Euroopa Liidu põhivabaduste piiramise lubatavus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Euroopa Liidu põhivabaduste piiramise lubatavus on Euroopa Liidu nelja põhivabaduse suhtes loodud erandid. Euroopa Liidu neli põhivabadust on inimeste, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumine. Teatud alustel on võimalik neid põhivabadusi piirata ning piiramise lubatavus saab tulla vaid Euroopa Liidu liikmesriikide omavahelistest lepingutest, Euroopa Liidu direktiividest ja määrustest ning Euroopa Kohtu kohtuotsustest.

Kaupade vaba liikumise piiramise lubatavus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidus (EL) on kaupade liikumine üks neljast põhivabadusest. Vaba liikumine ei tähenda aga ilmtingimata täielikku vabadust. Teatud piiranguid on EL-i õigusega kooskõlas siiski võimalik kaupade vabale liikumisele seada.

Aluslepingust tulenevad erandid[muuda | muuda lähteteksti]

Kaupade vaba liikumist võib piirata juhul, kui see on proportsionaalne ja vajalik selleks, et tagada avalik kord, julgeolek või kõlblus.[1] Euroopa Kohus on öelnud, et juhul, kui kaubad on mingil viisil sündsusetud või siivutud, siis võib nende liikumist kõlbluspõhjenduse tõttu piirata.[2] Millised aga on kõlbelised ja kõlbmatud kaubad, on jäetud siseriiklikku reguleerimisalasse.[3] Julgeoleku kaalutlustel on Euroopa Kohus põhjendatuks pidanud strateegiliselt tundlike kaupade veo piiramist.[4]

Piirangud on võimalikud ka inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitse eesmärgil.[1] Euroopa Kohus on öelnud, et siia alla ei kuulu siseriikliku õiguse tavad ja eeskirjad, kui mingite teiste meetoditega on tulemus sama, kuid see piirab vähem kaupade vaba liikumist.[5] Kaupade piiramisel inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitse eesmärgil peab liikmesriik tõendama (näiteks statistiliste andmetega), et piirang on vajalik.[6]

Oluline on, et inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitse eesmärgil kaupade vaba liikumise piiramine on õigustatud ka siis, kui arvatakse, et oht võib tekkida, kuid ei ole veel tekkinud. Euroopa Kohus on öelnud, et sellisel eesmärgil piirangute seadmine on vastuvõetav ka kahtluse korral. Riik ei pea ära ootama, et oht ka päriselt avalduks.[7]

Kaupade vaba liikumist võib piirata ka selleks, et kaitsta rahvuslikke rikkusi, millel on kunstiline, ajalooline ja/või arheoloogiline väärtus.[1] Millised on need rahvuslikud rikkused, on jäetud liikmesriikide endi otsustada. Näiteks võivad sellised rikkused olla maalid, raamatud jne.[8]

Ka tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks on võimalik seada piiranguid.[1] Nendeks võivad olla näiteks autoriõigused, patendid või kaubamärgid. Näiteks juhul, kui õiguse omanik ei ole andnud oma nõusolekut või ei ole toodet ise liikmesriikide turul müünud, siis ei tohi sellist kaupa importida.[9]

Kaupade vaba liikumist on võimalik piirata ka muudel viisidel. Selles artiklis välja toodud alused ei ole ammendavad. Kaupade vabale liikumisele võib seada piiranguid, mis ei lähe EL-i õigusega vastuollu, ning juhul, kui need piirangud on proportsionaalsed ja põhjendatud.

Euroopa Kohtu loodud erandid[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohus on Cassis de Dijoni[10] lahendis välja toonud täiendavad erandid lisaks aluslepingu art 36-s nimetatud eranditele. Selles lahendis ütles kohus, et muu hulgas võib kaupade vaba liikumist piirata siseriiklikest õigusaktidest tulenevate sätete alusel, juhul kui puuduvad üldised reeglid mingi küsimuse reguleerimisel. Need piirangud peavad olema proportsionaalsed ning põhjendatud. Eelkõige võivad sellised piirangud olla vajalikud, et kaitsta rahvatervist, tagada ausus äritehingute tegemisel, tarbijakaitse ning tõhus fiskaaljärelevalve.

Teenuste vaba liikumise piiramise lubatavus[muuda | muuda lähteteksti]

Teenuste vaba liikumine EL-i liikmesriikide piires võimaldab EL-i riikide ettevõtetel luua ja pakkuda teenuseid teistes EL-i liikmesriikides.[11]  

Kõigil on õigus vabalt valitud tegevusalal tegutsemist alustada, tegutseda ja ka lõpetada. Vabadus pakkuda teenuseid on kodumaistel ja teiste EL-i liikmesriikide teenusepakkujatel võrdne, kui seadusest või rahvusvahelisest lepingust ei tulene teisiti. Teenuste osutamise piirangud tulenevad majandustegevusele kohaldatud nõuetest. Teenuste pakkumise keeld või luba saavad tuleneda üksnes tegevusloast. Lisaks ei ole õigus pakkuda teenuseid tegevusalal, millel on teenusepakkujale kohaldatud kohtuotsusest või seadusest tulenev keeld.[12]  

Teenuste pakkumise piiramine on lubatud, kui tehtavad piirangud ei kitsenda EL-i liikmesriigi kodanike asutamisvabadust mõnes teises liikmesriigis. St lubatud ei ole ka piirangud, mis keelavad isikutel teises liikmesriigis asutada esindusi, filiaale ja tütarettevõtteid.[1]

Euroopa Ühenduse (EÜ) asutamislepingu art 49-st tulenevad teenuste pakkumisele kohaldatud keelatud meetmed.[13] Neile on sätestatud ka erandid, mis juhtudel võib teenuste osutamise vabaduse piiramist lubada.

Teenuste osutamise vabaduse piiramise lubatavus[muuda | muuda lähteteksti]

1. Kui teenuste pakkumisel on jätkuv või ajutine otsene ja eriline seos avaliku võimu teostamisega. Seda välja arvatud juhul, kui ametniku tegevust on täielikult võimalik eraldada ametialasest tegevusest.[14] Näiteks on Euroopa Kohus öelnud, et kui advokaat õigusnõustab või esindab kedagi kohtulikult, siis ta ei teosta avalikku võimu.[15]  

2. Kui tahetakse tagada avalikku korda või julgeolekut ja rahva tervishoidu, on lubatud kohelda kohalikke elanikke ja teiste liikmesriikide kodanikke erinevalt.[16] Avaliku korra või julgeoleku ja rahva tervishoiu tagamine on täpsemalt seletatud isikute vaba liikumise lubatud piirangute all.

3. Eelnevates punktides on toodud ammendav loetelu erandite aluseid – st neid ei või tõlgendades juurde luua. Sellest hoolimata on aga veel piiranguid, mis on lubatud teenuste vabaks liikumiseks. Euroopa Kohus on selle jaoks loonud kohtupraktikas uue rühma "üldisel huvil põhinevad sundivad asjaolud", et seadusandlust heaks kiita. Rühma peamine eesmärk on kaitsta riigi ja selle kodanike ühiseid huvisid. Euroopa Kohus on lisanud eesmärkideks mh ka avaliku korra ja julgeoleku säilitamise, majandusliku tasakaalu tõsise kõikumise ohu, töötajate kaitse, kohtuasutuste tegevusega seotud põhjused ning asjakohase menetluse äritegevuses. Eeltoodud asjaolusid võib kasutada vaid siis, kui siseriiklikke meetmeid rakendatakse kohalikele ning välismaistele juriidilistele ja füüsilistele isikutele sarnaselt.[17] St Euroopa Kohus on leidnud, et kaitsmaks eeltoodud huve ja põhjusi, on vaja veel tingimusi, mis lubaks piirata teenuste osutamise vabadust. Näiteks kui ettevõtjad rikuvad tahtlikult või ettevaatamatusest mõnd asutamislepingu artiklit ja see rikkumine tuvastatakse, peab komisjon tagama oma meetmetega hoiatava mõju. Trahvi suurus tuleb määrata piisavalt suur, et lisaks karistamisele oleks sel ka hoiatav mõju. See põhineb üldisel huvil.[18]

Teenuste vaba liikumist piirata lubavad olukorrad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kui kohalikele ja teistesse liikmesriikidesse asunud teenusepakkujatele rakendatakse meetmeid sarnaselt.
  • Kui üldist huvi väljendav sundiv asjaolu on EÜ õiguses heaks kiidetud või heakskiitmisel muul alusel, v.a majanduslik alus.
  • Kui üldise huvi kaitseks ei ole riigis loodud eraldi seadust, mida rakendatakse mingis kindlas riigis asuvatele teenusepakkujatele.
  • Kui "tegemist on alaga, mis ei ole piisavalt harmoniseeritud".
  • Kui on võimalus, et siseriiklike meetmetega võidakse saavutada üldist huvi väljendav eesmärk, mida soovitakse saavutada.
  • Kui meetmeid kasutatakse proportsionaalselt.
  • Kui üldiselt soovitud eesmärki ei oleks võimalik saavutada muu meetmega, mis piiraks ühendusesisest kaubandust vähem.[19]

Isikute vaba liikumise piiramise lubatavus[muuda | muuda lähteteksti]

Ühise siseturu aluste loomise juurde kuulub lepingute kohaselt ka kogu EÜ-d hõlmav isikute liikumisvabadus. See sisaldab õigust lahkuda kodumaalt, asuda vastuvõtvasse riiki ja viibida selles riigis ning see õigus laieneb ka pereliikmele. Tähtsaim liikumisvabadusest tulenev õigus on õigus otsida ning töötada teises EL-i riigis.[20] Isikute vaba liikumise piiramise lubatavused tulenevad EL-i toimimise lepingu art 45, direktiivist 2004/38/EÜ, 90/364, määrusest nr 492/2011 ja Euroopa Kohtu otsustest.

Aluslepingust tulenevad erandid isikute liikumisvabaduse piiramiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Liikmesriikidel on õigus piirata vaba liikumist, kui see on seotud avaliku korra, julgeoleku või rahvatervishoiuga.[21] Vastavad alused annavad õiguse piirata ligipääsu riigi territooriumile, jätta isiku viibimisluba uuendamata või saata isik riigist välja. Sellekohane otsus peab olema proportsionaalsuse põhimõtte kohane ehk kasutusele tuleks vajaduse korral võtta kõige leebem meede. Nimetatud probleemidele ei pea viitama vaid liikmesriik, vaid seda võib teha ka füüsiline isik.[22] Avaliku korra mõiste puhul lähtutakse siseriiklikust seadusandlusest, sest Euroopa Kohus ei ole selget määratlust andnud. Siiski tuleneb direktiivist määratlus, et avaliku korra alusel seatud piirangud ei saa olla seotud majandusliku kasuga, nagu tööturu häired või madal tööhõive.[23] Meetmed, mida liikmesriik kasutab, peavad olema suunatud konkreetse isiku käitumisele ning neid ei saa kasutada üldise seaduskuulekuse tõstmiseks.[24] Perekonna puhul lubab direktiivi 90/364 nõuda, et oleks kõiki riske hõlmav ravikindlustus ja piisavad elatusvahendid selleks, et mitte koormata elamisperioodi vältel vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

Riiki sisenemisest keeldumise põhjuseks ei saa olla varem kantud kriminaalkaristused. Raskemate kuritegude puhul on võimalik ka vastavas riigis võtta tarvitusele ettevaatusabinõud. Julgeolekut võivad õõnestada aga näiteks narkosõltuvus ja tõsine vaimuhaigus.[25]

WHO tervishoiualastest eeskirjadest tulenevad rasked nakkushaigused, tuberkuloos või süüfilis võivad olla põhjuseks rakendada isiku liikumisvabaduse keeldu.[26] Ühtlasi ei või pärast haiguse ilmnemist rakendada näiteks väljasaatmist või keelduda loa pikendamisest.[27]

Piirangud seoses tööga välisriigis on seotud avaliku teenistusega osas, mis puudutab avaliku võimu teostamist.[28] Sinna alla kuuluvad teatud ülesanded julgeoleku, õigusasutuste, maksuameti ja välisministeeriumite haldusalas.[29] Art 45 toodud erand avaliku teenistuse kohta ei tähenda, et on lubatud sätestada diskrimineerivaid töötingimusi.

Euroopa Kohtu loodud erandid isikute liikumisvabaduse piiramiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohus on Bosmani otsuses[30] leidnud, et asutamislepingu art 39-s olev erandlike asjaolude loetelu ei ole ammendav. Isikute vaba liikumist võidakse kitsendada ka siis, kui piirangutega taotletakse EÜ lepingule vastavat, kõigiti lubatud eesmärki, ja kui nimetatud piiravate õigusaktide aluseks on sundivad põhjused, mis on seotud üldise heaoluga.

Nimetatud juhtumite korral, nagu teenuste vaba liikumise puhul, eeldatakse, et sellised piiravad õigusaktid on proportsionaalsed ja sobivad vastava eesmärgi saavutamiseks. Sundivaid asjaolusid saab kasutada üldisele heaolule viidates siis, kui eesmärki ei saaks saavutada alternatiivsete, isikute vaba liikumist vähem piiravate meetmetega.

Ühtlasi saab kohus luua erandid, mis on objektiivselt õigustatud. Näiteks maksusüsteemi terviklikkuse ja keelepoliitikaga seonduvad küsimused töötajate puhul. Proportsionaalsust arvesse võttes võivad erandid töötajatele olla lisaks seotud veel keelenõuetega, eelarveliste piirangutega ja integreerumise nõudega. Keelenõue on seotud konkreetselt keele edendamise ja hoidmisega teatud valdkondades töötamisel. [31] Eelarvelised piirangud on seotud näiteks õppelaenuga, misjuures on tingimuseks integreerumise nõue. Sel juhul tuleb juhinduda proportsionaalsusest ja kaaluda olukordi. [32]

Menetluslikud tagatised[muuda | muuda lähteteksti]

Põhilised menetluslikud tagatised tulenevad direktiivist 2004/38/EÜ. Kui isiku liikumisvabadust on piiratud ning ta sellega ei nõustu, on tal Eestis võimalik see otsus vaidlustada haldusmenetluse seadustikust tulenevatel alustel.[33] Lisaks otsuse vaidlustamisele on võimalik esitada ka ajutise korralduse taotlus vastava otsuse täitmise peatamiseks. Enne selle taotluse otsust ei tohi riigist välja saata muul juhul kui direktiivi [26] art 31-s sätestatud korras.

Kapitali vaba liikumise piiramise lubatavus[muuda | muuda lähteteksti]

Kapitali vaba liikumine on üks EL-i neljast põhivabadusest, mis seisneb otseinvesteeringute ja kinnisvarainvesteeringute, väärtpaberitehingute, jooksvate ja hoiukontodega seotud tehingute ning finantslaenude ja -krediidi vabas ümberpaigutamises nii liikmesriikide kui ka liikmesriikide ja kolmandate riikide (riigid, mis ei kuulu EL-i) vahel.[34] Põhimõtte õiguslikuks aluseks on EL-i toimimise lepingu art 63–66. Kapitali vabal liikumisel on teatud erandid nii EL-i siseselt kui EL-i ja kolmandate riikide vahel.[35]

EL-i toimimise lepingu art 65 sätestab kapitali liikumise üldised piirangud, milleks on: 1) Siseriiklike õigusnormide rikkumist takistavad meetmed (eriti maksustamise ja rahaasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve alal); 2) kapitali liikumise deklareerimiskorra kehtestamine, et saada haldamiseks vajalikke või statistilisi andmeid; 3) meetmed, mis on õigustatud avaliku korra ja avaliku julgeoleku seisukohalt.[36]

Euroopa Kohtu järgi võib kapitali vaba liikumise põhimõtet piirata ainult siseriiklike eeskirjadega, mida õigustab ülekaalukas avalik huvi. Seejuures ei tohi kasutatavad meetmed kujutada endast suvalise diskrimineerimise vahendit ega varjatud piirangut kapitali ja maksete vabale liikumisele.[37] Siseriiklikud eeskirjad peavad tagama taotletava eesmärgi saavutamise ja vastama proportsionaalsuse kriteeriumile. Seetõttu ei tohiks kapitali ja laenude vaba liikumist piirata siseriiklikud õigusnormid, mis võivad takistada asjassepuutuvatel isikutel läheneda teises liikmesriigis asutatud pankadele.[38] Lisaks on Euroopa Kohus rõhutanud, et oht avalikule julgeolekule õigustab kapitali vaba liikumise piiramist juhul, kui see on "tegelik ja piisavalt tõsine".[39]

EL-i toimimise lepingu art 64 järgi võib kolmandate riikide suhtes kohaldada piiranguid, mis käsitlevad kapitali liikumist kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest seoses otseinvesteeringutega (k.a investeeringud kinnisvarasse), asutamisega, finantsteenuste osutamisega või väärtpaberite lubamisega kapitaliturgudele. EL-i toimimise lepingu art 66 sätestab, et kolmandate riikide suhtes võib võtta kuni kuueks kuuks kasutusele ajutised kaitsemeetmed, kui kapitali liikumine kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest põhjustab või ähvardab põhjustada tõsiseid raskusi majandus- ja rahaliidu toimimises.[37] Samuti võivad Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament otsustada otseinvesteeringute, asutamise, finantsteenuste osutamise ja väärtpaberite kapitaliturgudele lubamise üle.[35]

Rakendus Eesti kohtupraktikas[muuda | muuda lähteteksti]

Isikute liikumisvabadust on käsitlenud põgusalt Riigikohus.[40] Riigikohus on selgitanud, kuidas tuleb suhtuda EL-i kodaniku ja väljaspool EL-i elava inimese kooselusse ning elamisloa andmisse: eespool mainitud direktiivi[23] ning Euroopa Liidu kodaniku seaduse[33] alusel võib ka samasooliste abielu puhul anda elamisloa pereliikmele, kes on abielus EL-i kodanikuga, ning abielu või kooselu on lähteriigis korrektselt vormistatud. Riigikohus on ka teises kohtuasjas [41] lisanud, et proportsionaalsuse põhimõtet tuleb kohaldada olukorras, kus haldusorgan peab tunnistama kehtetuks või keeldub elamisloa väljastamisest isikule, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu art 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi. [42] [43]

Ka kapitali vaba liikumist on Riigikohtu praktikas käsitletud väga lühidalt. AS Tallinna Vesi kaebas kohtusse[44] Konkurentsiameti, sest AS Tallinna Vesi tahtis tõsta veeteenuse hinda, kuid Konkurentsiamet jättis AS-i Tallinna Vesi taotluse rahuldamata. Kaebaja väitis, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse[45] (ÜVVKS) muudatused lubavad vee-ettevõtjal teenida põhjendatud tulu vaid ettevõtja investeeritud kapitalilt. Kaebaja arvates on sellisel viisil regulatsiooni muutmine vastuolus kapitali vaba liikumise ja asutamisvabadusega. Riigikohus aga ÜVVKS-i muutusi EL-i õigusega vastuolus olevaks ei pidanud, sest regulatsioon on selge ning täpne. Regulatsioon ei mõjuta ühelgi viisil potentsiaalseid investoreid Eesti veesektorisse investeerimast. Riigikohtu hinnangul oli nende reeglite eesmärk ühtlustatud hinnaregulatsiooni tagamine kogu Eestis ning seetõttu ei saa neid reegleid diskrimineerivateks pidada.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon". Kasutatud 19.03.2018.
  2. Asi C-121/85, Conegate, EKL 1986, lk 1007; Asi C-34/79, Henn ja Darby, EKL 1979, lk 3795
  3. Asi C-34/79, R v Henn and Darby, ECR 1979, lk 3795.
  4. Asi C-367/89, Richardt EKL 1991, lk I–4621
  5. Asi C-104/75, De Peijper EKL 1976, lk 613
  6. Asi C-319/05, komisjon vs. Saksamaa EKL 2007, lk I–9811
  7. Asi C-157/96, National Farmers' Union jt EKL 1998, lk I–2211
  8. Euroopa Komisjon. Kaupade vaba liikumine. Juhend kaupade vaba liikumist reguleerivate asutamislepingu sätete kohaldamise kohta. Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2010, lk 26–27
  9. Euroopa Komisjon. Kaupade vaba liikumine. Juhend kaupade vaba liikumist reguleerivate asutamislepingu sätete kohaldamise kohta. Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2010, lk 27
  10. Asi C-120/78, Rewe-Zentral AG v Bundesmonopolverwaltung für Branntwein, ECR 1979, lk 649.
  11. Foster, A.. "Brexit: What are the "four freedoms" of the European Union?". 2016. Kasutatud 15.03.2018.
  12. Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus. – RT I, 31.12.2017, 5.
  13. Eerola, R. Mylly, T. Saarinen, P. (2001). Euroopa Liidu õigus. Tartu. Lk 215. 
  14. Eerola, R. Mylly, T. Saarinen, P.. (2001). Euroopa Liidu õigus. Tartu. Lk 223. 
  15. Raude, M.-J.. (2011). Advokaatide ja advokaadiühingute reklaamikeelu õiguspärasus siseriikliku ja Euroopa Liidu õiguse valguses.. Tallinn: Uurimistöö. Lk 30. 
  16. Eerola, R. Mylly, T. Saarinen, P.. (2001). Euroopa Liidu õigus. Tartu. Lk 222–223. 
  17. Eerola, R. Mylly, T. Saarinen, P.. (2001). Euroopa Liidu õigus. Tartu. Lk 224–226. 
  18. Vt Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsust liidetud kohtuasjades 100/80-103/80: Musique Diffusion francaise jt v. komisjon, EKL 1825, punkt 106.
  19. Eerola, R. Mylly, T. Saarinen, P.. (2001). Euroopa Liidu õigus. Tartu. Lk 226. 
  20. Eerola, R. Mylly, T. Saarinen, P.. (2001). Euroopa Liidu õigus. Tartu. Lk 229. 
  21. Piirangud tulenevad EL-i toimimise lepingu art 45, direktiivist 2004/38/EÜ, määrusest nr 492/2011.
  22. Asi C-415/93, Union royale belge des societes de football association and others v Bosman and others, Kok 1995, lk I–4921 ja selle viited
  23. 23,0 23,1 Euroopa Parlament ja Nõukogu. "DIREKTIIV 2004/38/EÜ". 29. aprill 2004. Kasutatud 15.03.2018.
  24. Asi 67/74, Carmelo Angelo Bonsignore v Oberstadtdirektor der Stadt Köln, ECR 1975, lk 297.
  25. Asi C-299/95. Friedrich Kremzow v Republik Österreich. 29.05.1997
  26. 26,0 26,1 Direktiiv 2004/38/EÜ, art 29
  27. Eerola, R. Mylly, T. Saarinen, P.. (2001). Euroopa Liidu õigus. Tartu. Lk 234. 
  28. Asi 149/79, Commission v Belgium, ECR 1980, lk 3881.
  29. Eerola, R. Mylly, T. Saarinen, P.. (2001). Euroopa Liidu õigus. Tartu. Lk 231. 
  30. Asi C-415/93, Union royale belge des societes de football association and others v Bosman and others, Kok 1995, lk I–4921 ja selle viited
  31. Asi C-379/87, Groener v Minister for Education, ECR 1989, lk 3967.
  32. Asi C-209/03, The Queen v London Borough of Ealing and Secretary of State for Education and Skills, ECR 2005, lk I-2119.
  33. 33,0 33,1 Euroopa Liidu kodaniku seadus. – RT I, 26.04.2017, 8. § 5212
  34. "Kapitali vaba liikumine Euroopa Liidus". Kasutatud 10.03.2018.
  35. 35,0 35,1 Euroopa Parlament. "Kapitali vaba liikumine". Kasutatud 11.03.2018.
  36. "Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon". 07.06.2016. Kasutatud 20.03.2018.
  37. 37,0 37,1 "Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon". Kasutatud 19.03.2018.
  38. Nicholas Moussis. (2016). Access to European Union: Law, Economics, Policies. 22nd Edition. Intersentia. 
  39. "Asi C-543/08. Euroopa Komisjon v Portugali Vabariik". 11.11.2010. Kasutatud 20.03.2018.
  40. Riigikohtu Halduskollegium. RKHKm 3-3-1-19-17. 27.06.2017.
  41. Riigikohtu Halduskollegium. RKHKo 3-3-1-62-14. 11.02.2015.
  42. Asi C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l'emploi (ONEm), p 42. 8.03.2011
  43. Asi C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p‑d 62–67. 15.11.2011
  44. Riigikohtu Halduskolleegium. RKHKo 3-11-1355. 12.12.2017
  45. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus. RT I, 01.07.2017, 23

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]