Musthüüp

Musthüüp
Musthüüp
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Pelikanilised Pelecaniformes;
Sugukond	Haigurlased Ardeidae;
Perekond	Hüüp Botaurus;
Liik	Musthüüp;
Binaarne nimetus
	Botaurus flavicollis; (Latham, 1790)
	; Musthüübi levila; – pesitsusala; – aasta läbi; – talvitusala
Sünonüümid
	Ardea flavicollis; Ixobrychus flavicollis; Dupetor flavicollis

Musthüüp (Botaurus flavicollis) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

Musthüüp on 54–66 cm pikk. Tiibade siruulatus on 80 cm. Kaalub 300–420 g.^[2]

Isaslinnu pea, selg, saba ja tiiva ülapool on tumehall sinaka läikega, emaslinnud on pruunimad. Kurgualune ja rind on helepruun mustade ja valgete triipudega. Noka ülapool on tume- või punakaspruun, alapool on heleroheline või lilla. Jalad on mustad, tumepruunid või oliivrohelised.^[3]

Noorlinnu pealagi on tumehall. Rind on pruun kollaste triipudega. Jalad on pruunikashallid. Silmad on kollased.^[3]

Udusulis pojad on valged. Silmad on tumepruunid. Nokk ja jalad on heleroosad.^[3]

Alamliigid ja levik

Liigil on kolm alamliiki:^[4]

B. f. australis (Lesson, 1831) – Indoneesia idaosas, Uus-Guineal, Bismarcki saarestikus ja Austraalias
B. f. flavicollis (Latham, 1790) – Indiast Indohiinani, Filipiinidel ning Indoneesia lääne- ja keskosas
B. f. woodfordi (Ogilvie-Grant, 1888) – Saalomoni saartel

Elavad niisketes metsades, mangroovides, roostikes, soodes ja padurates.^[2]

Toitumine

Toituvad kuni 15 cm pikkustest kaladest, konnadest, limustest, koorikloomadest ja putukatest.^[2]

Toituvad üksi või paarides.^[3] Peamiselt öise ja videvikulise eluviisiga, kõige aktiivsemad päiksetõusu ja -loojangu ajal. Vihmase ilmaga võivad toituda ka päeval.^[2] Toitu otsides seisavad paigal või kõnnivad aeglaselt.^[3]

Pesitsemine

Pesitsevad üksikult või väikestes kolooniates.^[2] Okstest ja pilliroost pesa on 23–35 cm lai ning selle ehitavad vanalinnud koos.^[3] Pesa asub roostikus, võsas või 1–15 m kõrgusel puu otsas. Tavaliselt asub pesa vee kohal, kuid Hiinas pesitsevad nad mõnikord veest kaugemal.^[2]

Indias pesitsevad juunist septembrini, Sri Lankal aprillis, Jaaval mais, Uus-Guineal veebruaris, Austraalias septembrist jaanuarini.^[2] Kurnas on 3–6 valget muna. Muna suurus erineb piirkonniti: Indias ja Myanmaris 41,6 × 31,4 mm, Uus-Guineal 43 × 34 mm, Austraalias 45 × 35 mm. Mune hauvad mõlemad vanemad.^[3]

Viited

↑ BirdLife International (2024). Ixobrychus flavicollis. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.
1 2 3 4 5 6 7 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 427. ISBN 978-84-87334-10-8.
1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 332–335. ISBN 0-19-854981-4.
↑ "Ibises, spoonbills, herons, Hamerkop, Shoebill, pelicans". IOC World Bird List. Vaadatud 27. septembril 2025.

Välislingid

[1] BirdLife International (2024). Ixobrychus flavicollis. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.

[del_Hoyo-2] 1 2 3 4 5 6 7 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 427. ISBN 978-84-87334-10-8.

[Kushlan-3] 1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 332–335. ISBN 0-19-854981-4.

[IOC-4] "Ibises, spoonbills, herons, Hamerkop, Shoebill, pelicans". IOC World Bird List. Vaadatud 27. septembril 2025.

[1]

[2]

[3]

[4]