Nõukogude kalender
Nõukogude kalender oli 1918. aastal Nõukogude Venemaal kasutusele võetud Gregoriuse kalender, milles määrati ka riigipühad. Sellega koos kasutati aastatel 1929–1940 ka viie- ja kuuepäevast töönädalat.
Gregoriuse kalender ehk "Lääne-Euroopa kalender" võeti Nõukogude Venemaal kasutusele veebruaris 1918, vahele jäeti Juliuse kalendri kuupäevad 1.–13. veebruarini 1918. Järgmisel kümnendil oli kalendris koguni üheksa riigipüha (tasustatud puhkepäeva), kuid neist neli kaotati või liideti teistega 24. septembril 1929, kui jäi alles vaid viis riigipüha: 22. jaanuar (Verise pühapäeva mälestuspäev), 1.–2. mai (Töörahvapüha) ja 7.–8. november (Oktoobrirevolutsiooni tähistamine). Aastal 1951 muudeti ka 22. jaanuar tavaliseks tööpäevaks. Aastatel 1929–1940 kasutati töögraafikute koostamiseks viie- ja kuuepäevaseid nädalaid, kuid muudes eluvaldkondades Gregoriuse kalendrit ja seitsmepäevast nädalat.
1929. aasta suvel võeti viiepäevased (katkematud) töönädalad kasutusele tehastes, valitsusasutustes ja kaubandusettevõtetes, kuid mitte kolhoosides. Üks viiest päevast määrati viiendikule töötajatest puhkepäevaks, seejuures arvestamata nende pereliikmetele või sõpradele määratud puhkepäevadega. Sellised viiepäevased töönädalad olid kasutusel kogu aasta, töö katkes vaid viiel riigipühal. 1931. aasta suvel rakendati enamiku töötajate jaoks kuuepäevaseid katkestustega töönädalaid, kusjuures kõigil töötajatel oli ühine puhkepäev. Igale kuule määrati viis kuuepäevast töönädalat, kusjuures viis riigipüha muutsid tavalised tööpäevad puhkepäevadeks. 27. juunil 1940 loobuti nii viie- kui ka kuuepäevasest töönädalast ning mindi üle seitsmepäevasele nädalale.