Mustand:Nõukogude okupatsioonid Eestis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Nõukogude okupatsioonid Eestis olid aastatel 1918-1919, 1940-1941 ja 1944-1991 toimunud Eesti Vabariigi territooriumi okupeerimine Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu poolt. 1918-1919. 1918-1919.aasta okuopatsioon oli kui pärast Saksamaa keisririigis sõjavägi taandumist Eestist, algas Nõukogude Venemaa Punaarmee ning hiljem ka eestimaa bolševikest moodustatud Eestimaa Punaarmee poolt Eestimaa territooriumi vallutamine ning nõukogude võimu ja Eesti Töörahva Kommuuni režiimi kehtestamine vallutatud piirkondades.

Eestimaa territooriumi vallutamine ja osaline okupeerimine algas 28. novembril 1918 Venemaa ja Eesti piirilinna Narva vallutamisega ning lõppes 30. mail 1919 pärast Eesti ja Venemaa bolševike vägede väljatõrjumist Eestimaa pinnalt Eesti Vabadussõja võidu tulemusena.

Narvas 29. novembril 1918 välja kuulutatud Eesti Töörahva Kommuuni keskasutused asusid samuti Narvas ning ERK esimehe Jaan Anvelti poolt määrati ka 29. novembril Narvas Narva toitlustuskomissar G. Klaaser; Narva linnas asuvat vara korraldama M.Danilovi; kontrrevolutsionääride ja spekulantide vastu võitlust juhtima M. Jõgi; Narva mahajäänud Saksa armee varustruse arvestust korraldama A. Vanda; posti- ja raudtee komissariks Mart Laius; raudtee komissariks J. Mädamürk.

Narva ETK Narva TSN Täidesaatev Komitee Tallinnas Eestimaa Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee poolt läbiviidud võimuhaaramise järgselt 1917. aastal kuni linna okupeerimiseni Saksa vägede poolt 4. märtsil 1918, oli linnas peale valitud linnapea Ants Daumani võimul ka Narva Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee, mille esimees oli Arnold Neibut (Нейбут Арнольд Яковлевич (õige nimi – Арнольд Екабович),[1], pärast Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutamist 1918. aasta novembrist olid Narvas kohaliku nõukogude võimu esindajad linnapea Ants Dauman ja Narva linna täitevkomitee esimees Albert Tiimann.

Pärast 28. novembril 1918 alanud Nõukogude Venemaa vägede pealetungi ning Narva vallutamist moodustati Narvas 29. novembril 1918 Eesti Töörahva Kommuun, mille nõukogu juhiks oli Jaan Anvelt ning sõjalise jõuna toetasid ETK-d Eesti kütiväed ning Nõukogude Venemaa Punaarmee.

Narva kohalikuks võimuks kujunes ETK poolt määratud ajutine Narva täitevkomitee (esimees Albert Tiimann), 5. detsembril valiti Narva Tööliste ja Punaväelaste Saadikute Nõukogu ning Narva TPSN TK esimeheks valiti A. Tiimann, TK liikmeteks: O. Klaser, V. Anni (TK sekretäriks), A.Kits, M. Danilov, A. Vilkes jt. Nõukogus moodustati 7 osakonda: rahvamajanduse, administratiiv-, sõjaväe-, sotsiaalkindlustuse, rahvahariduse, üld- ja põllumajanduse osakond.

VK(b)P Narva komitee Narvas moodustati lisaks kogu "Nõukogude Eesti" valitsusorganile ETK ka kohalik VK(b)P Narva komitee, kuhu 4. detsember 1918 valiti juhtidena Aleksander Kits ja Aleksander Randmer; liikmetena Aleksandr Balevski jt. VSDT(b)P Narva komitee tegutses Narvas senise karskusühingu "Võitleja" ruumides.

Moodustati ka VK(b)P Ivangorodi rajoonikomitee Narva Kalevi- ja Linavabriku kommunistidest, komitee koosseisu valiti Jaan Viltšak, Ansis Daumanis, Gavriil Derjagin jt ja VK(b)P Kreenholmi rajoonikomitee Narva Kreenholmi kommunistidest, komitee koosseisu valiti Albert Mesilane, Aleksander Kallas, Aleksandr Nikolajev jt.

ETK korraldusel viidi Narvas läbi tööstusettevõtete natsionaliseerimine, mille käigus natsionaliseeriti: Kreenholmi Manufaktuur, Kalevi- ja Linavabrik, malmivabrik, Erikssoni telefonivabrik, metallitehas, mööblivabrik mis allutati ETK Rahvamajanduse Valitsusele.

Lisaks arendatud sõjategevusele Tallinna suunal alustasid ETK-le allunud piirkondlikud kontrrevolutsioniga võitlemise kommisjonid, Revolutsioonilised Tribunalid kehtestatud nõukogude võimu vastaste vastaseid repressioone.

Sisejulgeolekuasutused Narvas ETK Narva kontrrevolutsioniga võitlemise komisjon moodustati 5. detsembril 1919. aastal[2], komisjoni esimees oli Oskar Ellek, kelle korraldusel 30. detsembril 1918 arreteeriti Ivangorodi Uspenski kiriku Õigeusu kiriku vaimulikud Aleksandr Volkov (1873-1919) [3] ja Dmitri Tšistoserdov (1861-1919) [4],[5] kes hukati koos teiste Narva elanikega 8. jaanuaril 1919. Narvat tegutses koos kontrrevolutsiooniga võitlemise komisjoni Narva Revolutsiooniline Tribunal (kuhu kuulusid ka Albert Tiimann ja Ants Dauman) ja selle tribunali uurimiskomisjon.

Võru Võrus linna ja maakonna Täitevkomitee Võrus teostas nõukogude võimu alates võimu võtmist 10. detsembrist Võru Linna ja Maakonna TSN Täitevkomitee esimees ja Võru Sõjalis-Revolutsioonilise Komitee esimees Ernst Leegen, sekretäriks Otto Rästas, TK liikmeteks: J. Mägi, Juhan Soo ja V. Leegen. 15. jaanuarist aga määrati TK esimeheks Otto Rästas, kuna E. Leegen põgenes koos TK liikmetega Pihkvasse Eesti vägede pealetungi ajal.

Mõisate natsionaliseerimist juhendas Võru inna ja maakonna täitevkomitee põllumajandusosakonna juhataja Juhan Soo.

Sisejulgeolekuasutused Võrus Võrus viis läbi repressioone Võru Sõjarevolutsiooniline Tribunal ja Võru Sõjarevolutsioonilise Tribunali uurimiskomisjon.

Rakvere ETK Virumaa Nõukogu Täidesaatev Komitee Virumaal moodustati 16. detsembril 1918 ETK Virumaa TSN Täidesaatev Komitee asukohaga Rohuaia tänav 8[6]Osvald Palgi juhtimisel. Virumaa RSN TK kuulusid: Osvald Palgi (esimees), Nikolai Riuhkrand (haridusosakonna juhataja), A. Meibaum (põllumajandusosakonna juhataja), V. Saage (toitlustusosakonna juhataja), M. Mintel (rahvamajandusosakonna juhataja).

Virumaa Maakonna TSN TK esimeheks valiti hiljem A. Kippar, TK sekretäriks Anna Leetsmann, TK liikmeks Leopold Linder, põllumajandusosakonna (mis viis läbi mõisate natsionaliseerimist) juhatajaks A. Meibaum, kes asendati Birnbaumiga.

Jõhvi TK esimeheks määrati Adolf Kesler.

ETK Nõukogu moodustas 1. detsembril 1918 1917. aasta detsembris Peterburi kubermangust eraldunud ja Eestimaa kubermanguga liitunud Narva linnast ja eeslinnadest iseseisva haldusüksuse, kuhu kuulus 14 valda (Järve vald, Jõhvi vald, Iisaku vald, Mäetaguse vald jt) ning millel oli omaette valitsusasutus Narva Töörahva Nõukogu, mida juhatas kommunist Jaan Saks, kuid linnal ja maakonnal oli ühine Virumaa RSN ja Täitevkomitee ja maakonna TK esimees oli A. Tiimann, kuni suunamiseni Tartu TK esimeheks 28. detsembril 1918.

Sisejulgeolekuasutused Rakveres 19. detsembril 1918 aastal arreteeriti ETK Virumaa RSN TK ja Rakvere Erakorralise Komisjoni esindajate poolt koos paljude teiste Rakvere elanikega erinevatest ühiskonnakihtidest ka ülempreester Sergi Florinski (1873–1918), kui vana režiimi esindajad. Sergius oli endine 29. reservhospidali vaimulik, kes pärast oktoobrirevolutsiooni jäeti, välilaatsareti revolutsiooniline komitee poolt "kogu koosseisu nõusolekul", kui kõrgelt hinnatud välipreester ametisse edasi kuni laatsareti sulgemiseni Saksa okupatsioonivõimude käsul 22. märtsil 1918. Sergius Florinski jäi pärast laatsareti likvideerimist Rakverre elama.

26. detsembril kuulutati välja linna hõivanud bolševike Rakvere Sõjarevolutsioonilise Tribunali poolt ülempreestri surmamõistmise otsus. Hukkamine toimus Palermo metsas, kus praegu asub mälestuskivi kõigile neile, kes tol ajal hukati[7].

Isa Sergius Florinski pühakustati Moskva patriarh Aleksius II otsusega 19. juulil 2002 ning tema maised jäänused maeti ümber suure pidulikkusega Rakvere Moskva patriarhaadi apostlik-õigeusu kirikusse. Pühaku mälestuspäevaks Vene õigeusu kirikus on märter preestri surma aastapäev, 26. detsember. Tartu ETK Tartu Töörahva Täidesaatev Komitee Tartus moodustasid 22. detsembril kohalikud linna töölisaktivistid V :Rätseppa juhtimisel moodustasid 12-liikmelise revolutsioonikomitee ja 15-liikmeline Tartu Tööliste Nõukogu Täitevkomitee. Tartu langes Punaarmee 49. kütipolgu kätte alles 22. detsembril.

22. detsembril moodustati Tartu kohalike bolševike poolt Punaarmee toel uus Tartu Kommunistlik Revolutsiooniline Komitee ja 7-liikmeline erakorraline komisjon võitlusesks kontrrevolutsionääride ja spekulantide vastu.

ETK Nõukogu esindaja Albert Tiimann jõudis koos O. Klaseri, A. Kulli ja E. Ottiga Tartusse ETK võimu teostama aga alles 28. detsembril 1918. Selleks ajaks olid täpselt nädala saanud linnas võimutseda kohalikud Tartu enamlased, Tiimani juhitud ETK esindajad asusid ümberkorraldusi läbi viima ETK Nõukogu määruste ja korralduste alusel. Sama päeva õhtul kuulutati kohalik revolutsiooniline komitee likvideerituks ning asemele moodustati ETK emissaride juhtimisel Tartu linna ja maakonna ühine kõrgemat võimu teostav Tartu Töörahva Täidesaatev Komitee, mille esimeheks valiti Albert Tiimann ja tema asetäitjaks E. Ott. Täitevkomitee juures moodustati TK Presiidium, rahvamajanduse, toitluse, põllumajanduse, sotsiaalkindlustuse, rahvahariduse ja administratiivosakond (juhataja L. Vissak). Adminosakonna juures tegutses ka erakorraline komisjon võitluseks kontrrevolustiooniga, juhaja A. Kull.

31. detsembril saabusid Tartusse veel kolm ETK juhtivat tegelast, nende seas haridusvalitsuse juhataja Artur Vallner. Tähtsate võimumeeste Tartus viibimise puhul otsustati korraldada Tartu Peetri kirikus suur miiting. ETK tegelaste Tartusse naasmisel avaldati ajalehes «Edasi» kuu aega varem ETK Nõukogu koostatud ja avaldatud manifest, mida Tartu elanikkonnale nüüd esmakordselt tutvustati. Läbivaks jooneks on käsk täita täpipealt kõiki korraldusi ning ähvardus rängalt karistada käskude mittetäitjaid.

„«Vabadus läheneb meile Narva suunalt, – kõlas üleskutse,- eesti töölised ja Punaarmee, kes olid sunnitud taganema saksa imperialismi tääkide ees, tulevad tagasi kodumaale punaste kommunistlike polkude lippude all. Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu poolt välja antud manifest, kuulutab, et kõik varem välja antud nõukogude dekreedid ja määrused on jälle jõus. Jälle võib lugeda mõisad, vabrikud, tehased, majad ja raudteed jne. töörahva omandiks. Seltsimehed! Te veel ägate Sekendorfi, Pätsi, Poska ikke all, aidake et ilma suure verevalamiseta vabastada Eesti valgekaartlastest. Kapitalistid ja parunid värbavad teid armeesse, nad tahavad organiseerida eesti polke mõisnike, suurkaupmeeste, rikaste maavaldajate ja spekulantide kaitseks. Ärge laske ennast petta! Eestimaa Sõjanõukogu kindlustab teile elu ja vabaduse. Mingid kitsendused ei laiene eesti sõduritele, kes vabatahtlikult tulevad üle kommunistlikku armeesse. Seltsimehed! Eestimaa saatus on otsustatud. Ta saab Nõukogude vabariigiks!»“

– Eesti Tööliste Kommuuni Sõjakomisssar Jaan Anvelt

30. detsembriks koostas Tartu uus võimukandja esimesed omapoolsed sundmäärused ning pani need ka kohe kehtima.

Kõigepealt keelustati ETK Nõukogu juba varasema dekreedi põhjal nüüd ka Tartus jumalateenistuste pidamine ning igasugune muu ametlik usukommete täitmine.

Et linnas olevat ringi liikunud liialt palju alkoholijoobes inimesi, ähvardati kõiki joovastavate jookide valmistajaid, hoidjaid, müüjaid ja joojaid karistada kuni mahalaskmiseni.

Sisejulgeolekuasutused Tartus Pärast Tartu hõivamist bolševike vägede poolt vahistati ETK kontrrevolutsioniga võitlemise komisjoni Tartu osakonna juhtimisel 24 päeva jooksul linnas umbes 500 inimest, kes paigutati Tartu Krediidikassa keldrisse Kompanii 5. 14.-15. jaanuaril 1919 vabastati Tartu eesti vägede poolt, kuid enne lahkumist hukkasid Tartu Sõjarevolutsiooniline Tribunal ja bolševikud komissaride (Kull, Rästas, Otter) juhtimisel 20 väljavalitud vangi – nende seas Tallinna piiskopi Platoni (Kulbusch), ülempreestrid Mihhail (Bleive) ja Nikolai (Bežanitski)[8], luteri kiriku õpetajad Hahni ja Schwartzi ning 14 auväärset Tartu kodanikku. 1940-1941. Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) oli Eesti ala okupeerimine NSV Liidu poolt Teise maailmasõja käigus. See algas 17. juunil 1940 Nõukogude vägede sissetungiga Eestisse ja lõppes Saksa okupatsiooni algusega Eestis juulis 1941.

Eesti okupeeriti 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt 17. juunil 1940. Seejärel lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", seati ametisse NSV Liidu nukuvalitsus Eestis, valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis (Riiginõukogu ei kujundatud!), kuulutati Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning "otsustati" paluda Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Kõik need sündmused olid Nõukogude Liidu poolt instseneeritud ja sõjalise jõuga ähvardades Eestile peale sunnitud.



Nõukogude sõjalaevastiku operatiivplaan "Vulkan"[1] Eesti blokeerimiseks 1940. aastal. 9. juunil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitserahvakomissar, marssal Semjon Timošenko ja Punaarmee kindralstaabi ülem, 1. järgu komandarm Boriss Šapošnikov välja NSV Liidu Kaitserahvakomissariaadi direktiivi nr 02622[2], millega Punalipuline Balti laevastik ja Leningradi sõjaväeringkond said korralduse alustada ettevalmistusi sissetungiks Eestisse: viia 10. juunil kell 5.00 Punalipuline Balti laevastik Leningradi sõjaväeringkonna juhataja Kirill Meretskovi alluvusse ja olla 12. juunil valmis lahinguülesannete täitmiseks. 14. juunil 1940 alustas NSV Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. NSV Liidu õhujõudude lennuk tulistas Soome lahe kohal alla Soome reisilennuki Kaleva. NSV Liit esitas Leedule ultimaatumi ja 15. juunil okupeeris Leedu. 16. juunil kell 14:30 esitas NSV Liit Eestile ultimaatumi, milles nõuti täiendava Nõukogude väekontingendi riiki laskmist ja uue valitsuse moodustamist. 17. juunil kell 5:00 ületasid Nõukogude väeüksused Eesti piiri. Täiendava sõjaväekontingendi hulka kuulusid: 6 laskurdiviisi, üks tankibrigaad, lennuväe ja mereväeüksused. NSV Liidu sõjaväelaste koguarv Eestis ulatus 115 000-ni. Nõukogude väeüksused sisenesid ka Lätisse. 18. juunil võttis Punaarmee oma kontrolli alla raudteejaamad, sadamad, lennuväljad, sidesõlmed, postkontorid, omavalitsusasutused ja teised strateegilise tähtsusega objektid. 19. juunil saabus Tallinna Stalini eriesindaja Andrei Ždanov, kes asus juhtima Eesti Vabariigi likvideerimist. 21. juunil korraldati Eestis riigipööre. 11. juulil andis NSV Liidu kaitseminister Semjon Timošenko välja käskkirja nr 0141, mille alusel liideti vormiliselt veel iseseisva Eesti Vabariigi territoorium 31. juuliks 1940 Leningradi sõjaväeringkonna koosseisu. 14.–15. juulil toimusid uue Riigivolikogu "valimised". 21. juulil võttis vastvalitud Riigivolikogu vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. 22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule palve Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu. 6. augustil otsustati NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul Eesti NSV vastu võtta NSV Liidu koosseisu. 25. augustil võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni, millega muudeti senine Riigivolikogu Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimu organiteks said Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu. Eellugu: sõjaväebaaside leping Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt. Next.svg Pikemalt artiklis Sõjaväeline kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel. Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Vabariigi President Konstantin Päts oma otsusega nr 179 1. septembrist 1939,[3] et Eesti jääb välisriikide vahel puhkenud sõjas valjult erapooletuks. Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid nägid ette paraku midagi muud. Orzełi intsidenti ettekäändeks tuues süüdistas NSV Liit Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva Poola abistamises, neutraliteedi rikkumises ja võimetuses ennast sõja tingimustes kaitsta.

24. septembril 1939 nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti – nn baaside lepingu – allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla.

Pakti viienda artikli järgi ei tohtinud pakti elluviimine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.

Pakti alusel rajati Eestis nõukogude sõjaväebaasid 25 000 nõukogude sõjaväelasele (esialgne soov oli 35 000), Eesti Kaitseväes oli samal ajal ligikaudu 15 000 sõjaväelast.

15. mail 1940 sõlmiti Moskvas sõjaväeline kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel, mille alusel anti NSV Liidu vägedele üle Paldiski linn, 3 saart ja 100 muud objekti. Lisaks lubati Eestisse tuua veel 12 diviisi.[4]

Ultimaatum ja sõjaline okupeerimine 14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. 16. juunil väitis Nõukogude Liit, et Eesti ei pea kinni vastastikustest lepingutest ning nõudis ultimatiivselt täiendavate väekontingentide maalelubamist ja nõukogudemeelse valitsuse ametisse seadmist. Eestile esitatud noodis öeldi:

NSV Liidu valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks:

1. Et Eestis loodaks selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude Liidu – Eesti pakti ausalt ellu viia.

2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba sissepääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse, küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude Liidu – Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilisi akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.[5]

Noodis ei nõutud Eesti riigikorra muutmist, Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ega Tartu rahulepingu tühistamist.

17. juuni varahommikul algas lisavägede sisenemine Eestisse.[6] Eriprotokoll Punaarmee täiendavate väekontingentide sisselubamiseks allkirjastati Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri ja Leningradi sõjaväeringkonna ülema armeekindral Kirill Meretskovi poolt samal päeval kell 15 tagantjärele. Selle eesmärgiks oli Nõukogude Liidu soov näidata Eesti okupeerimist seadusliku sammuna.

Operatsiooni käigus hukkus 58 punaarmeelast (neist 15 sooritasid enesetapu ja 15 uppusid), haavata sai 158. Sidepataljoni lahingus sai surma 2 Eesti sõjaväelast ja 1 kommunist.[7]

Okupeerimise strateegiline plaan Next.svg Pikemalt artiklis Operatiivplaan Vulkan. 17. juunil 1940 saatis NSV Liidu kaitserahvakomissar Semjon Timošenko Jossif Stalinile ja Vjatšeslav Molotovile eriti salajase märgukirja nr 390. Selleks, "et valmistada Baltimaades kiires korras ette sõjatanner", pidas Timošenko vajalikuks asuda hõivatud vabariikide territooriumil ellu viima järgmisi ülesandeid:

piirivalvevägedel tuleb aega viitmata võtta valve alla piir Ida-Preisimaaga ja Balti mere rannikualad, et hoida ära spionaaži- ja diversiooniaktide sooritamist läänenaabrite poolt igasse hõivatud vabariiki tuleb (esimeses järjekorras) viia NKVD vägede polk sisekorra kaitseks võimalikult kiiresti tuleb lahendada hõivatud vabariikide valitsuste küsimus tuleb alustada nende vabariikide kaitsejõudude desarmeerimist ja ümberformeerimist; võtta ära relvad elanikelt, politseilt ja sõjaväestatud formeeringutelt objektide valve, vahi- ja garnisoniteenistus panna Nõukogude vägedele tuleb otsustavalt asuda vallutatud vabariikide sovetiseerimisele allutatud (hõivatud) vabariikide territooriumile tuleb luua Balti sõjaväeringkond staabi asukohaga Riias, sõjaväeringkonna vägede juhatajaks määrata kindralpolkovnik Apanasenko[8] Eesti riigikaitsesüsteemi lõhkumine ja likvideerimine Riigi poliitilise juhtkonna represseerimine 17. juulil 1940 Nõukogude Liidu relvajõudude toel toimunud meeleavalduse järel allkirjastas 21. juulil Konstantin Päts Andrei Ždanovi kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametissemääramise ning järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. 30. juulil K. Päts vahistati ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu.[9][10]

22. juunil 1940 vabastas K. Päts Johan Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist ja 19. juulil 1940 küüditati ta koos abikaasaga Nõukogude Liitu Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse.

Eesti Vabariigi endistest riigipeadest (kokku 11 isikut: Ado Birk, Ants Piip, Konstantin Päts, Juhan Kukk, Friedrich Akel, Jüri Jaakson, Jaan Teemant, Jaan Tõnisson, August Rei, Otto Strandman, Kaarel Eenpalu) vahistati esimese okupatsiooniaasta jooksul 9 inimest, kes kas mõrvati või hukkusid vangistuses. Otto Strandman tegi vahistamist ennetades enesetapu, pääses ainult August Rei, kellel oli 1940. aasta juunis õnnestunud sõita Rootsi.

Eesti sõjavägi Pärast juunipööret andis Johannes Varese valitsus 5. juulil 1940 välja seadluse poliitiliste juhtide (politrukkide) ametikohtade loomiseks Eesti rahvaväes. Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati Paul Keerdo, sõjaväe ja sõjaministeeriumi keskasutise poliitiliseks juhiks Aleksander Veiderpass, 1. diviisi poliitiliseks juhiks Enn Kippel, 2. diviisi poliitiliseks juhiks Paul Huubel, 3. diviisi poliitiliseks juhiks Oskar Katt, 4. diviisi poliitiliseks juhiks Reinhold Kolberg, Sõjaväe Ühendatud Õppeasutiste poliitiliseks juhiks Rudolf Põder, õhukaitse poliitiliseks juhiks Eduard Inti, mereväe poliitiliseks juhiks Voldemar Kin (Kinn).

Pärast Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu 6. augustil 1940 andis 17. augustil 1940 Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. Seda tehti samaaegselt ja ühetaoliselt kõigis kolmes riigis. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa erisõjaväeringkonna vägede koosseisu." Eesti sõjavägi kujundati Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks.

Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse. Korpuse juhtkonna liikmed olid juba varem täienduskursuste sildi all Nõukogude Liitu viidud, kus neist enamik samuti vangistati[11][12][13][14][15].

Next.svg Pikemalt artiklis Sidepataljoni lahing. Next.svg Pikemalt artiklis Lendurite Kivi.[16] Kaitseliit Next.svg Pikemalt artiklis Kaitseliit#Ajalugu. 17. juunil 1940, pärast Punaarmee sissemarssi Eestisse, saadeti Kaitseliidu malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda, millega algas ka Kaitseliidu likvideerimine. 27. juunil 1940 andis president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse, Kaitseliidu varad läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile.

Politsei Next.svg Pikemalt artiklis Eesti politsei (1918–1940)#Eesti Politsei likvideerimine.

Karl Hansson Üheks võimalikuks vastupanujõuks nõukogude võimu esindajatele Eesti riigi kontrolli all hoidmiseks oli relvastatud ning organiseeritud politseisüsteem. Kuna riigi oma kontrolli alla saamine viidi esimesel perioodil läbi varjatult, siis algas ka Eesti politsei likvideerimine 1940. aasta juunis ja augustis kokkutöötanud kollektiivide lõhkumistega ning võimalike vastupanuliidrite (politseiasutuste juhtide) üleviimistega uutele töökohtadele.

Juuni lõpul moodustati uus organisatsioon: Rahva Omakaitse (RO), mille üldjuht oli Eestimaa Kommunistliku Partei liige, Hispaania kodusõjas osalenud Karl Hansson. RO-le jagati välja relvad. 5. juulil andis Vabariigi President RO seaduse, millega seadustati vabatahtlik töörahva relvastatud organisatsioon. RO tegutses kui abipolitsei.

25. juunil määrati Sisekaitseülemaks Harald Haberman. Mõni päev hiljem sai abiliseks Andrei Murro, kes määrati ka Politseitalituse direktoriks, 1. juuliks oli nõukogude võimu toetajate poolt üle võetud Poliitiline Politsei. 1. juuliks oli vastne nõukogude võim tagandanud ja uuele tööle suunanud kõik politseiprefektid ja enamik politseikomissare.

16. juulil 1940 vahistati siseministri abi sisekaitseülema ülesannetes Harald Habermani otsuse alusel suur hulk Eesti Vabariigi politseinikke. 14. juunil 1941 viis NKVD läbi massiküüditamise. Politseinikud, kes jäid tookord tabamata, liitusid enamasti metsavendadega. Politseinikke mobiliseeriti ka Punaarmeesse. Kui hiljem selgus, et isik oli olnud politseinik, jäid sellised mehed enamasti kadunuks, sest NKVD vahistas nad salaja ning saatis vangilaagritesse. Endisi politseinikke vahistati Eestis veel 1950. aastate alguseni. Kõike seda arvesse võttes on hukkunud ja hukatud politseinike lõplikku arvu raske öelda, andmete täpsustamine jätkub. Teadaolevalt represseeriti ainuüksi 14. juunil 1941 umbes 500 politseinikku. Nõukogude Liidu vangilaagreist pääsesid eluga üksikud. Kanadas elanud endise Märjamaa konstaabli A. Havi arvates mõrvati 1940. ja 1941. aastal ning hiljem 634 politseis (sh kantseleis jm) töötanud isikut. Tema andmetel lahkus 1944. aastal Läände 366 politseis teeninud inimest[17].

25. augustil 1940 võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni, mille järgi moodustati Eesti õiguskaitsesüsteem juba NSV Liidu NKVD struktuuri eeskujul. 31. augustil 1940 andis endine siseminister, siis juba siseasjade rahvakomissari asetäitja Maksim Unt Siseasjade rahvakomissariaadi asjaajamise üle rahvakomissar Boris Kummile.

Poliitiline Politsei Next.svg Pikemalt artiklis Poliitiline Politsei#Poliitiline politsei ja 1940. aasta juunipööre. Okupatsioonivõimude kuriteod Next.svg Pikemalt artiklis Juuniküüditamine. Next.svg Pikemalt artiklis Inimsusvastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941. Eesti annekteerimine

Tallinna töölissportlased miitingul Vabaduse väljakul 17. juulil 1940.

Miiting Vabaduse väljakul 17. juulil 1940, millel nõuti Eesti astumist Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liitu. 21. juunil vabastas president Konstantin Päts Nõukogude Liidu esindaja Andrei Ždanovi ja Nõukogude Liidu sõjajõudude jõhkra surve all Jüri Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Johannes Vares-Barbaruse.

5. juulil andis Varese valitsus korralduse Riigivolikogu uue koosseisu valimiste kohta.[18] Valimistele kandidaatide esitamise tähtajaks seati 10. juuli, valimiste päevaks määrati 14.–15. juuli. Valimiste korralduslikuks aluseks oli kehtiv Riigivolikogu valimise seadus.

II Riigivolikogu valimised 14. ja 15. juulil 1940 toimusid Nõukogude julgeoleku ja administratiivaparaadi kontrolli all II Riigivolikogu valimised. Valimised viidi läbi 80 valimisringkonnas. Hääletamiseks moodustati 1350 valimisjaoskonda. Valimistel osutusid 92,9% poolthäältega valituks 80 Eesti Töötava Rahva Liidu valimisbloki kandidaati. Valimistel osales 81,6% valijate üldarvust[viide?].

14. ja 15. juuli valimised olid tegelikult Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt hääletamine. Väljaspool Töötava Rahva Liitu kandideerinud 80 kandidaadist 17 loobusid "vabatahtlikult", 1 vahistati ja 58 kuulutati valmiskomisjonide poolt "kõlbmatuks". Peamisteks süüdistusteks oli, et esitatud programm oli kopeeritud Eesti Töötava Rahva Liidu programmist või oli provokatiivse sisuga. Kandidaate süüdistati ka kriminaalses, rahvavaenulikus või Nõukogude Liidule vaenulikus minevikus.

Eesti NSV väljakuulutamine

II Riigivolikogu istung 21. juulil 1940. 21. juulil võttis vastvalitud Riigivolikogu vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.[19]

Eesti NSV vastuvõtmine NSV Liitu 22. juulil esitas Riigivolikogu NSV Liidu Ülemnõukogule "palve" Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu. Augusti alguses suundus Moskvasse II Riigivolikogu 21-liikmeline delegatsioon: Georg Abels, Nigol Andresen, Valli-Moonika Haldre, Aleksei Janson, Mihkel Jürna, Paul Keerdo, Aleksander Kiidelma, Johannes Lauristin, Ruut Liiv, Aleksander Mui, Johannes Oinas, August Põlts, Neeme Ruus, Mihhail Sõštšikov, Georg Taalmann, Juliana Telman, Nadežda Tihanova, Jüri Uustalu, Leonardo Valts, Johannes Vares, Jaan Änilane. Delegatsiooni liikmed käisid Kremlis, kus esitasid NSV Liidu Ülemnõukogule palve ühinemiseks NSV Liiduga. Sellekohase kõnega esines J. Lauristin ning 6. augustil 1940 otsustati NSV Liidu Ülemnõukogu VII istungjärgul kuulutada Eesti NSV vastuvõetuks Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu.

25. augustil võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni. Riigivolikogu nimetati ümber Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõukoguks ning 7. aprillist 1941 Eesti NSV Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimuorganiteks said Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu.

Majanduse sotsialistlik ümberkorraldamine Eesti Vabariik oli sõdadevahelisel ajal tugevasti arenenud, üldiselt oli Eesti vahet Lääne-Euroopaga vähendamas. Keskmine eluiga oli tõusnud 58 aastani. Keskmine palk jõudis 2/3-ni Lääne-Euroopa omast, ostujõud oli seoses madalamate hindadega Lääne-Euroopaga võrreldes ligikaudu 80%. Eesti põllumajanduse tootlikkus töölise kohta oli kõrgem kui Saksamaal. Mõistagi oli ka vaeseid, keldrikorruste elanikke, lapsi, kes ei saanud koolis käia, sest pidid aitama vanematel sissetulekut teenida. Nõukogude võim alustas radikaalseid ümberkorraldusi. Esimene nõukogude aasta tähendas Eestile enam kui 1000% inflatsiooni, reaalsed sissetulekud kahanesid enam kui poole võrra ja tööpuudus jõudis mõnes linnas 10%ni. 1940. aasta hilissuvest peale ei jätkunud vaesematel elanikel enam raha toiduainete piisavaks ostmiseks - tulemuseks oli alatoitumus, mis oli laialt levinud; selline olukord kestis üle kümne aasta. Loomulik suremus tõusis märgatavalt juba 1940. aasta lõpuks.[20]

Nõukogude okupatsiooni asendumine Saksa okupatsiooniga Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Teises maailmasõjas. Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944) 1944-1991 Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991) oli Eesti ala okupeerimine NSV Liidu poolt Teise maailmasõja käigus ja selle järel. See algas jaanuaris 1944 Nõukogude vägede sissetungiga Eestisse ning lõppes Eesti Vabariigi taastamisega augustis 1991 ja Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni vägede väljaviimisega Eestist augustis 1994.


Nõukogude vägede sissetung Next.svg Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944). 1944. aasta jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi rinne Saksa 18. armee tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinna jõuda. Veebruari esimestel päevadel algas Narva lahing. Oberkommando des Heeres otsustas strateegiliselt tähtsat Eestit kaitsta, kasutades sealjuures võimalikult palju eestlastest formeeritud üksusi. Jaanuari lõpul oli kuulutatud välja üldmobilisatsioon. Selle edukuse tagas rahvuslike ringkondade toetus ja Jüri Uluotsa üleskutse kaitsta maad Nõukogude vägede sissetungi eest. Kogunes 38 000 meest, kellest moodustati piirikaitserügemendid ja täiendati 20. eesti diviisi. Paljud eestlased nägid rahvuslikes üksustes Eesti Vabariigi taassünni eeldust. Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi tagasi Nõukogude vägede Kingisepa–Gdovi pealetung, veebruari Narva pealetung, märtsi alguse ja märtsi lõpu Narva pealetung. Eestlaste vastupanu halvamiseks tegi Nõukogude lennuvägi maatasa ajaloolise Narva linna, tugevasti said kannatada Tartu ja Jõhvi, ka Pärnu. Tallinna 9. märtsi pommitamise ohvrite arv ulatus 1400-ni, hävis ligi pool elamispinnast, 20 000 inimest jäi peavarjuta.[1][2]

Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 26. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud erakordselt veristes Sinimägede lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda. Suutmata läbi murda Virumaal, alustas Punaarmee augustis Tartu pealetungi ja vallutas linna 25. augustil. Oberkommando des Heeres otsustas Eesti maha jätta. Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone õgvendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. Sakslaste taandumisest võtsid osa eesti üksused, mis hävitati või löödi laiali. Avinurme ja Porkuni lahingus tuli võidelda Punaarmee 8. eesti laskurkorpuses sõdinud rahvuskaaslaste vastu.

Rahvuslikult meelestatud iseseisvuslased osutasid Saksa okupatsioonivõimudele passiivset vastupanu. Märtsis 1944 moodustasid nad üle-eestilise koordineeriva keskuse – Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Peaminister Jüri Uluots, kes Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi täitis Vabariigi Presidendi ülesandeid, püüdis taastada seaduslikke võimuorganeid. 18. septembril nimetas ta ametisse koalitsioonivalitsuse, mille tegelik juht oli Otto Tief. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi kestmist ja erapooletust käimasolevas sõjas ning püüdis organiseerida Tallinna kaitset, kuid edutult. Punaarmee üksused jõudsid sakslastest mahajäetud Tallinna 22. septembril. Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril. 19. detsembril hõivas Punaarmee Ruhnu saare. Lääne-Eesti saarestiku hõivamise järel oli kogu Eesti Punaarmee poolt taas okupeeritud.[1][2]

Stalini aeg Next.svg Pikemalt artiklis Stalinism. Nõukogude võimuorganid alustasid enesekehtestamist juba enne Saksa okupatsiooni lõppemist, augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus ümber sinna. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Kommunistlik valitsus teostas äärmiselt brutaalset repressioonipoliitikat, arreteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. Selline poliitika tipnes kahe sündmuse, märtsiküüditamisega 1949. aastal ning EKP VIII pleenumiga 1950. aastal, kui valitsus täielikult staliniseeriti ja mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu alla pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Venemaa eestlane Ivan Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.

Äärmine rahuolematus valitsuse repressioonipoliitikaga väljendus metsavendade väga aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953.

28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks.

Kõige räigemad nõukogude repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal, kuid ühiskond jäi jätkuvalt tugeva ideoloogilise surve alla.

Hruštšovi aeg Next.svg Pikemalt artiklis Nikita Hruštšov. See hakkas leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel 33 aastaks saladusse jäi. Eestis (nagu ka mujal NSV Liidus) on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sulaajaks".

Brežnevi aeg Next.svg Pikemalt artiklis Stagnatsioon. 1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Aastatel 1978–1983 viidi läbi ulatuslik kaadrivahetus, sealhulgas pandi kohtadele EKP Keskkomitee sekretär ideoloogiaküsimuste alal Rein Ristlaan, Eesti NSV KGB juht Karl Kortelainen, Glavliti ülem Kurt Ingerman jt. Kaadrivahetus ulatus ka mujale, sealhulgas kultuuriorganisatsioonidesse nagu Kirjanike Liit jt. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.

1980. aastal toimus Tallinnas ka Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu ehitati Tallinnasse ka linna kõrgeim hotell "Olümpia".

Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni.

Gorbatšovi aeg Next.svg Pikemalt artiklis Perestroika. 1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis olid otsustaval positsioonil paraku needsamad ametnikud, kes olid kohtadele paigutatud pärast Karl Vaino kohalemääramist. Muutused said siiski alguse. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988.

Okupatsioonivõimu kuriteod Next.svg Pikemalt artiklis kollektiviseerimine. Next.svg Pikemalt artiklis märtsiküüditamine. Next.svg Pikemalt artiklis venestamine. Repressiivasutused Tallinnas ja Eestis Eesti NSV SARKi vägede Sõjatribunal

Moodustatud 1944 Asukoht Lauristini tänav 8a Piirkond Eesti NSV Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Erinõupidamine, Tallinnas Pagari tänav nr. 1[3]; Punalipulise Balti Laevastiku 3. osakond asus Tallinnas Raua tänava majas nr. 14, aastail 1944. Ülem diviisikomissar Aleksei Lebedev. Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal asus Tallinnas aadressil Roosikrantsi tänav 4B, kus mõisteti kinnipeetuile kõrgeim karistusmäär ning viidi ka sama maja keldris täide. Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa Kommunistlik Partei., EK(b)P Keskkomitee, EK(b)P KK büroo, NLKP Next.svg Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat. ja Eesti NSV Siseministeerium Next.svg Pikemalt artiklis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat. ja Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium Next.svg Pikemalt artiklis Eesti NSV Prokuratuur. Next.svg Pikemalt artiklis Punalipulise Balti laevastiku Sõjatribunal. Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna garnisoni Sõjatribunal. Next.svg Pikemalt artiklis Leningradi rinde Vastuluure valitsuse "Smerš"., ülem kindralmajor Aleksandr Bõstrov Next.svg Pikemalt artiklis Leningradi rinde Vastuluureosakond., Tallinnas Poska tänav 3 majas Next.svg Pikemalt artiklis Punalipulise Balti Laevastiku Vastuluure osakonna "Smerš"., ülem kaldateenistuse kindralmajor Valentin Vinogradov Vaata ka repressioonide läbiviimist toetanud NSV Liidu SARKi sisevägede loetelu ja Eesti välispiiri ja väljasõitu Eestist kontrollinud NSV Liidu piirivalveüksused Eestis.

Inimsusvastased kuriteod Eesti elanikkonna vastu hävitusagent Rudolf Tuvi (varjunimi Aus) ja tema NKVD-lasest ülemus Vladimir Penart, kes süüdistuse kohaselt andis 1952. aastal hävitusagent Tuvile käsu tappa Tartumaal tegutsenud metsavend Oskar Rumm. Tuvi mõrvas Rummi 1952. aasta 3. augustil Aakre vallas[4]; hävitusagent Karl-Leonhard Paulov (varjunimi Välk), kes mõrvas aastatel 1945–1946 kolm metsavenda. Vastupanu Next.svg Pikemalt artiklis Vastupanutegevus Eesti NSVs. Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. aasta septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrēds Riekstiņš põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.

Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud värvatud mehed deserteerusid ning võtsid relvad endaga kaasa.

Samuti moodustati noorte ning kooliõpilaste organisatsioone, millest osa võttis osa aktiivsest vastupanust relvade kogumise, lendlehtede levitamise või kommunistlike monumentide õhkimise teel. Metsavendade järgi kutsusid nad end linnavendadeks.

Kaitseliidu taastamisega 1990. aastal valmistuti võimalikuks sõjaliseks vastupanuks.

Eesti vabanes okupatsioonist alles 1991. aastal. 1988. aastal käivitunud Perestroika käigus hakkasid eestlased aina enam meelt avaldama ning pärast kolme aastat võitlust nii poliitika kui ka rahva tasemel, kuulutatigi 1991. aasta 20. augustil välja Eesti riiklik iseseisvus. 1991. aasta novembris lagunes ka lõplikult Nõukogude Liit.

Aastal 1994 sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt pidid Eesti pinnalt lahkuma kõik Vene väed.

Kokkuvõtlikult väljendus Moskva kontroll ja abi nõukogude perioodil Eesti NSV-s (ja teiste Balti liiduvabariikide) puhul eelkõige järgmises:

eriliste institutsioonide – ÜK(b)P Keskkomitee liiduvabariikide büroode loomist vahetult sõjajärgsel ajal (ÜK(b)P KK Eesti büroo moodustati 11. novembril 1944, Nikolai Šatalin, Georgi Perov); keskuse "nõunike" saatmist liiduvabariiki (partei keskkomitee 2. sekretärid: Sergei Sazonov, Georgi Kedrov, Vassili Kossov, Leonid Lentsman, Artur Vader, Konstantin Lebedev, Aleksandr Kudrjavtsev, Georgi Aljošin), üleliiduliste ametkondade volinikud jmt, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi volinik Eesti NSV-s, Nikolai Gorlinski); nomenklatuuri rakendamist kontrollifunktsioonide täitmiseks; liiduvabariike puudutavate otsuste vastuvõtmist; okupatsiooniarmee kohalolekut(NSV Liidu relvajõud Eestis); julgeolekuorganite tegevust(Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat, Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium, Eesti NSV Siseministeerium, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee ; korrapärast aruandlust (n-ö pidevat eneseanalüüsi näiteks iga-aastaste KK aruannete kaudu) ja Moskva poolt teostatavate perioodiliste inspekteerimiste teostamist; n-ö valvsate kodanike käest laekuva informatsiooni(pealekaebamised) ärakasutamist[5]. Okupatsiooni lõpp Käibel on erinevaid seisukohti, mida pidada nõukogude okupatsiooni lõpudaatumiks.

Lähtudes 7. oktoobril 1992 vastu võetud Riigikogu deklaratsioonist põhiseadusliku riigikorra taastamise kohta Eestis, on ka seda peetud okupatsiooni lõpu kuupäevaks.

Lähtudes Venemaa Föderatsiooni vägede viibimisest Eesti territooriumil ka pärast Eesti Vabariigi taastamist 20. augustil 1991, väidetakse, et okupatsioon kestis 1995. aastani, kui viimased Venemaa väeosad lahkusid Paldiskist.

Tänaseni kestvaks nõukogude okupatsiooni jätkuks on peetud Venemaa kontrolli Petserimaa ja Narva-taguste alade üle.

Siiski tuleb märkida, et juriidiliselt ega faktiliselt ei saa kõneleda pärast 1991. aastat nõukogude okupatsioonist Eesti territooriumil, sest okupeeriv riik Nõukogude Liit lõpetas oma eksistentsi 26. detsembril 1991. Seetõttu peaks hilisemate aastate puhul kõnelema Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni okupatsioonist Eesti territooriumil.