Naastloomad
Naastloomad (ldn k Placozoa `lapikud loomad') on loomade hõimkond. Nad on algelised lihtsa kehaehitusega selgrootud.[1]
Naastloomad elavad vabalt meres hõljudes, neil on mitteparasiitne eluviis.
Nad on ühed kõige algelisema struktuuriga loomad.
Leitud on neli naastloomade liiki: Trichoplax adhaerens, Hoilungia hongkongensis, Cladtertia collaboinventa ja Polyplacotoma mediterranea, kusjuures viimane neist on kõige algelisem. Kuid arvatakse, et on olemas vähemalt 26 kirjeldamata naastloomade liiki.
Kuigi naastloomad avastas 1883. aastal Saksa zooloog Franz Eilhard Schulze (1840–1921) ja alates 1970. aastatest analüüsis neid süstemaatilisemalt Saksa protozooloog Karl Gottlieb Grell (1912–1994), ei olnud toona nende taksonil veel üldnimetust. Tänapäevane teaduslik nimetus tähendab lamedaid loomi.
Bioloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Naastloomad on plaadikujulised, umbes kolmemillimeetrise läbimõõduga imepisikesed õhukesed kindla kujuta loomad. Nende keha koosneb neljast rakust [2] ning kolmest kihist: kõhunahast, seljanahast ja nende vahelisest limakihist. [3]
Vt ka Trichoplax adhaerens
Arvatakse, et naastloomad olid varem palju keerukama ehitusega, kuid nad on oma evolutsiooni käigus lihtsustunud.[2]
Liikumine
[muuda | muuda lähteteksti]Trichoplax adhaerens on väike, lamedam, umbes 1 mm (0,039 tolli) pikkune loom. Amorfne mitmerakuline keha, mis on analoogne üherakulise amööbiga, ei oma korrapärast kontuuri, kuigi alumine pind on mõnevõrra nõgus ja ülemine pind on alati lamedam. Keha koosneb lihtsa epiteeli välimisest kihist, mis ümbritseb lahtist stellate rakkude lehte, mis sarnaneb mõnede keerukamate loomade mesenhüümiga. Epiteelirakud kannavad ripsmeid, mida loom kasutab, et paremini mööda merepõhja libiseda.[3]
Paljunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Naastloomad kasutavad kolme erinevat paljunemisviisi: vegetatiivne sigimine, pooldumine ja suguline sigimine. Vanem paljunemisviis, vegetatiivne sigimine ehk ühe raku jagunemine kaheks (mõnikord kolmeks või enamaks) tütarrakuks on laboris domineeriv paljunemisviis, põhjustades seal kloonliinide suurt levikut. On tõestatud, et looduses toimub neil suguline sigimine ja seda on proovitud ka laboris taasluua. Kuid sellistest paaritumistest pärit embrüod on laboris arenenud ainult 128-rakulisse staadiumisse ja seejärel surnud.[4]
Söömine
[muuda | muuda lähteteksti]Nagu paljud naastloomade aspektid, on ka nende toit osaliselt teadmata. Seda tüüpi organismide toidueelistuste kohta puuduvad usaldusväärsed andmed. Spetsialistide kogutud andmed näivad siiski viitavat sellele, et nad toituvad mõnedest mikroorganismidest, peamiselt mikrovetikatest.
Labori tasandil läbi viidud kultuurkasvatamistes on neid toidetud algloomadega, näiteks Cryptomonas perekonda kuuluvate algloomadega, või klorofüta vetikatega, näiteks Chlorella perekonda kuuluvate vetikatega.[5]
Sõltumata toidust, mida nad söövad, on kindlaks tehtud, et naastloomad söövad kõhunahaga[2], täpsemalt öeldes moodustavad nad oma ventraalsel pinnal omamoodi koti. Seal toimub selle piirkonna rakkude poolt eritatavate seedeensüümide abil seedimine. Ainevahetuse jääkide eritumise protsess ei ole veel selge.[5]
Hõimkonna sugulusteooriad
[muuda | muuda lähteteksti]Naastloomad on ebatavaline mereloomade rühm. Neid leidub biokile pindadel troopilise ja lähistroopilise kliimaga merekeskkonna läheduses. Enamik fülogeneetilisi analüüse asetab nad ainuõõssete-kahekülgsete esivanemate lähimaks kõrvalrühmaks[6].
Naastloomade kohta pole veenvaid fossiilseid andmeid, kuigi Ediacara elustiku (eelkambrium, 550 miljonit aastat tagasi) organism Dickinsonia näib olevat mõnevõrra sarnane naastloomadega. Knaust (2021) teatas naastloomade fossiilide säilitamisest mikrobiliitvoodis Kesk-Triiase Muschelkalkist (Saksamaa).
Traditsiooniliselt põhines klassifikatsioon nende organatoorsel tasemel ehk eeldusel, et neil ei ole kudesid ega elundeid. Kuid see võib olla tingitud sekundaarsest kadumisest, seega ei ole see piisav, et välistada nende suhteid keerukamate loomadega. Uuemad tööd on püüdnud neid klassifitseerida nende genoomi DNA järjestuste põhjal. See on paigutanud hõimkonna kõrvalhulkraksete käsnade ja pärishulkraksete (eumetazoa) vahele. Sellises funktsioonivaeses hõimkonnas peetakse molekulaarseid andmeid ehk naastloomade fülogeneesi kõige usaldusväärsemaks lähenemiseks.
Nende täpne asukoht fülogeneetilisel puul annaks olulist teavet neuronite ja lihaste päritolu kohta. Kui nende tunnuste puudumine oleks naastloomade algne tunnus, tähendaks see, et närvisüsteem ja lihased arenesid kolm korda, etappidena ning naastloomad ja ainuõõssed peaksid olema sõsarrühm kammloomade, ainuõõssete ja kahekülgsetega. Kui nad hargneksid enne ainuõõssete ja kahekülgsete jagunemist, oleksid neuronid ja lihased kahes viimases rühmas sama päritoluga.[6][7]
Seosed teiste loomadega
[muuda | muuda lähteteksti]Trichoplax adhaerens, üks neljast naastloomade liigist, on lihtsa kehaehitusega. Tema rakkudes on kaks väga erinevat ja väga ebatavalist bakteriaalset sümbionti. Mõlemad sümbiondid on rakuspetsiifilised ja oma peremeesraku suhtes väga valivad. Iga sümbiont elab ainult ühte tüüpi peremeesrakus. Üks neist elab endoplasmaatilises retiliikumis ehk tsütoplasma võrgustikus ja teine Ruthmannia[8] elab nendes rakkudes, mida Trichoplax kasutab oma toidu seedimiseks.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "MeSH Browser". meshb.nlm.nih.gov. Vaadatud 23. jaanuaril 2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Kuidas tuli esimene loom?". Eesti geoloog. 6. detsember 2020. Vaadatud 3. juunil 2023.
- ↑ 3,0 3,1 Barnes, Robert D. (1980). Invertebrate zoology (4th ed trükk). Philadelphia: Saunders College. ISBN 0-03-056747-5. OCLC 5830048.
- ↑ Signorovitch, Ana Y; Dellaporta, Stephen L; Buss, Leo W. (17. oktoober 2005). "Molecular signatures for sex in the Placozoa". Nacional Library of Medicine. Vaadatud 24. jaanuar 2023.
- ↑ 5,0 5,1 "Placozoans: characteristics, reproduction, feeding - science - 2023". warbletoncouncil (inglise). Vaadatud 24. jaanuaril 2023.
- ↑ 6,0 6,1 ""Dorsal–Ventral" Genes Are Part of an Ancient Axial Patterning System: Evidence from Trichoplax adhaerens (Placozoa)". academic.oup.com, Molecular Biology and Evolution, Volume 36, Issue 5, May 2019, Pages 966–973, (inglise). Vaadatud 24. jaanuaril 2023.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link) - ↑ "Placozoa", Wikipedia (inglise), 13. jaanuar 2023, vaadatud 24. jaanuaril 2023
- ↑ Society, Max Planck. "Deceptively simple: Minute marine animals live in a sophisticated symbiosis with bacteria". phys.org (inglise). Vaadatud 24. jaanuaril 2023.
- ↑ "Deceptively simple: Minute marine animals live in a sophisticated symbiosis with bacteria". www.mpi-bremen.de (inglise). Vaadatud 24. jaanuaril 2023.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Leonid L. Moroz, Romanova, Daria Y. Alternative neural systems: What is a neuron? (Ctenophores, sponges and placozoans). – Frontiers in Cell and Developmental Biology, 2022, 10. Täistekst.