Must-toonekurg

Allikas: Vikipeedia
Must-toonekurg
Ciconia nigra 2 (Marek Szczepanek).jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Toonekurelised Ciconiiformes
Sugukond: Toonekurglased Ciconiidae
Perekond: Toonekurg Ciconia
Liik: Must-toonekurg
Ladinakeelne nimetus
Ciconia nigra
(Linnaeus, 1758)
Levila (sinisega talvitusalad)
Levila (sinisega talvitusalad)

Must-toonekurg (Ciconia nigra) on toonekurglaste sugukonda toonekure perekonda kuuluv lind.

Eestis kuulub ta I kategooria kaitsealuste liikide hulka[2], ta on kantud Eesti punasesse raamatusse kui ohualdis liik.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Must-toonekurg on samasse perekonda kuuluvast valge-toonekurest pisut väiksem: ta kaalub umbes 3 kg ja tiib on keskmiselt 54 cm pikk.[3]

Tema sulestik on valdavalt must roheka ja vaskpunase metallihelgiga. Kere kõhupool on valge, aga jalad, nokk, kurgualune ning sulistumata kohad valjasribal ja silma ääres erepunased.[3]

Must-toonekurg kasutab tihti purilendu. Lennul paistavad välja iseloomulikud laiad tiivad, väljasirutatud kael ja pikad taha sirutatud punased jalad.[3]

Kui valge-toonekurg on tumm ja suudab üksnes nokka klõbistada, siis must-toonekurel on hääl. Täiskasvanud lind suudab tasa vilistada, umbes nagu "tše-li" või "tši-lin". Pojad suudavad teha tugevat rämedat häält. Lisaks suudavad must-toonekuredki nokka plagistada.[3]

Elukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Must-toonekure levila on laialdane. Tema pesitsusala hõlmab suurema osa Euraasia metsavöötmest, isegi 60. põhjalaiuskraadist põhja poole. Stepis ja kõrbes ta ei pesitse, kuid pesitsusalasse kuulub lai riba Hiina ja Kesk-Aasia piiril Põhja-Iraani ja Taga-Kaukaasia kaudu Põhja-Türgisse.[3]

Põhjapoolkeral on must-toonekurd rändlind. Ta talvitub Aafrikas Saharast lõuna pool, ent ekvaatori ületab suhteliselt vähe linde. Teine talvitumispiirkond on Gangese valglas ja Kagu-Hiinas.[3]

Lõunapoolkeral elab must-toonekurg Lõuna-Aafrikas, olles seal paigalind. Väike paiksete must-toonekurgede asurkond on veel Hispaania ja Portugali piiril.

Must-toonekurg eelistab pesitseda põlismetsas, eriti vanadel puudel raskesti juurdepääsetavates kohtades siseveekogude, sealhulgas soode läheduses. Erinevalt valge-toonekurest väldib must-toonekurg inimeste lähedust. Lääne-Euroopas on niisugusi kohti vähe. See on üks põhjustest, miks must-toonekurg ei pesitse Fennoskandias, Taanis ja Briti saartel, aga Beneluxi maades, Šveitsis, Itaalias ja neist lääne pool üksnes harvade laikudena.[3]

Must-toonekurg on Eestis harv haudelind, kelle arvukust hinnatakse 75 paarile[4]. Must-toonekure arvukus langeb: "Loomade elu" hindas tema arvukust 120–150 haudepaarile[3].

Must-toonekure pesa vanalinnu ja poegadega

Pesitsemine ja eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Must-toonekurg on monogaamne nagu teisedki toonekurelised. Sigima asub ta 3 aasta vanuselt.

Pesitsuapaika saabub ta märtsi lõpul või aprilli algul ja hakkab varsti pärast seda pesa ehitama. Tavaliselt ehitatakse see kõrge haralise puu külgokstele 1½–2 m kaugusele tüvest. Harva ehitatakse pesi kaljudele ja järsakutele.[3]

Must-toonekurg ei moodusta kolooniaid. Pesad paiknevad üksteisest vähemalt 6 km kaugusel. Erandiks on siin Taga-Kaukaasia, kus pesad võivad olla üksteisest kõigest 1 km kaugusel. Seal on täheldatud ka, et sama puu otsas oli kaks asustatud pesa.[3]

Must-toonekure pesa on valmistatud korralikumalt ja osavamalt kui valge-toonekure oma. Tal on korrapärase poolkera kuju. Pesa ehitatakse okstest ning kinnitatakse üksteise külge mätaste, mulla ja savi abil. Oksad on vahel nii jämedad, et toonekurg nendega vaevu toime tuleb.[3]

Sama pesa kasutab must-toonekorg palju aastaid. Belovežje ürgmetsas oli pesa, milles pesitseti 14 aastat järjest.[3]

Must-toonekure muna

Täiskurnas on tavaliselt 4 muna, vahel rohkem või vähem.. Emaslind muneb kahepäevaste vahedega, aga hauduma hakkab ööpäev pärast esimese muna munemist. Hauvad mõlemad vanemad kokku 35–46 päeva, ehkki on juhtunud, et pojad kooruvad juba pärast 30 päeva pikkust haudumist. Harilikult on poegi pesas vähem kui oli mune, sest kõik munad pole viljastatud.[3] 2016. aastal oli Eestis viis või kuus poega must-toonekurgedel.[4]

Pojad kooruvad tiheda udusulestikuga kaetult. Udusulestik on valge või hallikas. Nokk on neil ere, oranži tüviku ja rohekaskollase tipuga. Vastsündinud pojad on täiesti abitud. Esimesed 10 elupäeva suudavad nad üksnes lamada, seejärel istuvad ja alles 35–40 päeva vanuselt suudavad nad jalule tõusta. 50 päeva vanuselt ei suuda nad veel lennata, kuigi neil on juba vanalinnu sulestik ja nad jõuavad kaaluni, mis ületab nende vanemate oma. Alles 64–65 päeva vanuselt lendavad nad pesast välja.[3]

Must-toonekure sügisränne ei toimu kindlal ajal. See võib alata augusti algul ja kesta hilissügiseni.[3]

Must-toonekurg otsib toitu.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Must-toonekurg eelistab loomset toitu. Põhiliselt sööb ta kalu pikkusega kuni 25 cm, konni ja veeputukaid, harva sisalikke ja veetaimi. Toituma lennatakse kuni 5 km, erandjuhtudel kuni 10 km kaugusele pesast.[3]

Vanemad toidavad poegi 4-5 korda päevas, aga vihmaga harvem. Belovežje ürgmetsast on teada juhtum, kus vanalind tõi oma poegadele ühekorraga 48 konna kogukaaluga 454 g.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]