Mustand:Euroopa Liidu põhiõigused

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Põhiõigused[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu põhiõigused on Euroopa Liidu kodanikele kehtivad õigused ja vabadused. Enamik hartas tunnustatud õigusi kehtib kõigile, olenemata kodakondsusest või staatusest. Mõni hartas toodud õigus kehtib ainult kodanikele (enamik V jaotises loetletud õigusi), mõni on relevantne kolmandate riikide kodanikele (nt varjupaigaõigus – toodud välja II peatükis "Vabadused") või kindlatele inimrühmadele (nt töötajate õigused – toodud IV peatükis "Solidaarsus"). Euroopa Liidu põhiõiguste harta koosneb seitsmest peatükist. Nendest kuus käsitlevad konkreetseid õigusi ning viimases on üldsätted, kus täpsustatakse harta kohaldamisala ja tõlgendamise põhimõtteid.

I Väärikus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Õigus elule (Artikkel II – 62) – igaühel on õigus elule ja kedagi ei tohi surma mõista ega hukata.
  • Õigus isikupuutumatusele (Artikkel II – 63) – igaühel on õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele. Meditsiini ja bioloogia vallas tuleb austada järgmisi nõudeid ning keelde: asjaomase isiku vaba ja teadlik nõusolek, isikute valikuga seotud toimingute keeld, inimkehast või selle osast rahalise tulu saamise keeld ning inimeste reproduktiivse kloonimise keeld.
  • Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld (Artikkel II – 64) – kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.
  • Orjapidamise ja sunniviisilise töö keeld (Artikkel II – 65) – kedagi ei tohi pidada orjuses ega sunduses, kelleltki ei saa nõuda sunniviisilist ega kohustuslikku töötamist ning inimkaubanduse keeld. [1]

II Vabadused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Era- ja perekonnaelu austamine (Artikkel II – 67) – õigus sellele, et austatakse inimese era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.
  • Usuvabadus (Artikkel II – 70) – inimesel on vabadus muuta enda usku või veendumusi, vabadus kuulutuda enda usku või veendumusi üksinda või koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava või kombetalitluse kaudu.
  • Sõnavabadus (Artikkel II – 71) – õigus arvamusvabadusele ning vabadus saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.
  • Ühinemiste ja kogunemiste vabadus (Artikkel II – 72) – õigus rahumeelselt koguneda ja moodustada ühinguid.
  • Õigus omandile (Artikkel II – 77) – õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit.
  • Muud vabadused, nagu õigus vabadusele ja turvalisusele, isikuandmete kaitse, õigus abielluda ja õigus luua perekond, mõtte- ja südametunnistusevabadus, kunsti ja teaduse vabadus, õigus haridusele, kutsevabadus ja õigus teha tööd, ettevõtlusvabadus, varjupaigaõigus ja kaitse tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral. [2]

III Võrdsus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Diskrimineerimiskeeld (Artikkel II – 81) – kedagi ei tohi diskrimineerida soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.
  • Naiste ja meeste võrdõiguslikkus (Artikkel II – 83) – tuleb tagada naiste ja meeste võrdõiguslikkus kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk.
  • Laste õigused (Artikkel II – 84) – lastel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele.
  • Puuetega inimeste integreerimine ühiskonda (Artikkel II – 86) – eesmärk on tagada puuetega inimeste iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskonnaelus.
  • Muud võrdsused, nagu võrdsus seaduse ees, kultuuriline, usuline ja keeleline mitmekesisus ning eakate õigused. [3]

IV Solidaarsus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud (Artikkel II – 87) – töötajatele või nende esindajatele tuleb tagada, et nad saaksid õigel ajal informatsiooni ning nendega konsulteeritakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud juhtudel ja tingimustel.
  • Kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus (Artikkel II – 88) – töötajatel, tööandjatel või nende organisatsioonidel on õigus pidada asjakohasel tasandil läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja neid sõlmida ning huvide konflikti korral kollektiivselt oma õigusi kaitsta, sealhulgas streikida.
  • Õigus kasutada tööhõiveteenuseid (Artikkel II – 89) – õigus kasutada tasuta tööhõiveteenuseid.
  • Muud, nagu kaitse põhjendamatu vallandamise korral, head ja õiglased töötingimused, keeld kasutada laste tööjõudu ja noorte töötajate kaitse, perekonna- ja tööelu, sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi, tervishoid, võimalus kasutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, keskkonna- ja tarbijakaitse. [4]

V Kodanike õigused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel (Artikkel II – 99) – igal liidu kodanikul on Euroopa Parlamendi valimistel õigus hääletada ja kandideerida selles liikmesriigis, kus on tema elukoht.
  • Õigus hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel (Artikkel II – 100) – igal liidu kodanikul on õigus hääletada ning kandideerida kohalikel valimistel selles liikmesriigis, kus on tema elukoht.
  • Õigus tutvuda dokumentidega (Artikkel II – 102) – igal liidu kodanikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus tutvuda liidu institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes kandjal säilitatavate dokumentidega.
  • Õigus pöörduda Euroopa Ombudsmani poole (Artikkel II – 103) – igal liidu kodanikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa ombudsmani poole.
  • Muud õigused, nagu õigus heale haldusele, õigus esitada petitsioone, liikumis- ja elukohavabadus ning diplomaatiline ja konsulaarkaitse. [5]

VI Õigusemõistmine[muuda | muuda lähteteksti]

  • Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele (Artikkel II – 107) – igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.
  • Süütuse presumptsioon ja kaitseõigus (Artikkel II – 108) – süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü pole tõestatud.
  • Kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte (Artikkel II – 109) – kedagi ei tohi süüdi tunnistada kuriteos, mis kehtivate seaduste järgi ei olnudki kuritegu. Ei tohi kohaldada ettenähtud karistusest raskemat karistust.
  • Mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld (Artikkel II – 110) – kedagi ei tohi uuesti karistada kuriteo eest, milles ta juba on süüdi/õigeks mõistetud. [6]

VII Harta tõlgendamist ja kohaldamist reguleerivad üldsätted[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rakendusala (Artikkel II – 111)
  • Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine (Artikkel II – 112)
  • Kaitse tase (Artikkel II – 113)
  • Õiguste kuritarvitamise keeld (Artikkel II – 114)[7]

Harta õigustatud subjektid[muuda | muuda lähteteksti]

EL-i põhiõiguste harta kaitseb kõiki Euroopa Liidus olevaid isikuid nende kodakondsusest hoolimata. Erandiks on harta viiendas peatükis EL-i kodakondsust puudutavad õigused. Art 41 annab igaühele õiguse heale haldusele, art 45 lõike 2 kohaselt võib harta olla suunatud ka Euroopa Liidus elavatele kolmandate riikide kodanikele, eeldusel, et nad elavad seal legaalselt. Sellega on neile tagatud vabalt liikumise õigus ning õigus elukohta valida. Kui isik pöördub oma riigi kohtusse või Euroopa Kohtusse, siis ainuüksi hartale tuginemine pole piisav alus. Õiguslik alus on vaja välja tuua EÜ asutamislepingus või teisese õiguse allikas. EL-i põhiõiguste harta artikli 52 põhjal võib hartas toodud õigusi kitsendada üksnes seaduse alusel ning jälgida tuleb ka põhiõiguste ning vabaduste sisu.[8]

Harta kohustatud subjektid[muuda | muuda lähteteksti]

Harta on moraalselt ja poliitiliselt siduv, kuid sel ei ole juriidiliselt siduvat jõudu. Harta on Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu sõlmitud EL-i institutsioonide vaheline kokkulepe. Euroopa Hartat järgivad Euroopa Komisjon, EL-i Nõukogu, Euroopa Parlament, ombudsman ja Euroopa Ülemkogu. Euroopa Kohus ei ole oma kohtulahendites hartale viidanud, ent seda on teinud esimese astme kohus ning Euroopa Kohtu kohtujuristid oma ettepanekutes. Kui üks liikmesriik kohaldab hartat oma siseriiklikus õiguses, peaksid ka teised liikmesriikide kohtud arvestama harta tõlgendamisel Euroopa Kohtu praktikaga, sest muidu tekib olukord, kus hartat tõlgendatakse erinevalt. Kuigi liikmesriigid kohaldavad Euroopa Liidu õigust, siis siseriikliku õiguse kohaldamisel ei saa hartale toetuda. [9]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Üldjuhul on iga riigi põhiõigused ja -vabadused sätestatud riigi põhiseaduses, tavaliselt on need eraldi peatükis või preambulis. Algselt puudusid Euroopa Majandusühenduse asutamislepingus igasugused viited põhi- ja inimõigustele. Varasemalt tugineti Euroopas põhiõiguste käsitlusel 1950 Roomas alla kirjutatud ning 1953 jõustunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonile (EIÕK). Muuhulgas võib põhiõiguste üheks allikaks pidada Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Ühenduste hartat töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta.[10] Euroopa Liit oli algselt loodud peamiselt majandusliku eesmärgiga ning põhiõiguste kaitset ei peetud oma ülesandeks.[11]

Järjest enam ilmnes, et võivad tekkida olukorrad, kus liikmesriigid ei kohalda Euroopa Liidu õigust õigesti ning võivad seeläbi riivata üksikisikute põhiõigusi ja -vabadusi. Liikmesriikide kohtute kaudu jõudsid sellised põhiõigusi puudutavad vaidlused Euroopa Kohtusse. Toona polnud aga ka Euroopa Kohtul võtta aluseks Euroopa ühenduste põhiõigusi ja -vabadusi, mille võimalikku institutsioonipoolset riivet kontrollida – seega pidi Euroopa Kohus vastavad õigused ja vabadused ise tuletama. Euroopa Kohust võib suuresti pidada ka põhiõiguste ja -vabaduste kujundajaks, kes taolisi õigusi tõlgendanud on. [12] Inimõiguste kohta käivad üldisemad põhimõtted loodi rahvusvahelise ja liikmesriikide õiguse eeskujul. EL-i lepingu artiklisse 6 lõikesse 2 on lisatud, et Euroopa Liit austab inimõigusi ja põhivabadusi ning põhiõigusi kui EL-i õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud EIÕK-s.[13]

Euroopa Kohus põhiõiguste kujundajana[muuda | muuda lähteteksti]

Internationale Handelsgesellschaft asjaga lahendas kohus olukorra, kus siseriiklike põhiõiguste ning EL-i põhiõiguste vahel oli tekkinud vastuolu, tunnistades EL-i õiguse ülimuslikuks.[14] Kui Euroopa Kohus oli kinnitanud, et liidu õigus on ülimuslik siseriikliku õiguse kõrval ja sel on vahetu õigusmõju, tekkis kohtutel küsimus, milline võiks olla taolise kohtupraktika mõju põhiseaduslike väärtuste kaitsele. Riigid ei saanud eemale hoida sellest, mida oli Euroopa tasandil kokku lepitud. Üks esimene põhiõiguste kohta käiv asi Euroopa Kohtus oli 1969 otsus Stauderi asjas, milles kohus ütles, et Euroopa Kohtu ülesandeks on põhiõiguste tagamine, sest inimõigused on üks osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest ning seega Euroopa Kohus ka kaitseb neid.[15] Euroopa Kohus on sedastanud, et Euroopa Liidu õigus on ülimuslik ning siseriiklikku õigust luues peavad liikmesriigid EL-i õigusega arvestama. [16] Saksa konstitutsioonikohtu lahendid on olnud EL-i õiguse tekkimise eeskujuks. Näiteks on Solange I asjas Saksa kohus otsustanud, et teostab põhiõiguste kaitse tagamiseks EL-i õiguse üle järelvalvet. [17]

Põhiõiguste ja -vabaduste tuletamisel on Euroopa Kohus lähtunud suuresti teistest õigusallikatest. Üks selline õiguslik alus on näiteks EÜ asutamislepingu artikkel 220 ning artikkel 288, mis annab loa võrrelda liikmesriikide õigussüsteeme, kasutades selleks võrdleva õigusteaduse meetodeid. Euroopa Kohus on põhiõiguste loomisel lähtunud ka liikmesriikide sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest – peamiselt Euroopa Inimõiguste Konventsioonist.[18]

Lepingud põhiõiguste allikana[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohus on püüdnud tõlgendada neid väheseid sätteid, mis on leitud EL-i asutamislepingust, andes neile nii täiendava sisu kui ka uue mõõtme. Prantsusmaa eeskujul on toodud sisse võrdse tasu põhimõtte järgimine nii meestele kui ka naistele - nimelt oli Prantsusmaal teatavatel töökohtadel tagatud võrdne tasu töö eest nii naistele kui meestele. Taolise põhimõtte järgimata jätmist pidas Prantsusmaa aga ohustavaks enda konkurentsivõimele. Nii lisati asutamislepingusse art 14 ning tänapäevaks on Euroopa Liidus vastu võetud direktiivid, mis puudutavad meeste ja naiste võrdset kohtlemist töösuhetes. Need toetusid EÜ asutamislepingu sotsiaalpoliitikat puudutavatele sätetele ning praegustele artiklitele 137 ja 140–143, mille kohaselt tagab iga Euroopa Liidu liikmesriik meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu. Võrdõiguslikkuse põhimõtte alla kuulub ka sooline võrdõiguslikkus, mis on samuti EÜ asutamislepingust tulenev põhimõte – vastavalt asutamislepingule ja artiklile 2 on Euroopa Ühenduse üks eesmärk ning ülesanne sooline võrdõiguslikkus.[19] Inimõiguste ja põhivabaduste tagamine on üks nõudmisi, mis Euroopa Liitu kandideerivatele riikidele esitatakse. Euroopa Liidu lepingu artikkel 7 kohaselt võib kasutada poliitilisi meetmeid juhul, kui üks riik oma siseriikliku õiguse raames inimõigusi riivab või võiks riivama hakata. Sellisel juhul võib riigile sanktsioonina kaasneda nt Euroopa Liidust väljasaatmine või liikmesõiguse peatamine. [20]

Euroopa Liidu põhiõiguste harta[muuda | muuda lähteteksti]

Tulenevalt vajadusest ühtse kirjutatud põhiõiguste loetelu järele, tuli esmalt valida, kas ühineda Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga või kirjutada asutamislepingutesse Euroopa Liidu enda põhiõiguste kaitse dokument. Kuna Euroopa Kohus ei nõustunud toona EIÕK-ga ühinemisega, tuli põhiõiguste dokument ise kirjutada. Dokumendi loomise otsuse langetas Euroopa Ülemkogu 1999 juunis Kölnis.[21]

Põhiõigused on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mida liikmesriigid EL-i õiguse rakendamisel järgima peavad. Tegemist on õiguslikult siduva dokumendiga, mis koostati eesmärgiga tuua põhiõigused rohkem esile ning sõnaselgelt tunnustada nende rolli liidu õiguskorras. Harta kuulutasid välja 2000 Nice'is Euroopa Parlament, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjon. Õiguslikult siduvaks muutus dokument alles pärast 1. detsembrit 2009, mil ta Lissaboni lepingu vastuvõtmisega vahetu õigusmõju omandas. Seega kuulub harta Euroopa Liidu esmaste õigusaktide alla, sellega võrreldes kaalutakse EL-i teiseste õigusaktide ning liikmesriikide meetmete kehtivust.[22]

Peamiselt lähtuti harta koostamisel Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ning liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, aluseks oli ka Euroopa Sotsiaalharta ning ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta.[23]

Harta valmis vähem kui aastaga ning harta väljatöötamiseks moodustati kogu, mis nimetati hiljem konvendiks. Konventi kuulusid iga liikmesriigi riigipead või valitsusjuhi esindajad, rahvuslike parlamentide ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni esindajad. Euroopa Inimõiguste Kohtu esindaja, Euroopa Kohus ning Euroopa Nõukogu osalesid harta koostamises vaatlejatena. Konvendi eesotsas oli Saksamaa endine president Roman Hertzog, kes muuhulgas on omal ajal aidanud kaasa ka Eesti kehtiva põhiseaduse loomisele.[24] Konventi kuulus täisliikmetena 15 selleaegse liikmesriigi riigipead või valitsusjuhtide esindajat, üks komisjoni presidendi esindaja, 16 Euroopa Parlamendi liiget ning 30 liikmesriikide parlamentide liiget (igast parlamendist 2).[25]

Harta ei loo uusi õigusi, sellega kinnitati enamasti uuesti juba kehtivaid õigusi, mis liikmesriikides olemas olid ja mida EL-i õiguse üldpõhimõtete osana ka tunnustati. See kodifitseerib Euroopa Liidus olemasolevaid põhiõigusi ja -vabadusi ning Euroopa Kohtu lahendeid. Seega ei laienda harta sätted pädevust, mis on määratletud aluslepingutega. Harta uuenduslikkusele viitas ka keeld diskrimineerimisele seksuaalse sättumuse, vanuse või puude tõttu. Harta puhul on loobutud kodaniku- ja poliitiliste õiguste ning teiselt poolt sotsiaalsete ja majanduslike õiguste eristamisest. Oluline on ka teha vahet õigustel ja põhimõtetel – põhimõtteid sisaldavaid sätteid tuleb rakendada täiendavate õigusaktidega ning õiguslikult võib neile tugineda üksnes kõnealuste õigusaktide tõlgendamisel ning otsuste tegemisel nende õiguspärasuse kohta.[26]

Hartaga väljendab Euroopa Liit selgelt oma kohustust tagada põhiõiguste kaitse. Seeläbi tunnustab Euroopa Liit end millegi enama kui pelgalt majandusliku ühendusena. Euroopa Liit peab oma igapäevases tegevuses austama põhiõigusi ning -vabadusi, seda enam, et Euroopa Liidu pädevus aina kasvab. Võimalus kergesti üles leida oma õiguste ja vabaduste sätestus on õigusselguse põhimõte, mis muuhulgas on ka üks EL-i üldpõhimõtteid ning harta pakub selleks head võimalust.[27]

Põhiõiguste kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiõiguste kaitse Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidus on põhiõiguste kaitse tagatud kolmel tasandil. Põhiõiguste kaitse tagamisega Euroopas tegelevad Euroopa Kohus, Euroopa Inimõiguste Kohus ja siseriiklikud, kõrgeima astme kohtud. Siseriiklikult on põhiõigused tagatud liikmesriikide põhiseadusega ja Euroopa Liidu tasandil Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ning Euroopas üldiselt Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga.[28] Liikmesriigi kohtud peavad enda tegevuses rakendama nii Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgendusi kui ka Euroopa Liidu õigust. See paneb aga liikmesriigid tihti keerulisse olukorda, sest kaks õigust ei pruugi alati omavahel kooskõlas olla.[29] Kahe kohtu peamine vahe tavaisiku vaatepunktist seisneb selles, et Euroopa Inimõiguste kohtusse on võimalik pöörduda ka tavaisikul, kuid Euroopa Kohtusse sellisel moel mitte.

Lisaks annab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 43 igale liidu kodanikule ja füüsilisele või juriidilisele isikule, kes elab mõnes liikmeriigis, õiguse pöörduda Euroopa Ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 44 annab aga kodanikele ja juriidilistele või füüsilistele isikule õiguse pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole. [30] Eestis on oma õiguste kaitseks võimalik peale kohtu pöörduda ka võrdõigusvoliniku või õiguskantsleri poole.[31]

Põhiõiguste kaitse ja kohtuvõim Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Inimõiguste Kohus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Inimõiguste Kohus on 1950 Euroopa Nõukogu vastuvõetud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni (ka Euroopa Inimõiguste Konventsioon, lühendatult EIÕK) alusel loodud konventsiooni järelvalveorgan, mis teostab järelvalvet inimõiguste tagamise üle EIÕK osalisriikides. Euroopa Inimõiguste Kohus on rahvusvaheline asutus, mis võtab teatud tingimuste esinemisel vastu kaebusi isikutelt, kes leiavad, et on rikutud nende EIÕK-s kehtestatud inimõigusi. EIÕK on Euroopa riikide vahel sõlmitud kokkulepe, milles on kindlaksmääratud isikute põhiõigused. [32]

Kui EIÕK osalisriik on rikkunud mõnd põhiõigust, on õigus osalisriigi kodanikul Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöörduda. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole EIÕK-ga ühinenud riikide kohtute apellatsioonikohus ja ei või tühistada ega muuta nende otsuseid. Euroopa Inimõiguste Kohtusse saab pöörduda vaid riigivõimude (seadusandja, administratsioon, kohtud jne) sooritatud toimingute või tehtud otsuste pärast ning Euroopa Inimõiguste Kohtul ei ole pädevust menetleda kaebusi eraisikute, valitsusväliste organisatsioonide, asutuste ja erafirmade peale. Enne Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumist peab isik olema ära kasutanud kõik siseriiklikud võimalused oma kaebuse lahendamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks peab kõige kõrgema siseriikliku kohtu või muu võimu otsuse langetamisest olema möödunud kuus kuud.[33]

Euroopa Kohus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohus on Euroopa Liidu tegevuse, õiguse ühtlustamise ja liikmesriikide järelevalve tarbeks loodud kohtuorgan, mis ühtlasi tegeleb ka põhiõiguste riivetega olukorras, mil põhiõiguste rikkumine on Euroopa Liidu õigusest tulenev. Euroopa Kohus kaitseb inimõigusi, haldusmenetluslikke õigusi, majanduslikke õigusi ja poliitilisi õigusi.[34] 2000 võttis Euroopa Liit vastu põhiõiguste harta, mis tagab Euroopa Liidus põhiõiguste kaitse. Põhiõiguste harta on osa Euroopa Liidu toimimist reguleerivast Lissaboni lepingust ja ühtlasi reguleerib isikute õigusi suhetes Euroopa Liidu institutsioonidega ning Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel. Seega, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on seotud Euroopa Nõukogu ja kõikide Euroopa riikidega, siis Euroopa Kohus on vahetult seotud Euroopa Liidu ning selle liikmesriikidega.[35]

Euroopa Kohus tagab Euroopa Liidu institutsioonide tegevuse ning liikmesriikide tegevuse suhtes põhiõiguste kaitse, kui nad tegutsevad Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas. Euroopa Liit ei ole küll EIÕK liige, kuid Euroopa Kohus lähtub tugevalt oma inimõigustega seonduvas tegevuses lisaks põhiõiguste hartale ka Euroopa Inimõiguste Konventsioonist ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest Euroopa Inimõiguste Konventsiooni tõlgendamisel. Siseriiklikult peavad liikmesriigid rakendama nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Euroopa Kohtu õigust ning tagama ka nende kooskõla.[36] Väga olulise panuse põhiõiguste kaitset puudutavasse kohtupraktikassse on mitmetasandilises Euroopa õiguskorras andnud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Bosphorus Hava Yollari Turizm v. Ireland, kus Euroopa Inimõiguste Kohus annab märku, et põhiõiguste kaitse Euroopa Liidus ei tohi piirduda ainult Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide vaheliste suhetega ning peab võtma arvesse ka rahvusvahelisi faktoreid, nagu Euroopa Inimõiguste Konventsioon. Lisaks andis Euroopa Inimõiguste Kohus mõista, et ta rahuldub Euroopa Liidu õigusest tuleneva inimõiguste kaitsega vaid seni, kuni see on vastavuses Euroopa Inimõiguste Konventsioonis tagatud kaitsega.[37]

Oma ülesannete täitmisel on Euroopa Kohtul väga detailselt määratletud pädevus, mida ta kasutab eelotsusetaotluste ja eri hagide menetluse raames. Euroopa Kohus tegeleb eelotsusemenetlustega, liikmesriigi kohustuste rikkumise hagidega, tühistamishagidega, tegevusetushagidega ja üldkohtu otsuste peale esitatud apellatsioonikaebustega. Euroopa Kohus teeb tihedat koostööd liikmesriikide kohtutega. Euroopa Liidu õiguse ühetaolise ja tõhusa kohaldamise tagamiseks ning tõlgendamisest tulenevate erinevuste ärahoidmiseks võivad ja vahel ka peavad liikmesriigi kohtud Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise selgituseks pöörduma Euroopa Kohtusse. Kui siseriiklik kohus küsib Euroopa Kohtult liidu õiguse tõlgendamisel nõu, on see eelotsusemenetlus. Eelotsust küsitakse Euroopa Kohtult nii siseriiklike õigusnormide vastavuse kontrollimiseks Euroopa Liidu õigusele kui ka Euroopa Liidu institutsiooni õigusakti kehtivuse kontrollimiseks. Eelotsuse andmisel ei avalda Euroopa Kohus ainult enda arvamust, vaid teeb põhjendatud kohtuotsuse või määruse, millega Euroopa Kohtusse pöördunud siseriiklik kohus on kohtuasja lahendamisel seotud, ühtlasi on otsus siduv ka teistele siseriiklikele kohtutele. Eelotsuse raames võib iga Euroopa kodanik taotleda teda puudutavate õiguse sätete täpsustamist, sh ka põhiõiguste. Kuid Euroopa Kohus ei toimu sellisel kujul kui Euroopa Inimõiguste Kohtus. Taotluse eelotsuse küsimuseks võib esitada üksnes siseriiklik kohus, kuid Euroopa Kohtus toimuvas menetluses võivad osaleda kõik siseriiklikes kohtutes esinevad pooled, liikmesriigid ja Euroopa Liidu institutsioonid.[38]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Euroopa põhiseaduse leping, RT II 2006, 13, 35
  2. Euroopa põhiseaduse leping, RT II 2006, 13, 35
  3. Euroopa põhiseaduse leping, RT II 2006, 13, 35
  4. Euroopa põhiseaduse leping, RT II 2006, 13, 35
  5. Euroopa põhiseaduse leping, RT II 2006, 13, 35
  6. Euroopa põhiseaduse leping, RT II 2006, 13, 35
  7. Euroopa põhiseaduse leping, RT II 2006, 13, 35
  8. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 329–330
  9. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 330–331
  10. Andrew Clapham, Human Rights and the European Community: A Critical Overview. Baden-Baden: Nomos, 1991, 2. lisa, lk 230–236
  11. http://www.europarl.europa.eu/ftu/pdf/et/FTU_4.1.2.pdf
  12. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 265
  13. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 315
  14. Euroopa Kohtu 17. detsembri 1970. aasta otsus kohtuasjas 11/70: Internationale Handelsgesellschaft MbH v. Einfuhr- und Vorratsstelle für Getreide und Futtermittel, EKL 1970, lk 1125.
  15. Euroopa Kohtu 12. novembri 1969. aasta otsus asjas 29/69: Erich Stauder v. Stadt Ulm, Sozialamt. EKL 1969, lk 419
  16. Euroopa Kohtu 24. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C-2/92: Bostock: The Queen v Ministry of Agriculture, Fisheries and Food ex parte Dennis Clifford Bostock. EKL 1994, lk I–955
  17. http://www.europarl.europa.eu/ftu/pdf/et/FTU_4.1.2.pdf
  18. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 315
  19. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 317
  20. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 318
  21. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 328
  22. http://www.europarl.europa.eu/ftu/pdf/et/FTU_4.1.2.pdf
  23. http://www.europarl.europa.eu/ftu/pdf/et/FTU_4.1.2.pdf
  24. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 329
  25. http://www.europarl.europa.eu/ftu/pdf/et/FTU_4.1.2.pdf
  26. http://www.europarl.europa.eu/ftu/pdf/et/FTU_4.1.2.pdf
  27. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 328
  28. https://europa.eu/european-union/topics/human-rights_et/
  29. J. Laffranque "Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles" Tallinn: Juura 2006. Lk 324
  30. http://www.europarl.europa.eu/charter/pdf/text_en.pdf
  31. https://www.eesti.ee/et/eesti-vabariik/inimoigused/inimoiguste-kaitse/#inimõiguste-kaitse-euroopas
  32. https://www.echr.coe.int/Documents/Court_in_brief_ENG.pdf
  33. https://www.humanrightsestonia.ee/wp/wp-content/uploads/2012/06/meeles_est_1999.pdf
  34. https://curia.europa.eu/jcms/upload/docs/application/pdf/2012-05/cjue_et.pdf
  35. https://www.humanrightsestonia.ee/wp/wp-content/uploads/2014/08/EIHR_InimeseOigus.pdf
  36. Julia Laffranque (2006). Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles. Tallinn: Juura. Lk 323. 
  37. http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-69564
  38. https://curia.europa.eu/jcms/upload/docs/application/pdf/2012-05/cjue_et.pdf