Máximo Jerez
Máximo Jerez (Máximo Jerez Tellería; 1818 – 12. august 1881) oli Nicaragua sõjaväelane, advokaat ja poliitik, Nicaragua valitseva hunta liige aastal 1857. Teda peetakse peamiseks liberaalse mõtteviisi levitajaks Nicaraguas. Máximo Jerez oli Kesk-Ameerika ühtsuse tuline pooldaja.[1]
Elu[muuda | muuda lähteteksti]
Máximo Jerez sündis aastal 1812 Leónis. Ta oli Julio Jereze ja Vicenta Tellería vanim poeg.[2] Noorusaastatel elas ta Costa Ricas. Seal sai ta tänu heategevusele hea hariduse (õpingud toimusid ladina keeles), kuigi perekond ei olnud majanduslikult heal järjel. Ka advokaadikutse omandas ta pagenduses viibides Hondurase ülikoolis. Vastavalt tema biograafiatele oli ta impulsiivne ja leidlik mees. Hiljem elas ta diplomaatilise teenistuse sekretärina Euroopas. Ta suri 18. augustil 1881 Washingtonis.
Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Ta oli Nicaragua liberaalse democratico partei liige. Aastal 1853 saatis ülemdirektor Fruto Chamorro ta koos teiste liberaalse partei liikmetega - Francisco Castellón Sanabria, Mateo Pineda ja José María Valle ehk El Chelóniga maalt välja. Hondurases viibides relvastusid nad sealse presidendi José Trinidad Cabañase kaitse all ja suundusid siis Fonseca lahes asuva Isla del Tigre ja El Realejo sadamalinna kaudu tagasi kodumaale. Seejärel suundusid nad Leóni peale. Fruto Chamorro jättis selle liberaalide keskuse neile ja taganes ise Granadasse.[3]
Aastal 1854 sõlmis ta koos Francisco Castellón Sanabriaga lepingu USA sõjaväelase Byron Colega, kes lubas nende toetuseks 200 meest. Selle sõjasalga juhiks sai William Walker, kes haaras riigis võimu. 31. oktoobril 1855 määras Patricio Rivas ta oma William Walkeri kontrolli all oleva valitsuse välisministriks.
Aastal 1856 kandideeris ta presidendiks, kuid valimistel ei saanud ükski kandidaat otsustavat häälteenamust. Nii pidi seadusandlik kogu tegema valiku kolme enam hääli saanud kandidaadi (Máximo Jerez, Trinidad Salazar ja Patricio Rivas) vahel, kuid kui sai ilmseks, et seal on eelistatuim kandidaat Jerez, käskis William Walker Patricio Rivasel 10. märtsil 1856 uued valimised korraldada.
14. märtsil mõistis Rivas oma kõnes Walkeri dekreedi hukka ja lõpetas sidemed isehakanuga. Ka Máximo Jerez tunnistas alandlikult oma eksimust ja liitus võitlusega flibustjeeri vastu. 14. juunil 1856 palus ta Chinandegas resideerides Nicaragua õiguskantslerina Guatemala valitsuselt abi võitluseks Walkeri vastu.
23. jaanuaril 1857 sõlmis ta liidulepingu legitimistade ehk konservatiivide partei liidri Tomás Martínezega. Nõnda moodustasid need kaks 24. juunil 1857 esimese kaksikvalitsuse (riigil oli kaks presidenti). 19. oktoobril 1857 asendas neid võimul teine kahest presidendist koosnev kaksikvalitsus, mille moodustasid Gregorio Juárez Sacasa ja Rosalío Cortés Sánchez, kes olid võimul sama aasta 15. novembrini.
15. aprillil 1858 sõlmis ta Nicaragua täievolilise esindajana Costa Ricaga piiriküsimusi reguleeriva Cañas-Jereze lepingu. Aastal 1876 organiseeris ta El Salvadorist ekspeditsiooni, et kukutada võimult konservatiivne president Pedro Joaquín Chamorro, ent see ebaõnnestus.
Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Leóni keskväljakul asub sealse katedraali aatriumi taga tema auks püstitatud monument.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Gamez, Jose D., El León del Istmo Apuntamientos para la Biografía de Máximo Jerez, Guadalupe LTDA, 1989, Colombia.
- ↑ http://guerranacional.enriquebolanos.org/personajes_biografias_pdf/Biograf%C3%ADa%20de%20Jerez%20Teller%C3%ADa,%20M%C3%A1ximo.pdf
- ↑ http://www.manfut.org/cronologia/s1800.html
| Eelnev Patricio Rivas |
Hunta 24. juuni 1857 – 19. oktoober 1857 |
Järgnev Gregorio Juárez, Rosalío Cortés (Hunta) |