Nõukogude kultuuripoliitika

Allikas: Vikipeedia

Totalitaarsel perioodil oli kultuuripoliitika läbinisti totalitaarne, ideoloogia kehtestamisel kasutati kultuuripoliitiliste instrumentidena:

  • tsenseeritud ajakirjandust ja teisi võimule allutatud massiteabevahendeid, mille tulemusel alternatiivne avalikkus enamal või vähemal määral puudus
  • juhtnööre (või ka otseseid käske) loomingulisele intelligentsile ehk riikliku propaganda ülimuslikkust loometegevuses;
  • tihedat ülalt kontrollitavat ja hierarhilist institutsionaalset võrgustikku (nii maal kui linnas, nii professionaalidele kui harrastajatele)
  • tsentraliseeritud riiklikku rahastamist, mis keskendus ülalt juhitavatele ideoloogiliselt lojaalsetele institutsioonidele;
  • vaba kodanikualgatuse riigistamist, kontrollimist või asendamist riikliku sunniga

Kõik need kultuuripoliitika instrumendid iseloomustavad Eesti kultuuripoliitikat aastail 1934-–1991 ehk kogu (pro)totalitaarset perioodi. Nõukogude võim võttis üle tolleaegse Euroopa kohta väga korralikult töötava Pätsi loodud kultuuripoliitika institutsiooniline mudeli, muutes selle totalitaarseks ja kehtestades selle sees oma ideoloogia.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]