NMT

Allikas: Vikipeedia
NMT
Nokia NMT-900 mobiiltelefon Mobira Cityman 150 (vasakul) kõrvutatud Nokia 1100 (GSM) mobiiltelefoniga.
Arendaja Põhjamaade sideministeeriumid
Põlvkond 1G
Väljalaske kuupäev 1981
Lõpetatud 2021 (Venemaa)
Eelkäija ARP, MTD, OLT
Järeltulija GSM

NMT (Nordisk MobilTelefoni või Nordiska MobilTelefoni-gruppen, ingl k. Nordic Mobile Telephony) on esimene täisautomaatne mobiilsidesüsteem. See võeti kasutusele Põhjamaades aastal 1981, et parandada eelnevate süsteemide puudujääke (kulukus, võrkude madal läbilaskevõime).

NMT rajaneb analoogtehnoloogial ning kuulub esimese põlvkonna mobiilside (1G) süsteemide alla. Sellel on kaks varianti: NMT-450 ja NMT-900. Numbrid näitavad sagedusriba. NMT-450 oli varasem tehnoloogia, mis opereeris 450 MHz sagedustel. NMT-900 võeti kasutusele aastal 1986, saavutades suuremat läbilaskevõimet levikauguse arvelt, mistõttu võeti ta linnapiirkondades kasutusele[1].

NMT tehnoloogiat hakati arendama 1970ndatel ning oli Põhjamaade sideministeeriumite koostööprojekt[1]. NMT spetsifikatsioonid on tasuta ja avalikult kättesaadavad, mis võimaldas paljudel firmadel toota NMT riistvara ja konkureerida turul, alandades hindu. NMT edu oli tähtis Nokiale (siis Mobira) ja Ericssonile. Algsed NMT telefonid olid suured ja mõeldud autotelefonina kasutamiseks. Kaasaskantavad disainid olid sel ajal olemas, aga ebapopulaarsed, olles suured ja halva akueaga. Hilisemad mudelid, nagu näiteks Benefon'i telefonid olid kuni 10 cm pikad ja kaalusid umbes 100 g.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

NMT võrk avati Rootsis ja Norras aastal 1981, Soomes ja Taanis aastal 1982. Island ühines võrguga aastal 1986. Esimene kommertsvõrk pilootprojektina avati hoopis Saudi Araabias, 1. septembril 1981, Ericssoni poolt. Rootsis avati teine võrk kuu aega hiljem. Aastaks 1985 oli võrguga liitunud 110 000 inimest, mis tegi sellest maailma suurima mobiilivõrgu omal ajal.

NMT võrk oli kasutusel peamiselt Põhjamaades, Baltimaades, Šveitsis (kus oli selle nimetus Natel C), Prantsusmaal, Hollandis, Poolas, Bulgaarias, Rumeenias, Tšehhis, Slovakkias, Sloveenias, Serbias, Türgis, Horvaatias, Bosnias, Venemaal, Ukrainas ja Aasias. Digitaalsete mobiilivõrgude tulekuga, nagu GSM, vähenes NMT populaarsus tunduvalt ning viis nende võrkude sulgemiseni. Eestis lõpetas Eesti Mobiiltelefon NMT süsteemis teenuste osutamise 10. detsembril 2000[2]. Soomes aastal 2002, Norras aastal 2004, Rootsis aastal 2007.

Islandil oli võrk töös kuni aastani 2010. NMT'l oli levialaline eelis GSMi ees. See eelis oli väärt kohtades, kus maa-ala on palju, aga asustik hõre, näiteks Islandil. Islandil jõudis GSMi võrk 98%-le elanikest, aga kattis palju vähem maa-ala. NMT võrk kattis enamuse riigist, kaasa arvatud ümbritsevad veed. Seetõttu oli NMT populaarne kalurite ja riigis rändajate seas.

Taanis, Norras ja Rootsis oksjoneeriti NMT-450 sagedused maha Rootsi Nordisk Mobiltelefon'ile. Sellest sai hiljem Ice.net ja nimetati ümber Net 1'ks, mis hakkas neil sagedustel jooksutama CDMA 450 (2G) võrku. Aastal 2015. vahetati see võrk välja 450 MHz peal jooksvaks 4G võrguks.

Venemaal suleti viimane NMT võrk aastal 2021, mis opereeris hõredalt asustatud Arhangelski oblastis ning Permi krail[3].

Tehnoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

NMT võrgu tugijaam võis ulatuda 2-30 km kaugusele. Väiksema levialaga (NMT-900) võrguga sai suurema läbilaske, eriti linnades. NMT kasutas täisdupleks edastust, saavutades samaaegse kõne vastuvõtmise kui ka saatmise. Autotelefonid kasutasid saatevõimsust kuni 15 W (NMT-450) ning 6 W (NMT-900), käsijaamad kasutasid võimsusi kuni 1 W. NMT oli esimene standard, mis suutis kõne ajal telefoni tugijaama vahetada (handover). Eelnevate standardite, nagu näiteks Soome ARP puhul, ei olnud see võimalik. Samuti oli NMT esimene standard, mis toetas rändlusteenust[1].

Signaal[muuda | muuda lähteteksti]

NMT helisignaal edastatakse üle sagedusmodulatsiooni (FM). Signaleerimineks kasutati FFSK (Kiire Sagedusmanipulatsioon) kiirusega 600 - 1 200 bitti sekundis. Selleks kasutati samu kanaleid, mida helisignaali edastamiseks. See põhjustas kõne ajal omapärast müra, kui telefon vahetas tugijaama[1].

NMT signaal[4]
Standard Üleslülise sagedus (MHz) Allalülise sagedus (MHz) Kanalite arv Tugijaama võimsus (W)
NMT-450 452,5 - 467,5 462,5 - 467,5 181 50
NMT-900 890 - 915 935 - 960 100 25

Turvalisus[muuda | muuda lähteteksti]

Algses NMT standardis polnud ette nähtud krüpteerimist, mistõttu oli kõnesid võimalik pealt kuulata skännerite (raadiosaatjad, mis võimaldavad erinevate sageduste otsimist) ja televiisoritega (analoogtelevisioon kandis edasi heli läbi sagedusmodulatsiooni). Selle tulemusena blokeeriti osadel skänneritel NMT sagedusvahemike kasutamine. Hilisemad NMT spetsifkatsioonid lubasid valikulist skrämblimist (analoogsignaali krüpteerimine), kus kasutati helisignaali pöödsagedust (audio frequency inversion). Kui tugijaam ning telefon olid võimelised skrämblimist kasutama, siis nad võisid selles nõustuda kõne alustamisel. Kui omavahel kõnes olevad telefonid toetasid skrämblimist, siis said mõlemad osapooled selle sisse lülitada ilma tugijaama toeta. Skrämblimine oli palju nõrgem kui krüpteering, mida toetasid digistandardid (näiteks GSM). Küll aga ennetas skrämblimine tavaliste skänneritega kõnede pealtkuulamist. Skrämblimine on defineeritud NMT Doc 450-1: System Description (1999-03-23) and NMT Doc 450-3 and 900-3: Technical Specification for the Mobile Station (1995-10-04)'s Annex 26 v.1.1: Mobile Station with Speech Scrambling – Split Inversion Method (Optional) (1998-01-27)[1].

NMT oli samuti esimene standard, mis toetas (valikuliselt) kasutajate autentimist (SIS), et vältida pettust. Vanemad telefonid ilma SIS'ita olid haavatavad kloonimisele, millega oli võimalik esitleda ennast võrgule kellegi teisena[4].

Andmeedastus[muuda | muuda lähteteksti]

NMT toetas lihtsat, aga robustset andmeedastust nimega DMS (Andme- ja sõnumiedastus, ingl k. Data and Messaging Service) ehk NMT-Text. See kasutas NMT signalleerimiskanaleid andmeedastuseks. Kasutades DMS'i, oli võimalik saata tekstsõnumeid kahe telefoni vahel. See oli võrreldav SMS'ide saatmisega GSM võrgus[4]. See võimalus oli ainult saadaval Venemaa, Poola ja Bulgaaria NMT võrkudes. Teine andmeedastuse võimalus oli NMT Mobidigi, kiirustega 380 bitti sekundis. Selle kasutamine nõudis lisaseadmeid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Põhjamaade sideministeeriumid (1995). "NORDIC MOBILE TELEPHONE: SYSTEM DESCRIPTION" (PDF). Vaadatud 01.05.2022.
  2. Täna 10 aastat tagasi sulges EMT mobiilsidevõrgu NMT, Äripäev, 10.12.2010
  3. "Общество с ограниченной ответственностью "Т2 Мобайл"". rkn.gov.ru. 08.12.2015. Vaadatud 01.05.2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 osmocom. "NMT". osmocom-analog.eversberg.eu. Vaadatud 01.05.2022.