Tartu raudteejaama veetorn

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Mustand:Tartu raudteejaama veetorn)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tartu raudteejaama veetorn

Tartu raudteejaama veetorn on Tartu raudteejaama kompleksi kuuluv ehitis, mille algne funktsioon oli tagada auruvedurite veevarustus.

Vaksali tänavas asuv historitsistlikus stiilis Tartu raudteejaama veetorn on ehitatud 1950. aastate alguses. See on kantud kultuurimälestiste registrisse ja on Tartu linna omandis. Veetornina oli see kasutusel 1980. aastateni. Alates sellest ajast ei ole  ehitisele sobivat funktsiooni leitud.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu raudteejaama veetorn on 6,32 m läbimõõduga ja umbes 25 m kõrge punastest tellistest laotud ümartorn. Hoone fassaadil on simsid ja kaarsillusega uks, torni ülemine osa on laiem. Torn on Tartu ainuke historitsistlike detailidega veetorn.[1]

Sisemus[muuda | muuda lähteteksti]

Hoone sisemuses on ca 20 m kõrgune teenindusruum, hoone üleval laiendatud osas asub raudbetoonist veepaak. Veepaagi juurde viib alt metalltrepp. Hoone all on maakivist laotud seintega umbes 2 m kõrgune kelder. Hoone kogupind on 99,5 m2, veetorn ise hõlmab enda alla 43 m2.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Veetornid võeti kasutusele 19. sajandil seoses raudteeliikluse hoogustumisega. Veetornide peamine funktsioon seisnes auruvedurite varustamises veega. Hiljem toitsid need ka asulate ühisveevärke.[3]

Tartu raudteejaama esimene veetorn ehitati aastal 1880 pärast seda, kui 1876. aastal valmis Paldiski-Peterburi raudtee Tapa-Tartu haru.[2]  Esimese veetorni, mille asukoht oli veduridepoo juures, lasid taganevad vene väed 1941. aastal õhku. Sakslased taastasid veetorni, kuid 1944. aastal lasid selle omakorda taganedes õhku. Praegune historitsistlikus stiilis veetorn ehitati peale sõda 1950. aastate algul. Vahepeal töötas selle asemel puust pumbajaam.[2][4]

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitis oli veetornina kasutusel 1980. aastateni. Veetorn on kantud kultuurimälestiste registrisse kui stalinistliku-historitsistliku ilmega hoone ja on võetud muinsuskaitse alla. Alates aastast 2000 kuulub veetorn Tartu linna omandisse ning seisab tühjana, sest sellele ei ole leitud sobivat funktsiooni.[5][1]

Hoone kuulub ühtsesse miljööalasse Tartu raudteejaama jaamahoonega ja omaaegsete raudteetööliste elamutega Vaksali tänavas. Samal miljööalal asuvad ka magasiait, veemaja ja mitmed teised kunagi raudtee toimimisega seotud olnud hooned.[2][4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Tartu raudteejaama veetorn". Kultuurimälestiste register. Vaadatud 03.08.2022.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Klaas, Riivo (2009). "Tartu raudtee veetorni tehnilise seisundi hinnang ja ettepanekud hoone säilimiseks". Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse töö. Vaadatud 03.08.2022.
  3. Toom, Johanna (2019). "Eesti veetornid. Tüpoloogiline ülevaade ja uuskasutus". Eesti Kunstiakadeemia bakalaureusetöö. Vaadatud 03.08.2022.
  4. 4,0 4,1 "Raudteejaam". Tartu Linnavalitsus. Mälestiste register. Vaadatud 03.08.2022.
  5. Hanson, Raimu (27. mai 2022). "Raudtee veetorn seisab elutult ja hoopis mujal kui tema eellane vaksali algusajal". Tartu Postimees. Vaadatud 03.08.2022.