Mustand:Tumala Silmakivi
Tumala Silmakivi ehk ohvrikivi ehk kultuskivi ehk lohukivi on Saaremaa maakonnas Saare vallas Tumala külas asuv ohvrikivi. See on riikliku muinsuskaitse all 1997. aastast ning viimati tegi seal paikvaatlust 2021. aastal arheoloog Pikne Kama, kes hindas mälestise seisundi heaks.
Asukoht
[muuda | muuda lähteteksti]
Tumala Silmakivi asub Saaremaal Tumala külas vana Saikla-Orissaare tee ääres. Kivi asub tänapäevasest Saikla-Tumala teest kirde suunas umbes 54 meetri kaugusel, kivist läänesuunas asuvast Mõisa teest umbes 95 meetri kaugusel ning Ariste ja Tumala küla piiril. Mõisa ja Saikla-Tumala tee ristumiskohast asub kivi umbes 103 meetri kaugusel kirde suunas.[1][2] Ohvrikivist lääne suunas asub ka pärandkultuuri objekt Tumala hiis.[3]
Morfoloogia, ohverdamine ja varasemad uuringud
[muuda | muuda lähteteksti]Ohvrikivi on inimmodifikatsioonidega rändrahn. Tumala ohvrikivi on umbes 100 cm kõrgune ning läbimõõdult umbes 125 sentrimeetrit. Kivil on 27 ohvrilohku, mis on umbes 4–8 sentimeetri sügavused.[1] 1921. aastal on Pöide kihelkonna kirjelduses Aleksander Tiitsmaa kirjeldatud kivi järgnevalt: "Ohvri kivi 27 auguga. Kivi asub Tumala mõisa veski mäel, Orissaare poole minnes pahemat kätt maantee ääres. Kõrgus umbes 1 m, läbimõõt 1,25 m. Augud olnud enne kivi peal, kuid kruusa võtmisel on kivi küljeli vajunud. Kivile ohverdatakse veel praegugi verd ja muid asju.".[4] 1956. aastal on Selma Lätt kogunud kohapärimusliku teate Tumala ohvrikivi kohta 81-aastase Vassiili Kärneri käest, kus ta on kirjeldanud kultusekivi järgnevalt "Tumala määl on Tumala ohvrikivi. Raudkivi, sääl on 7 auku. Käidud selle kivi juures. Kaema Jaen näitas mulle. Tehti sööki: Leiba, viina pandud sinna aukude sisse. Isaisad käisid, see neie kirik.".[5] Kuna kivi oli vahepeal kruusakaevandamise tõttu ühele küljele pööratud, nagu ütleb meile 1922. aasta kihelkonna kirjelduses Aleksander Tiitsmaa, siis võis 20. sajandil olla arvamus, et seal on vähem lohke. Seda on ka 1956. aastal Selma Lätti poolt kogutud Vassiili Kärneri kohaliku pärimuse ütlusest aru saada, kus ta väidab, et lohukivil on seitse auku. Tegelikult selgub mälestise hilisemate uuringute järgi, et kivil on tunduvalt rohkem lohke.
Ohverdamine
[muuda | muuda lähteteksti]Tumala Silmakivile ohverdati veel arvatavasti kohapärimuse andmetel 20. sajandi algul. Vassiili Kärner on öelnud, et kivile ohverdati sööki: leiba ja viina.[5] Ohvrikivile ohverdati arvatavasti edu saamise kui ka murede lahendamise eesmärgil.[6]
Varasemad uuringud
[muuda | muuda lähteteksti]Varasemaid kirjeldusi mälestise kohta pärineb Aleksander Tiitsmaa 1922. aastal tehtud Pöide kihelkonna kirjeldusest, kus ta kirjeldab Tumala Silmakivi.[4] 1924. aastal on kivi kirjeldatud Aarne Michaël Tallgreni õpilaste poolt väljaandes "Saaremaa ja Muhu muinasjäänused".[7] Kõige hiljutisema paikvaatluse tegi ohvrikivi juurde Pikne Kama 4. mail 2021. aastal, kus ta hindas mälestise seisukorra heaks.[1]
Lohukivide tähendusest
[muuda | muuda lähteteksti]Lohukivide kasutuse ja religioosse tähenduse üle on mitmeid arutlusi. Näiteks on Erik Laid kõige varasemalt 1936. aastal arvanud, et lohukivid võisid olla kasutusel ohverduskohana, kuid seda teooriat on ümber lükanud fakt, et lohukivide lohud asuvad ka kivi külgedel. 1970. aastatel on Vello Lõugas spekuleerinud lohukivide seost kalmetega, kuna tihtipeale need asuvad kalmete juures või vahetus läheduses. Andres Tvauri on aga 1990. aastatel seda teemat veel käsitlenud ja toonud seose alepõllunduse põldudega, kus ta on toonud näite, et kivid asusid tihtipeale alepõllunduseks sobilikes metsades või põldude lähedal. Viimastel aastakümnetel on tekkinud arvamus, et arvestades Skandinaavia kaljukunstis lohkude seostamist naisega ja Eestis Andres Tvauri välja pakutut seost põllundusega, võis lohukividel olla viljakuskultuslik tähendus.[8]
Kaitse alla võtmine
[muuda | muuda lähteteksti]Kultusekivi võeti riikliku kaitse alla juba 1964. aastal ning väljastati mälestise pass.[9] 1997. aastal tunnistati kivi kultuurimälestiseks kultuuriministri määrusega.[10] Mälestise ümber on kehtestatud 50 meetri laiune kaitsevöönd.[11] Mälestisele on rakendatud haljastustöödele leevendusmeede, kus ei ole haljastustööde tegemiseks Muinsuskaitseameti luba nõutav.[12]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 Kultuurimälestiste register Vaadatud 10.04.2026
- ↑ Maa- ja Ruumiameti kultuurimälestiste kaardirakendus Vaadatud 10.04.2026
- ↑ Eesti Looduse Infosüsteem (EELIS) Vaadatud 11.04.2026
- 1 2 Aleksander, Tiitsmaa (1922). Pöide kihelkonna kirjeldus. Lk 16.
- 1 2 Kohapärimuse andmebaas KOOBAS Vaadatud 10.04.2026
- ↑ Uuemäe, Johanna (2022). Eesti lohukivid pärimuses. Tartu: Tartu Ülikool. Lk 15.
- ↑ Tallgren, Aarne Michaël (1924). Saaremaa ja Muhu muinasjäänused. Tartu: Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabineti toimetused II. Lk 106.
- ↑ Jonuks, Tõnno (2009). Eesti muinasusund. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus. Lk 182–185. ISBN 9789949191055.
- ↑ Arheoloogiamälestise pass. 1964.
- ↑ Kultuuriministi määrus nr 59, 01.09.1997 Vaadatud 10.04.2026
- ↑ Muinsuskaitseseadus Vaadatud 10.04.2026
- ↑ Kultuuriministri käskkiri nr 36, 21.03.2022 Vaadatud 10.04.2026
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Tumala Silmakivi ehk ohvrikivi Kultuurimälestiste registris
- Tumala Silmakivi ehk ohvrikivi Kohapärimuse andmebaasis KOOBAS
| Palun oodake parandustega, toimetamine on pooleli! |