis ettenähtud punktidele. Selle eesmärgiks on ennetada erinevate reostusallikate sattumist merre, tehes koostööd Taani, Rootsi, Soome, Saksamaa, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Venemaa ja Euroopa Liiduga.

HELCOM-i tulevikunägemuseks on tasakaalus töötav Läänemere keskkond mitmekülgsete bioloogiliste komponentidega, mille tulemuseks on hea ökoloogiline keskkond ning jätkusuutlik majanduslik ja sotsiaalne tegevus. Selle ühise eesmärgi ja visiooni nimel töötavad Läänemere-äärsed riigid, koondades oma jõud HELCOM-i.

HELCOM-i saavutused[muuda | muuda lähteteksti]

Helsingi Komisjon on töötanud 1980. aastate algusest selle nimel, et parandada Läänemere merekeskkonda, ning on välja andnud umbes 200 HELCOM-i soovitust. Kordaminekud sellel perioodil on järgmised:

  • punktreostusallikatest pärit orgaaniliste saasteainete heitehulk on vähenenud;
  • on vähenenud 20–25% hapnikku tarvitavate ainete heitkogused 132-st 1990. aastatel tuvastatud ohupunktist, neist 50 on tänaseks ohupunktide nimekirjast kustutatud;
  • on suletud vähem suplusrandasid tänu tööstus- ja olmereovee käitluse parandamisele;
  • märkimisväärselt on vähenenud lämmastiku sadenemine atmosfääri;
  • oluliselt on vähenenud halogeenorgaaniliste ühendite dioksiinide ja furaanide hulk heitkogustes;
  • siseriiklikud õigusaktid: eesmärgiks keelata ohtlike ainete kasutamine (PCB ja DDT);
  • rangem kontroll tööstuses;
  • parem järelevalve mereseires;
  • taastunud hülge ja merikotka populatsioonid;
  • paremad õigusaktid, et hoida ära reostust Läänemere laevanduses, mida arendatakse koostöös Rahvusvahelise Mereorganisatsiooniga (IMO);
  • paremad meetmed, et ära hoida ebaseaduslikke heiteid laevadelt Läänemerre;
  • suur rahvusvaheline plaan merereostuse vastu võitlemiseks, hõlmates kõiki lepinguosalisi.[5]

2015. aastal avastati õhuseirete käigus merepinnalt 200 leket, millest 82 puhul leidis kinnitust, et tegemist on õlilekkega. Nendest 80 olid väiksemad kui 1 m³ ning kahel juhul vastavalt 8,2 m3 ja 7,4 m3. Samas oli tegemist läbi aegade kõige väiksema avastatud õlilekete arvu ja kogusega, mis viitab selgelt, et organisatsiooni järjepidev töö on olnud tulemuslik.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 ELF (Eestimaa Looduse Fond) Kas tahame elada solgiaugu ääres? kasutatud 13.11.2016.
  2. 2,0 2,1 Rist, D., (2015). Rannikult naftareostuse likvideerimise olulisus Muratse juhtumi näitel. 5–15.
  3. 3,0 3,1 Kaldma, A. (2007). Merereostustõrje käsiraamat. 5–11.
  4. MERIKOTKA (Meriturvallisuuden ja -liikenteen tutkimuskeskus Kotka Maritime Research Centre) OILRISK - Applications of ecological knowledge in managing oil spill risk kasutatud 06.11.2016.
  5. Keskkonnaministeerium. Laevad ja merekeskkond kasutatud 06.11.2016.
  6. HELCOM (Helsinki Commission. Baltic Marine Environment Protection Commission) Annual report on Discharges observed during aerial surveillance in the Baltic Sea 2015 kasutatud 06.11.2016.