Nõmmeniit
Nõmmeniidud on kõige hõredama ja kidurama taimestikuga aruniidud.[1] Nõmmeniidud saavad tekkida neljal viisil: männimetsade raie tagajärjel, metsatulekahjude tagajärjel, lahtiste liivade kinnistumisel rannikul ning sisemaal või põllunduseks vähesobivad maad sööti jättes. Nõmmeniitude liivmuld on tugevalt happeline, toitainevaene ning üldiselt ebasobiv taimekasvuks. Nõmmeniitudel domineerivad psammofüüdid ehk liivataimed. Eestis leiduvad nõmmeniidud peamiselt läänesaartel, Põhja-, Loode-, ja Kagu-Eestis. [2] Nõmmeniidud, mis on poollooduslikud kooslused ning milles valitsevad rohttaimed (mitte puhmad), on Eestis säilinud väga vähestest fragmentides seega need kuuluvad Natura elupaigatüüpi 6270*. [1]
Kuivad nõmmeniidud[muuda | muuda lähteteksti]
Kuivad nõmmeniidu kasvukohatüüp esineb liivastel sanduritel, mere- või järvetasandikel või rannikuluidetel. Muld on keskmise sügavusega ning leetunud, põhjavesi asub sügaval ning sademetevaesel perioodil kuivavad mulla ülemised kihid läbi. Puurinde esindajaks on männid, põõsarinnet esindavad kadakad ja kibuvitsad ning rohurinde tüüpilisteks taimedeks on hõre ja tallamisõrn. [2]
Olulised kooslused[muuda | muuda lähteteksti]
Olulisteks kooslusteks peetakse nõmm-liivatee- hobumadara kooslust, mis asub tihenenud peenliiva rannikul ning vanadel luidetel. Eestis leidub antud kooslust Hiiumaal, Saaremaal- Lääne- ja Põhja- Eestis ning harvem ka Lõuna- ja Kagu- Eestis. Tüüpilisteks taimedeks on nõmm-liivatee, hobumadar, harilik kukehari ja nõmmnelk.[2]
Nõmmnelk kuulub Eestis ka II kaitsekategooriasse. [3]
Lamba- aruheina-nõmmtarna kooslust iseloomustab hõre taimestus sügaval asuv põhjavesi ning keskmise sügavusega leetunud mullad. Eestis leidub seda kooslust Peipsi äärsetel aladel ning Kagu-Eestis. Tüüpilisteks taimedeks on lamba-aruhein, nõmmtarn, sininukk ja nõmm-liivatee. [2]
Nõmm-liivatee leiab laialdaselt kasutust ravimtaimena. Tal on palavikku alandav toime ning ta vähendab tõhusalt gripivaevusi. [4]
Lamba- aruheina- kassikäpa kooslust võib leida keskmise paksusega leetunud liivmuldadelt ning nõmmemetsade lagendikelt. Eestis asub see kooslus tavaliselt kagus. Tüüpilisteks taimedeks on lamba-aruhein, kassikäpp, kassiristik ja harilik karutubakas. [2]
Vesihalja haguheina- liiv- aruheina kooslust võib leida nõmmemetsade lagendikelt keskmise paksusega leetunud muldadelt. Eestis leidub kooslust kagus. Tüüpilisteks taimedeks on vesihaljas haguhein, liiv-aruhein, nurmnelk ja nõmmnelk. [2]
Niisked nõmmeniidud[muuda | muuda lähteteksti]
Niiskeid nõmmeniidu kasvukohatüüpe võib leida laugetest nõgudest ning rabade äärealadelt. Muld on tavaliselt leetunud gleimuld ning põhjavee tase on kõrge. Puurinde esindajaks on mänd, aru- ja sookask, põõsarinnet esindavad harilik pihlakas ning paakspuu. Tähtsamaks koosluseks on kanarbiku- võnk-kastevarre kooslus, mida leidub gleistunud leetunud või leetunud gleimullal. Tüüpilisteks taimedeks on kanarbik, võnk-kastevars, pohl ja sookail. [2] Kanarbik leiab kasutus ravimtaimena, sest tal on rahustav ning undsoodustav toime. [5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Mesipuu, Meeli. (2020).Aru- ja soostunud niitude hoolduskava. Päranduskoosluste kaitseühing. https://keskkonnaamet.ee/media/1263/download
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Paal, Jaanus. (1997). Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn. Lk 156-160
- ↑ I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu. (2014). RT I, 18.06.2014, 20. https://www.riigiteataja.ee/akt/118062014020
- ↑ Raal, A. (2005). Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest. Valgus.
- ↑ Heintalu, A. (2005). Sassi raviraamat 2. Nõiaraamat.