Mustand:Täring
Täring (vanasti ka vürfel) hulktahukakujuline veeretatav kuubik, mida kasutatakse mitmesugustes mängudes juhugeneraatorina.
Täringu ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Juba Vana-Kreekas ja Vana-Roomas oli mäng väga populaarne. Üheks levinumaks mänguvahendiks antiikajal olid loomade liigese- ehk kontsluudest valmistatud täringud. Neid valmistati sageli kitse või lamba kontsluust (ladina keeles talus) ning neid kasutati mitmel pool - Egiptuses, Kreekas kui ka Roomas. Hiljem hakati sarnase kujuga täringuid tootma ka väärtuslikumatest materjalidest nagu pronks, elevandiluu, marmor ja isegi kuld. Kontsluid kasutati erinevates viske-, osavus- ja veeretamismängudes. Lisaks usuti, et nendega saab tulevikku ennustada. Kuna iga luutükk oli omanäolise kujuga, muutis see mängude tulemused ettearvamatuks. Sageli pandi neid täringuid laste haudadesse kaasa, mistõttu on neid tänapäeval üsna palju säilinud.[1]
Antiikajal mängisid lapsed sageli osavust nõudvat täringumängu, mille käigus visati viis väikest täringut või luud õhku ning püüti need käeseljale. Need, mis maha kukkusid, tuli kiiresti üles korjata, samal ajal kui käeseljale püütud esemed pidid sinna tasakaaluks jääma. Selline mäng on tänapäevani tuntud Türgis, Kreekas ja Lähis-Ida piirkonnas.[1]
Täringute muutused ajajooksul
[muuda | muuda lähteteksti]Kõige varasemad täringud Inglimaalt pärinevad rauaajast ja olid piklikud, mitte kuubikukujulised. Rooma mõju all olevates piirkondades asendusid need hiljem kuubikukujuliste täringutega. Piklikud täringud püsisid kauem kasutusel Põhja-Inglismaal, Šotimaal ja Iirimaal, sageli valmistati neid väikeste loomade luudest – lammaste toruluude keskosast. Selle materjalivaliku tõttu jäid täringu otsad sageli lahtiseks ning väärtused ehk numbrid graveeriti vaid neljale küljele – tavaliselt jäeti numbrid 1 ja 2 üldse ära. Harvemini kasutati sarvesid või terviklikke väikseid luid, kuid ka neil ei olnud otsadel väärtusi.[2]
Rooma kuubikukujulisi täringuid hakati kasutama laialdaselt kogu Põhja-Euroopas. Neid valmistati nii luust kui ka sarvest. Sarv võimaldas suuremate ja ühtlasemate kuubikute valmistamist. Luust täringud olid tavaliselt väiksemad – umbes 1 cm küljepikkusega. Suurte kuubikukujuliste täringute valmistamiseks kasutati meetodit, kus pikast toruluust lõigatud tüki sisemus täideti luuplokiga, sulgedes üdiõõne ja moodustades kompaltse kuubi.[2]
Rahvasterännuajast pärinevad täringud järgivad üldjoontes Rooma eeskuju. Näib, et hilisemal perioodil ei olnud täiuslik sümmeetria enam nii oluline – täringute kuju muutus ebasümmeetriliseks, mis võis olla tahtlik. Neid valmistati sageli teadlikult ühe pikema teljega, mis viitab muutunud arusaamadele või eesmärkidele täringu kujunduses.[2]
Skandinaavia päritolu täringud olid ka sageli pikliku kujuga. Sellist tüüpi täringuid on leitud näiteks Rootsist ja Norrast. Ka Inglismaalt jm Briti saartelt on leitud piklikuid täringud, mis on pärit Skandinaaviast. Üks morsakihvast valmistatud täring leiti Lincolnist.[2]
Inglismaalt on leitud sellise kujuga täringuid, kus üks telg on selgelt lühem. Ühe täringu puhul oli kuju nii lame, et ainult teatud numbrite veeretamine oli võimalik.[2]
Ebakorrapärase kujuga täringutel, eriti viikingiaegsetel piklikel täringutel, paigutati väiksemad väärtused sageli kõige raskemini visatavatele külgedele.[2]
Täringute materjal ja tehnika
[muuda | muuda lähteteksti]Tavaliselt tehti täringuid looma luudest ja sarvedest[2].
Roomast pärit kuubikujuliste täringute puhul kasutati kindlat nummerdamissüsteemi. Vastaskülgede summa pidi olema seitse – üks asus kuue vastas, kaks viie vastas ja kolm nelja vastas. Selline nummerdamissüsteem on säilinud tänaseni. Keskajal, eriti 13. sajandist tehti erandeid. Hakati kasutama alternatiivset mustrit – üks kahe vastas, kolm nelja vastas ja viis kuue vastas.[3]
Samuti on leitud eriilmelisi täringuid, kus suuremate numbritega küljed – viite ja kuutega on palju laiemad. Yorkist leitud rombikujuline täring tundub ebatõenäoline olevat mängimise jaoks. Võimalik, et ese oli valmistatud mingi muu otstarbe jaoks.[3]
Täringute küljed olid märgistatud lohkude või silmakestega (ringiga ümbritsetud punkt), mis moodustasid numbrisüsteemi[3].
Mängunupud ja täringud
[muuda | muuda lähteteksti]Rooma ajastul olid täringud olulised teatud lauamängudes, näiteks duodecim scripta, kuid mitte kõik mängud ei nõudnud täringuid. Anglosakside kuubikukujulised täringud on haruldased ning teadmised tollastest lauamängudest piiratud. Haudadest on leitud komplekte täringutest koos mängunuppudega. Samuti on täringute ja mängunuppude komplekte teada viikingi perioodist, mis kinnitab täringute kasutamist lauamängudes.[2]
Täringumängud olid levinud ja populaarsed, kuid pälvisid ka moraalilugejate kriitikat. 12. sajandist on nimepidi teada kümme erinevat täringumängu ning isegi vaimulikud, sh piiskopid, ei suutnud nendele kiusatustele vastu panna.[2]
Saksamaa ja Skandinaavia aladelt leitud täringud ja mängunupud viitavad märgatavalt arenenud mängukultuurile. Kasutati luust täringuid, mis olid märgistatud ringikestega. Selliseid täringud ilmuvad Saksa aladel 9. sajandil eliitkontekstides, kuid eriti iseloomulikud on need just 10.-12. sajandile.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Viiding, Kristi; Lotman, Maria-Kristiina (2021). Kõige kaunimad ehted. Lapsed antiikkirjanduses. Postimees.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 MacGregor, Arthur (1985). "Bone, antler, ivory and horn. The technology of skeletal materials since the Roman Period".
- ↑ 3,0 3,1 3,2 MacGregor, Arthur; Mainman, Ailsa Jean; Rogers, Nicola S. H. (1999). "Bone, Antler, Ivory and Horn from Anglo-Scandinavian and Medieval York" (PDF).
- ↑ Biermann, Frank (2008). "Die Knochen- und Geweihbearbeitung im nordwestslawischen Siedlungsgebiet vom 7./8. bis 12. Jahrhundert n. Crh. – Archäologie und mittelalterliches Handwerk – Eine Standortbestimmung. Soester Beiträge zur Archäologie, 9" (PDF).