Must maavits

Allikas: Vikipeedia
Must maavits

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Maavitsalaadsed Solanales
Sugukond Maavitsalised Solanaceae
Perekond Maavits Solanum
Liik Must maavits
Binaarne nimetus
Solanum nigrum
L.

Must maavits (Solanum nigrum) on maavitsaliste sugukonda maavitsa perekonda kuuluv taim.

Esimesena kirjeldas musta maavitsa liigina Carl von Linné 1753. Kuid juba 1732. aastal avaldas Johann Jacob Dillen uurimuse, milles ta selgitas musta maavitsa erinevust teistest maavitstest. Veelgi varem, juba 1. sajandil, kirjeldas musta maavitsa Plinius Vanem, kelle tööd on säilinud Pedanios Dioscoridese vahendusel.

Levik ja kasvupaigad[muuda | muuda lähteteksti]

Must maavits kasvab mägedes, karjamaadel, aedades ja põõsastikes peaaegu kõikjal Euraasias ja Ameerikas[1]. Liik on pärit Euraasiast, aga Ameerikasse, Australaasiasse ja Lõuna-Aafrikasse on ta sisse viidud.

Kasvab metsades ja jäätmaadel.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Must maavits on tavaliselt üheaastane, harvem mõneaastane rohttaim.

Varred on püstised, rohtjad, harunenud[2]. Kasvab 15–70 cm pikkuseks[1].

Lehed on munajad, tihedalt saagja servaga[1]. Lehed on 4–7,5 cm pikad ja 2–5 cm laiad. Lehed võivad olla nii karvased kui ka karvutud. Leheroots on 1–3 cm pikk.

Õied on valged, 10 mm läbimõõduga. Õielehti on 5. Äsjapuhkenud õie õielehed on rohkem torus, hiljem kaarduvad nad tagasi ja paljastavad õie keskel asuvad erekollased tolmukapead. Õied asuvad ebasarikais[2]. Eestis õitseb must maavits juunist septembrini [1].

Vili on must mari[1]. Indias kasvab teistsugune alamliik, mille marjad muutuvad valmides punaseks. Marja läbimõõt on 6–8 mm ja ta on kujult munajas. Igas marjas on 15–96, tavaliselt 26–60 seemet. Seeme on 1,7–2,4 mm pikk.

Mürgisus[muuda | muuda lähteteksti]

Taim sisaldab solaniini ja võib olla ohtlik karjamaal söövatele loomadele. Küpsed marjad sisaldavad solaniini vähe, kuid lastel on siiski esinenud mürgistusi. Mürgistusnähud on samad, mis tekivad hariliku maavitsa korral, lisandub vaid pupillide laienemine.[2]

Mitmel pool maailmas süüakse musta maavitsa marju ja neid valmistatakse toiduks mitmel moel. Süüakse ka lehti, kuid üksnes pärast keetmist. Siiski on kõikjal maailmas must maavits peamiselt näljaaja toit või toit, mida süüakse siis, kui paremad viljad pole veel küpseks saanud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu 2010, lk. 242
  2. 2,0 2,1 2,2 H. Nielsen, "Mürktaimed". Tallinn, "Valgus" 1990, lk. 124

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]