Mustand:Juuda kiri

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Uue Testamendi raamatud
Papüürus 46 manuskript, üks vanimaid säilinud Uue Testamendi manuskripte
Evangeeliumid
Matteuse · Markuse · Luuka · Johannese
Teod
Apostlite teod
Kirjad
Roomlastele
1. korintlastele · 2. korintlastele
Galaatlastele · Efeslastele
Filiplastele · Koloslastele
1. tessalooniklastele · 2. tessalooniklastele
1. Timoteosele · 2. Timoteosele
Tiitusele · Fileemonile
Heebrealastele · Jaakobuse
1. Peetruse · 2. Peetruse
1. Johannese · 2. Johannese · 3. Johannese
Juuda kiri
Apokalüpsis
Johannese ilmutus

Juuda kiri, on Uue Testamendi eelviimane, 26. raamat, millele eelneb Johannese kolmas kiri ja järgneb Johannese ilmutuse raamat, ning on omistatud Jeesuse sulasele ning Jaakobuse vennale Juudale.

Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Juuda kiri on vaid 25 salmi pikk, olles ka üks Kaanoni vaidlusalustest raamatutest.

Sisu ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

I. Tervitus (1-3)

II. Kirjutamise põhjus (3-4)

III. Hoiatus valeõpetajate ja kõlbelise laostumise eest (5-16)
  A. Uskmatute kohtuotsuste ajaloolised näited (5-7)
    1. Uskmatu Iisrael (5)
    2. Karistada saanud inglid (6)
    3. Soodom and Gomorra (7)
  B. Juuda-aegsed uskmatud (8-16)
    1. Uskmatute pilkav kõnepruuk (8-10)
    2. Uskmatute kirjeldamine (11-13)
    3. Uskmatute tulevikust (14-16)

IV. Pöördumine Jeesuse sõna järgijate poole (17-23)

V. Õnnistussõnad (24-25)

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Juuda kiri polnud algselt pealkirjastatud. Traditsiooni järgi nimetati esimeste sajandite jooksul Juuda kirja kreeka keeles Επιστολή Ιούδα. Vulgatas on kiri kui Epistula Iudae.

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Juudas nõuab tungivalt, et tema lugejad kaitseksid Kristuse õpetuste hoiustamist, mis olid tema kirja kirjutamise ajal suletud, ja peaksid meeles apostlite õpetussõnu. Juudas palub seejärel lugejail meenutada, et isegi pärast seda, kui Issand päästis oma rahva Egiptusest, karistas ta ikkagi neid, kes langesid ebausku, nagu ta karistas ingleid, kirjutades ...ja et tema inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani kinni igaveste ahelatega pilkase pimeduse alla suure päeva kohtuks." ja Soodomat ja Gomorrat, kirjutades ...nagu Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel kui needki elasid porduelu ja ajasid taa teist liha, on hoiatavaks näiteks, kannatades igavese tule nuhtlust. Ta kirjeldab oma kirjas neid, kes tema eluajal Jeesuse õpetussõnu salgasid. Ta kutsub usklikke üles mäletama apostlite poolt lausutut, kasutades Peetruse teise kirjaga sarnast kõnepruuki, et vastata pilkajatega seonduvatele muredele, kirjutades ...kui nad teile ütlesid, et viimsel ajal tuleb pilkajaid, kes käivad oma õelate hirmude järele.

Juudas tsiteerib Enochi raamatut , mis on osa Etioopia ja Eritrea kirikute pühakirjadest, kuid on teiste kirikute poolt tagasi lükatud. Ta tsiteerib Enochi ennustust, et Issand peaks tulema koos paljude tuhandete oma pühakutega ja üle terve maailma kohut pidama. Juudas mainib ära ka vaidluse Saatana ja peaingel Miikaeli vahel selle üle, kes peaks saama Moosese keha enda valdusesse.

Kanooniline staatus[muuda | muuda lähteteksti]

Juuda kirja peetakse kristlikus kirikus kanooniliseks; konservatiivsed õpetajad arvavad, et Juuda kiri on kirjutatud aastatel vahemikus 70-90. Mõned teadlased peavad kirja pseudonüümseks tööks, mis on kirjutatud 1. sajandi lõpus ja 2. sajandi esimeses veerandis, kuna see viitab apostlitele ja traditsioonidele ja tema Kreeka kirjastiili tõttu.

Autorlus[muuda | muuda lähteteksti]

Juuda kiri algab tervitusega, kus seisab Juudas, Jeesuse Kristuse sulane, Jaakobuse vend". Juudast endast ei ole kuigi palju teada, mis selgitab tema vajadust märkida ennast kirjapildis ära Jaakobuse vennana, kuna Jaakobus on märksa tuntum tegelane piibliajaloos.

Kuna Juudas on Jaakobuse vend ja Jaakobus on Jeesuse vend, siis peetakse ka Juudast Jeesuse vennaks. Teoses "Kommentaare Juuda kirja kohta" on märgitud, et Juuda kirja autor oli Joosepi poeg ja Jeesuse vend (märkimata, kas ta oli Joosepi poeg eelnevast abielust või abelust Joosepi ja Maarja vahel). On ka vaieldud selle üle, kas "vend" tähendab antud kontekstis kedagi, kellel on sama ema ja isa, või hoopis poolvenda, nõbu või isegi kaugemat sugulast.


Väljaspool Juuda raamatut on Juudast mainitud Uues Testamendis viiel korral: kolm korda kui Apostel Juudas ning kaks korda kui Juudas, Jeesuse vend. Paljud õpetajad on veendunud, et kuna Juuda kirja kirjutaja räägib apostlitest kolmandas isikus, ei saa kirja kirjutaja olla Apostel Juudas. Teised on aga märkinud, et olles ise Apostel, ei oleks ta endast kui Jeesuse Apostlist rääkinud.

Stiil[muuda | muuda lähteteksti]

Juuda kiri on 25. peatükist koosnev lühike teos. Kirja stiil näitab, et tegu ei ole kindlale kirikutegelasele kirjutatud kirjaga, vaid pigem erinevates kirikutes ette lugemiseks kirjutatud teos.

Kirja algne sõnastus ja vorm Kreeka keeles näitavad, et kirjutaja oli sõnaosav ja hea keeletunnetusega. Kiri on suunatud kristlastele üldiselt.

Kiri on kirjutatud väljaelavalt ning hingepuistavalt, näited uskmatute kohta ning nende tuleviku kohta on konkreetsed ja ranged, ei jäeta midagi kaheseltmõistetavaks.

Kiri lõpeb tänupalvusega.

Kiri eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Juda se Apostli Rahmat kigille kirjotetu". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Judasse se Apostli Ramat keigile kirjotud" ja 1739 Piiblis "Apostli Juda Ramat keige usklikkudele heaks kirjotud."

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Thomas Barns: "The Epistle of St. Jude: a Study in the Marcosian Heresy." The journal of theological studies 6 (1904-1905): 391-411.
  • Hermann Johannes Cladder: "Strophical structure in St Jude's epistle." The journal of theological studies (1903): 589-601.
  • Michael Green: "Peetruse teine kiri. Juudase kiri." Logos, 2010.
  • Patrick Preston: "Ambrosius Catharinus' commentary on the general Epistle of St Jude." Reformation and Renaissance review 4 (2002): 217-229.
  • Frederik Wisse: "The Epistle of Jude in the History of Heresiology." Martin Krause: "Essays on the Nag Hammadi texts in honour of Alexander Böhlig." Leiden, 1972: 133-143.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]