Nõukogude-Ukraina sõda

Allikas: Vikipeedia
Nõukogude-Ukraina sõda 1917–1921
Toimumisaeg 1917–1921
Tulemus Ukraina Rahvavabariigi likvideerimine
Osalised
Ukraina Rahvavabariik Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Sõmon Petljura, Petro Bolbotšan, Averki Gontšarenko, Jevgen Konovalets, Vassõl Tjutjunnõk
Väeüksused
Ukraina Rahvavabariigi armee Punaarmee

Nõukogude-Ukraina sõda (ukraina keeles Радянсько-українська війна) oli sõjaline konflikt Ukraina Rahvavabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel aastatel 1917–1921.

Algus[muuda | muuda lähteteksti]

20. novembril 1917 andis Ukraina Keskraada välja kolmanda universaali, millega kuulutas 20. novembril 1917 välja Ukraina Rahvavabariigi (URV), mis pidi jääma tulevikus tekkiva demokraatliku Venemaa koosseisu. 12. detsembril 1917 korraldasid bolševikud Kiievis mässu, kuid keskraadale ustavad väeüksused võtsid neilt ära relvad ning saatsid Ukrainast välja. 24.-25. detsembril 1917 Harkivis toimunud I Üleukrainalisel Nõukogude Kongressil kuulutasid bolševikud URV-s välja nõukogude võimu, millega algas Nõukogude-Ukraina sõda.[1] 26. detsembril 1917 langetas URV otsuse moodustada Ukraina rahvavabariigi armee ja mehitada see vabatahtlikkuse alusel.[2]

Lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Sõja lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Poola ja Nõukogude Venemaa sõjategevus lõppes 1920. aasta oktoobris sõlmitud Riia vaherahuga. Poola ja Nõukogude Venemaa sõlmisid 1921. aasta märtsis Riia rahulepingu. Ukraina ala jagati nii, et Poola sai endise Austria Galiitsia ja osa varem Venemaale kuulunud Ukraina alast. Petljurale lojaalsed üksused võitlesid Ukraina alal ka pärast vaherahu sõlmimist, kuid taandusid 1920. aasta novembris Poola territooriumile. 1921. aasta novembris tungisid ukrainlaste üksused Poola aladelt Nõukogude Ukraina alale, kuid rünnak ebaõnnestus.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Johannes Remy. Ukraina ajalugu. EKSA, 2018. Lk. 155-157.
  2. Tšoli, S. Lojaalsuskriis ja rahvusarmee formeerimine Ukrainas kolme Ukraina-Vene sõja kontekstis - Eesti sõjaajaloo aastaraamat, Vol 6 (2016) Lk. 172.
  3. Johannes Remy. Ukraina ajalugu. EKSA, 2018. Lk. 170.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]